Uue tsükli alguses

Jaak Lõhmus, Cannes

Kolmapäeval algas 62. Cannes’i rahvusvaheline filmifestival.Cannes’i filmifestivali temperamentne ning jõuline üldjuht Thierry Frémaux (festivali kauaaaegne president Gilles Jacob on ligemale 80) kirjutas festivali avamise puhul, et tänavune 62. festival on häälestatud kui uue tulevikku vaatava tsükli algus. Keegi ei oska täna öelda, missuguse filmitehnika tasemega ning milliste endale uute filmidega nime teinud loojatega peame arvestama siis, kui festival alustab 2017. aastal 70. ringi. Aga filmindus areneb edasi, vaatamata kehvematelegi majandusnäitajatele mis tahes riigis, ja globaalselt, seda tõdeti juba veebruarikuise „Berlinale” kokkuvõtetes, ehkki sealne võistluskava sai õigusega kriitikat mõnegi altlati läinud tegija pärast.

Avang animatsiooniga

Esmakordselt Cannes’i kogemusterikkas eluloos võeti tänavu avafilmiks animatsioonipilt. See on Walt Disney Picturesi ja Pixari  animastuudio uus raalikino „Up”. Stsenarist ja lavastaja Peter Docter, kes sai esimesed pildiarvutamisristsed juba tuntud „Leluloo” juures, digitaalse 3D-filmi armastajad mäletavad hästi ka tema „Koletiste kompaniid” (nii vist tõlgiti meil filmi „Monster, Inc” pealkirja). Niinimetatud 3 D-animatsioon on mood ja trend ja minev kaup, sestap on Cannes’iski varem konkursiväliselt näidatud kaht sookoll Shreki oopust ja mõnda muudki. Ka Peter  Docteri fantaasiakomöödiaks lahterdatud äriteos oli Palais’s linal võistlusvälisena. Animatsiooni peategelane on keskmises pensionieas onukene, 78aastane Carl Fredricksen, kes omaleiutatud lennuriistaga ümber maailma kihutab – kas ei tule ette tuttav pilt ka meie „Lotte” filmidest?

Meelelahutust ihkav rahvastikukiht vananeb igal maal, igal juhul väga kiiresti nn läänes, ja pensionieas tegelastega filme tehakse üha rohkem paljudes stuudiotes.  Maas vedelev raha tuleb ju üles korjata, kaeru tahavad kõik hobused. See paljude-miljonite-filmike on muidugi kohe varsti ka Eesti kinodes.

Palmioksa-püüdjad ja teised

Kohe näha, et vanad sõbrad! Võistluslinal hakkavad vahelduma varasemate võitjate nimed: Pedro Almodóvar, Jane Campion, Michael Haneke, Ang Lee, Ken Loach, Quentin Tarantino, Alain Resnais, Lars von Trier. Või “teine ešelon” ehk Gaspar Noé, Park Chan-Wook, Tsai Ming-Liang, Jacques Audiard. Kokku 20 tuttuut mängufilmi. Ühtegi n-ö väiksema filmimaa, olgu siis „väike” Poola või Tšehhi Vabariik või Soome, pole võistlema valitud – palju siis 20 auguga sõelale ikka mahub. Venemaaltki pole konkurentsifilmi, ehkki mõni aasta on olnud koguni kaks. See-eest on „Vaatenurga” („Un certain regard”) programmis, kuhu kahe aasta eest  imekombel Kadri Kõusaare „Magnuski” sattus, juba mitmendat korda uus Pavel Lungini film – seekord „Tsaar”. „Vaatenurk” pakub vaatamist laial skaalal nagu ikka, tihti on seal ka dokumentaale, näiteks Iisraeli lavastaja Haim Tabakmani „Silmad pärani kinni”. Ürgkineastide nagu Alain Cavalier või Hirokazu Kore-Eda uudistööde kõrval näeb tervet plejaadi „noorfilmijaid”, kes konkureerivad Cannes’i Kuldkaamera debüüdiauhinnale. „Vaatenurga” erikülalised on Terry  Gilliam („Doktor Parnassuse imaginaarium”) ja Robert Guédiguian („Kuritööarmee”). 50. aasta eest, täpsemalt 4. mail, sai Cannes’is alguse prantsuse filmikunsti nouvelle vague, uus laine. Sel päeval linastunud François Truffaut’ „Nelisada vempu” võitis Palmioksa. Noored kineastid istusid nagu üks mees festivalipalee ja hotellide treppidel ja lasid võtta ühispilte. Oli uute lootuste aeg, usuti, et filmikeelt saab reformida „lõppmattuseni”, nagu  kirjutas meie keelemees Aavik.

Eraldi retrospektiivi selle tähtpäeva puhul ei ole koostatud, sest alles mullu juubeldati 1968. aastat, mil uue laine kineastid mässasid barrikaadidel Pariisis ja panid seisma kõigi poolt palavalt armastatud filmifestivali. Siiski saab „lainelaste” hiljem loodud filmide valikut näha kuuendat aastat toimuvatel programmi „Klassika” filmiseanssidel. Filmikassett „Vietnamist kaugel”, Jean-Luc Godard’i „Hull Pierrot”.  Emmanuel Laurent’i dokumentaal „Kaks lainelast” portreteerib uue laine käilakujusid François Truffaut’d ning Jean-Luc Godard’i. Retrospektiivis on filme Leonelt, Antonionilt, Viscontilt, Germilt, Tatilt jt. Kõik „Cannes’i klassika” filmid on taastatud, kataloogis varustatud märkustega „negatiivilt taastatud” või „digitaalselt taastatud”. Parimate filmide taastamine on ülemaailmne vool, millega Eestigi filmindus peab sammu pidama „niikuinii!”. 

Air Balticu püsikliendid

Läti lennukompaniist Air Baltic on saanud tõhus ja tuntud lennuettevõte. Märksõnal „Baltic” on tänu sellele võib-olla rohkem märkajaid. Võiks olla ka Cannes’is, kuhu Eesti, Läti ja Leedu kineastid tulevad nüüd peamiselt Air Balticu lainerite kõhus. Kolme riigi kinematograafiat tutvustav ja vahendav „filmivihmavari” „Baltic Films” on avatud 2001. aastast, tegutsedes alguses „Berlinale”  Euroopa filmiturul, seejärel ka Cannes’is, hiljem muudelgi foorumitel ja festivalidel. Põntsud, mis on tabanud kolme väikeriigi majandust, põrkavad ka filmindusse. Leedulased on Cannes’i filmiturule toonud kaks uut mängufilmi, lätlased ei ühtegi. Lätlastel pole turustendil esindajatki, sest kärped Rahvusliku Filmikeskuse eelarves on olnud drakoonilised. Eestlastel, vähemalt näib, on olukord pisut parem. Cannes’i turul linastatakse  rekordiliselt kaheksa filmi, mõnevõrra uudislik on mängufilmide kõrval dokumentaalfilmi „Disko ja tuumasõda” esitlemine (varem on mängufilmidele keskendunud turgudel näidatud tõsielufilmi „Buss”).

Veiko Õunpuu äsja valminud rahvusvahelise näiteseltskonnaga „Püha Tõnu kiusamine” linastub ainult erikutsetega vaatajatele mõeldud seansil, lootusega kutsele lähiaja tähtsamatele filmifestivalidele, ennekõike Veneetsiasse,  kust Õunpuul mäletatavasti „Sügisballi” eest auhind juba riiulil. Ei ole halba ilma heata. Lätlasi on Cannes’is vähe ja filme turul ei pakuta, see-eest on aga lühifilmide võistluskava üheksa filmi hulgas nende rahvusvahelise naise Laila Pakalnin¸a 14minutine lühimängufilm „Vaikus”. Pakalnin ¸ale on see juba justkui kohtu seadus: kolmas kord Cannes’i ametlikus valikus, kahel korral on tema filmid olnud valitud „Vaatenurga”  programmi. Tubli saavutus! Igaks juhuks lisan, et läti võistlusfilmi juures loob kaasa ka eestlane, monteerija Kaspar Kallas. (1998. aastal linastunud mängufilmi „King” operaator oli Arko Okk ja Jaan Tätte mängis Vene ohvitseri.) 13. mail alanud filmifestival lõpeb pühapäeval, 24. mail. Tänavuse žürii juht on prantsuse näitlejatar Isabelle Huppert.