Usk, lootus, võitlus

Ken Loach: „Rassismi kasvule aitab kaasa see, kui tuntakse end petetu, vaese ja lootusetuna. Nii et kõik taandub lootusele.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Briti filmitegija Ken Loach oli eelmise kümnendi keskel juba valmis pensionile minema, kuid olukord maailmas, ennekõike Brexit, sundis teda kui töölisklassi eestkõnelejat taas nõrgemate kaitseks kaameraga välja astuma. „Mina, Daniel Blake“¹ tõi Loachile tema teise Cannes’i Kuldse Palmioksa ja uue hingamise. Sellele järgnesid „Kahjuks ei olnud teid kohal“² – kriitika ühiskonnas kulutulena leviva renditöömajanduse aadressil ühe kulleri silme läbi – ja n-ö tänapäeva Inglismaa triloogia kolmanda osana käsitletav mullune „Vana tamm“³, kus on Loachile uuena tulnud sisse sõja­põgenike teema. Ka „Vana tamm“ jõudis Cannes’i võistlusprogrammi, aga mitte auhindadeni. 87aastane Loach on lubanud taas filmikarjääriga lõpparve teha, aga tema seisukohad pole küll aastatega leebunud.

Kas „Vana tamm“ on tõesti teie viimane film?

Kas on mõtet kogu seda rada taas läbi teha, selles mõttes, et see kõik on üsna vaevarikas. Võtted kestavad küll vaid umbes kuus nädalat, aga kogu selle aja vältel on vaja emotsionaalset energiat üleval hoida. Kogu aeg jalul olla mulle muret ei tee, aga lisaks muule on mul üks silm poolpime. Tavalised igapäevased toimetused on nii vanana kohati üsna keerulised.

Ja filmitegemine on ilmselt liiga keeruline. Kui, siis mingi lühem dokfilm või midagi sellist. Ma tahaksin muidugi väga veel ühe mängufilmi teha. Kes ei tahaks?

Teie stsenarist Paul Laverty on öelnud, et pärast kaht eelmist filmi olla teil jäänud miski veel lõpuni vormistamata. Kas pärast „Vana tamme“ oli sama tunne?

Jaa, kindlasti, ja päris mitmel põhjusel. Üks asi, mis on lõimena läbinud kõiki minu ja Pauli koostegemisi, on töö. Ja nüüd on töö ise muutunud: turvatunde pakkujast on saanud ebakindluse allikas – ametiühingute võimu märgatava kadumiseni. Ja see muutus on olnud paratamatu kapitalismi nõudmiste tõttu, kui nüüd seda kulunud väljendit kasutada. Nõutakse tööjõu järjest suuremat ekspluateerimist. Kui üks suurkorporatsioon leiab viisi tööjõukulu kokku hoida, siis peavad ka teised selle sammuga kaasa minema, et konkurentsis püsida. Nii et valitseb pidev surve tööjõust veel enam välja pigistada. See tähendab kindlusetust töökoha suhtes, kaheksatunnise tööpäeva, enese äraelatamise ja turvatunde lõppu. Ja mitte ainult: terved tööstusvaldkonnad on kadunud. Võiks ju investeerida nende tööstusharude ajakohastamisse või uutesse tööstusharudesse, aga turumajandusel pole kavatsustki neid plaane pidada, nagu seda saavad teha inimesed või valitsus. Kõik, millest pole võimalik kohe kasumit välja võtta, jääb sinnapaika. Ja nii läkski söekaevanduspiirkondadega Inglismaal.

Ja see on lihtsalt kapitalistliku turumajanduse kaootilisuse ja ükskõiksuse järjekordne sümptom – turg peabki inimeste vajaduste suhtes ükskõikne olema. Ja piirkonnas, kus toimub „Vana tamme“ tegevus, vanades söekaevanduspiirkondades, on kõik kadunud: töö, avalikud kooskäimiskohad, inimesed isegi. Koolid ja kirikud on kinni pandud. Majad on tühjaks jäänud ja lagunevad. Ja sellesse keskkonda ilmuvad ühel hetkel Süüria põgenikud, kellel pole samuti midagi. Nii et ühelt poolt neoliberalismi tagajärjed töölisklassile ja teiselt poolt kaos, mida Suurbritannia ja teised lääneriigid on teiste riikide ressursside ekspluateerimisega külvanud. Illegaalne naftasõda Iraagis kontrollimaks seda ala. Afganistani sõda, kus võitleme Talibaniga, keda varem toetasime selleks, et venelastele vastu saada. Lääs sekkub pidevalt oma huvide teostamiseks, tekitades kaost. Inimesed peavad ohu eest põgenedes maha jätma oma kodumaa. Ja siis me ajame nad minema, sest meil „pole ju sellega midagi pistmist“. Ja selle kõige väljendamiseks tuleb leida mikrokosmos – üks väike olukord, väike tegelaskujude kogum, et neid probleeme edasi anda. Lühidalt, see kõik tekitaski lõpetamatuse tunde.

„Vanas tammes“ on juttu kaht tüüpi vaesusest: materiaalsest puudusest ja inimestevahelise ühenduse kadumisest. Need kaks ei ole filmis päris üks ühele kohaldatavad. Kas kontakti kadumise ja hoolimatuse taga on mõni muu faktor peale raha?

See on ju pidev protsess. Majandussüsteem tekitab vaesust, raskusi, ebakindlust. Inimesed on vihased ja tunnevad end petetuna. Need, kelle kontrolli all on meedia, poliitikud ja suurärimehed, valdavad ka meie meeli ja arusaamu. Meedias kinnitatakse, et meie probleemides on süüdi need, kes on meist allpool, need, kes on tulnud mujalt: „Nad on teie koolides, võtavad ära teie koha arsti­järjekorras ja mõnedes piirkondades võtavad ka teie kodu. Nad võtavad teie töö, mida nad on tihti nõus väiksema tasu eest tegema. Süüdistage neid.“ Sisuliselt sama võtet kasutasid juba natsid oma antisemiitlikes kampaaniates 1920. ja 1930. aastatel. Enne seda, keskajal, süüdistati Inglismaal kõiges juute, nagu mujalgi Euroopas. Tuleb leida patu­oinas. Ja sellel kõigel pole midagi pistmist rahaga. See on lihtsalt propaganda, mida levitatakse selleks, et rahvas ei esitaks päris küsimusi: miks me vaesed oleme?

On üks tsitaat, mis pärineb ühelt tuntud 1920. ja 1930. aastate kirikumehelt [Dom Helder Camara – toim]: „Kui ma annan vaestele toitu, peetakse mind pühakuks. Kui ma küsin, miks nii paljud on vaesed, peetakse mind kommunistiks.“

Olete ikka teinud filme Briti ühiskonnast ja poliitilisest olukorrast. Kas kogu selle aja, enam kui viiekümne aasta jooksul, on olnud ka aegu, millega olete enam-vähem rahul olnud või mis on lootust andnud?

Sõjajärgse maailmakorralduse ajal hakkasid asjad nagu laabuma. Siis, kui loodi see, mida praegu tunneme heaoluriigina, kus riigil on kohustused oma kodanike ees, ja otsustati, et kantakse ühtmoodi hoolt noorte ja vanade, haigete ja vaeste eest. Selle toimimiseks oli oluline, et nii raudteevõrk, söekaevandused, postiteenused, ühistransport, kütus, elekter kui ka vesi olid kõik riigi valduses. See polnud sotsialistlik, vaid sotsiaaldemokraatlik pööre. Ja kõik need osad kokku moodustasid väga hea struktuuri eraettevõtluse toetuseks. Siis aga varjutasid eraomandiga seotud vastuolud ühisomandimudeli ja 1970. aastate lõpuks oli vana süsteem kokkulangemise äärel. Siis tuli Thatcher ja pühkis minema kõik, mis oli alles jäänud. Aga periood pärast 1945. aastat oli paljulubav.

Kuidas Süüria teema teieni jõudis?

Stsenarist Paul Laverty kirjutas selle loo. Paul oli lugenud esimest artiklit süürlaste saabumisest Kirde-Inglismaale. Temast sai lugu tõuke ja siis rääkisime, milliseid teemasid selles kahe kogukonna kokkupõrkeloos käsitleda, ja otsustasime, et puudutame mõnd sügavamat aspekti.

Kas „Vana tamm“ räägib briti mõttemallist või kogu maailma omast?

On teatud pinnapealsed erinevused, aga üldjoontes küll – lääneriike kirjeldab see kindlasti. Ma ei tea muude piirkondade kohta piisavalt, et seda kinnitada, aga vaatenurk on seal teine. Minu seisukohast vaadates oleme meie need, kes on selle kaose tekitanud, Suurbritannia enam kui teised. Kaose, ebastabiilsuse, külvanud seemned, mis on kasvanud ülemaailmseks konfliktiks.

Ma näen kõike seda kindlasti ka klassi­küsimusena. Vastutav on Briti valitsev klass, kes ekspluateeris Aafrika riike või India rahvaid. Need, kes lõid Briti Impeeriumi. Töölisrahvas suri sõdades, näiteks minu esivanemad, kes olid kaevurid, lihttöölised. Neile ei jäänud midagi ja töötamisest keeldumise puhul löödi nad kodust minema.

Teie filmis on kaose kõrval ka väga ilusaid koosolemise momente, nagu küla lõunasöök. Kuidas te need lavastasite?

Asi on inimestes, sest kuigi osa neist süüdistab oma hädades süürlasi, maksab ka kaevurite vana solidaarsus. Kui ajad on rasked, siis sööme koos. Seintel on näha fotod ühistest lõunatest ja lippudega marssimisest. Ja kui nad kõik kord külg külje kõrvale maha isuvad ja on asju, mille peale koos naerdakse, siis pole lootus kadunud. See ootab nende inimeste sees väljapääsu.

Ühissöömisstseeni ülesvõtmiseks oli meil aega väga napilt, sest lastega on ju nii, et kui nad on söönud, siis nad on söönud. Nii et me seadsime stseeni üles, katsime laua, lasime rahva sisse ja püüdsime lihtsalt kahe kaameraga need vajalikud hetked kätte saada. Me ei lavastanud väga midagi, sest pole võimalik inimestele öelda, et naerge nüüd.

Tihti püüan filmitegijana anda inimestele ekraanil võimaluse lihtsalt kogeda midagi nii tõelist kui võimalik. Süürlastele mõeldes pakkusime loomulikult ka Süüria toite. Täiesti õudne, mida need inimesed olid pidanud läbi elama. Kõiki mehi oli piinatud. Ühe naise lugu oli eriti kohutav: ta oli kaotanud jalad, lapsed, abikaasa – kõik. Me filmisime neid lugusid ka filmi jaoks, aga saime aru, et ei saa neid kasutada. Selliseid lugusid kuuldes pole enam võimalik filmi jälgida, sest need varjutavad kõik.

Näeme ka stseeni, kus kõik vaatavad koos ühe peategelase Yara ülesvõetud materjali ja avanevad ennast ekraanil nähes ka ise. Kas teie arvates ongi fotograafia, filmi, kaunite kunstide ülesanne avada see argipäeval nähtamatu ilu inimestes?

Ma pole sellest nii mõelnud, aga kui seda õnnestub kaameraga teha, siis on ju hästi – või kuidas? Mingis mõttes ongi lootust, selle filmi puhul lootus võita rassism. Lootusest saigi filmi keskne teema, sest kui seda pole, lööbki lõkkele rassism, selle tuules paremäärmuslus, fašism. Me teame, millega see lõpeb. Holokaustist on tehtud palju filme ja loomulikult on oluline seda meeles pidada, aga suur küsimus on see, kust selline mõtlemine tuli? Kes seda toetas ja miks inimesed nii vastuvõtlikud olid? Fašistlike ideede taga olid võimukad isikud. Ajalugu ütleb, et nad ei tahtnud kommunismi pealetungi, sest see oleks neilt röövinud nende jõukuse, see oli enne Stalini kohutavaid kuritegusid inimkonna vastu. Fašismi algaastatel toetati seda, sest muretseti oma investeeringute ja omandi pärast. Britid toetasid fašismi Hispaanias aastatel 1936–1939, küll mitte avalikult, aga neile relvi müües. Nüüd räägitakse seda juttu, et me olime antifašistid. Ega ikka ei olnud küll. See viiski holokaustini ja rääkida holokaustist ilma selle päritoluta on vastutustundetu. Et võidelda õudusega, mida me peame kindlasti tegema, tuleb teada ka seda, kust see pärineb. Ei saa ravida haigust ilma põhjust teadmata, haiget kohta kinni kattes. Ja põhjus on jõukuse ja kapitali kaitsmine. Fašismi toetasid nii Wall Street kui ka ülemaailmne tööstuseliit. Ja rassismi kasvule aitab kaasa see, kui tuntakse end petetu, vaese ja lootusetuna. Nii et kõik taandub lootusele.

Mida tunnete, kui vaatate tagasi kõigile neile aastatele, kui olete püüdnud oma filmide abil võidelda ebaõigluse ja ebavõrdsusega?

Mul on tohutult vedanud. Olen alati saanud töötada koos heade sõprade meeskonnaga. Lavastajad saavad tihti kiita teiste tehtud töö eest. Austan ja imetlen tohutult neid, kes on iga päev n-ö argielu rindejoonel. Filme on palju lihtsam teha.

Teie filmides on solidaarsus alati väga olulisel kohal. Kas arvate, et solidaarsus on praegu olulisem kui minevikus?

Absoluutselt. See on alati olnud oluline teema inimeste ja rahvaste võitluses ülemvõimu vastu, olgu keskajal, või juba Spartacuse loos. Ainult koos ollakse võimelised võitma, üksinda mitte. Margaret Thatcher, neoliberalismi suur propageerija, teadis seda samuti. Individualismi ja isiklikku kasu propageerides teadis ta väga hästi, et sel moel kaotame me oma jõu. Meil on jõud ainult kollektiivina. Nüüd aga võimutsevad üksikisikud, nagu Elon Musk või Rupert Murdoch, ning ühiskonnas on tekkinud ettevõtluse austamise kultus. Telekast tuleb üks ettevõtlust ülistav saade teise järel. Näiteks „Mantlipärija“⁴ – teate seda? Tehke raha, sõlmige kokkuleppeid, petke oma naabrit.

Me kummardame valet sorti inimesi. Ja sellisel vaiksel moel raha võim end kinnistabki. Samalaadsed programmid, mis propageeriksid töörahva võimu – see oleks ju mõeldamatu! Pigem reklaamitakse mõne üksikisiku rikastumist teiste ekspluateerimise teel. See on normaalne. Ja kui soodne pinnas on tasandatud, siis söödetakse meile sisse mõte, et meie hädades on süüdi hoopis need, kellel on meist veel vähem raha.

Kas filmitegemise lõpetamine on mõnes mõttes ka kergendus?

Ilmselt käin siis rohkem kriketit vaatamas. (Naerab.) Niidan muru. Aga tegelikult on filmitegemine tihti lihtsam, panustamine. On nii palju organisatsioone ja kampaaniaid, mida tahaks toetada. Kohtusin just Marseille’st tulnud aktivistidega grupist La France insoumise⁵. Nad tulid tere ütlema ja jäime umbes tunniks vestlema. Nende liikumises on oluline muidugi Macroni-vastasus.

Kas te toetate seda?

Absoluutselt. Ja asi on palju enamas kui pensionides. Macron püüab leida viise, et hävitada demokraatia ja manipuleerida põhiseadusega, et oma tahtmist saada. Tema vastu on päris paljud.

Nii et ei mingit kriketit, vaid hoopis poliitika.

Loodan jõuda mõlemat!

Kas teie võitlust jätkavad noored filmi­tegijad – ja kui, siis kes?

Ma ei oska nimesid nimetada, aga arvan, et igaüks on oma põlvkonna nägu. Minu ideoloogia tekkis 1960ndatel, kui alustasin. Siis kogus populaarsust uusvasakpoolsus, mis oli antistalinistlik ja järgis juhtlauset „Ei Moskva ega Washington!“. Samuti mõjutasid mind 1968. aasta sündmused Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias.

Nüüd kasvavad inimesed üles teistsuguses keskkonnas ja mõjuväljas, aga kui noorte filmitegijatega kohtun, on nad vägagi tahtmist täis teha filme sellest, mis meie ümber toimub. Eks nad leiavad oma tee.

Kui te nooremale Ken Loachile nõu annaksite, siis missugune see oleks?

Arvan, et õppida saab ainult oma vigadest, sest rahvale võib küll püüda midagi selgeks teha, aga endale jõuavad asjad kohale vaid siis, kui vead on tehtud. Selleks et teha realistlikku mängufilmi, tuleb lihtsalt inimesi vaadata. Ära vaata teisi filme. Ära taastooda teisi filme. Selle asemel istu inimestega koos, kuula nende juttu, saa neid tundma, jaga nalju, ole üks neist ja alles siis näed, kes nad on. Ja ära tee seda antropoloogi kombel, vaid võta osa nende võitlusest. Siis näed ka nende nõrkusi.

1 „I, Daniel Blake“, Ken Loach, 2016.

2 „Sorry We Missed You“, Ken Loach, 2019.

3 „The Old Oak“, Ken Loach, 2023.

4 „The Apprentice“, Mark Burnett, 2004–2017.

5 La France insoumise ehk Mässumeelne Prantsusmaa – 2016. aastal loodud vasakpopulistlik partei, mille tegevuse aluseks on ökosotsialistlik ja demokraatlik-sotsialistlik programm „L’Avenir en commun“ ehk „Jagatud tulevik“.