Uus kohtumine kannibalidega džunglis

RALF SAUTER

Mängufilm „Roheline põrgu“ („Green Inferno“, Tšiili-USA 2013, 100 min), režissöör Eli Roth, stsenaristid Guillermo Amoedo ja Eli Roth, operaator Antonio Quercia, helilooja Manuel Riveiro. Osades Lorenza Izzo, Ariel Levy, Daryl Sabara, Sky Ferreira jt.

Eli Rothi kannibalieepose ingliskeelne pealkiri „Green Inferno“ („Roheline põrgu“) oli ka Rothi suure eeskuju Ruggero Deodato  1980. aasta inimsööjafilmi „Kannibalide holokaust“ töönimetus.

Eli Rothi kannibalieepose ingliskeelne pealkiri „Green Inferno“ („Roheline põrgu“) oli ka Rothi suure eeskuju Ruggero Deodato 1980. aasta inimsööjafilmi „Kannibalide holokaust“ töönimetus.

Kaader filmist

Pühendunumale õudus- ja exploitation-filmi fännile pole võõrad nn kannibalifilmid, mida toodeti valdavalt Itaalias 1970. ja 1980. aastatel. Kurikuulsuse on nende seas saavutanud Ruggero Deodato „Kannibalide holokaust” („Cannibal Holocaust“, 1980), õudusfilm, mis on nii kompromissitult jõhker ja realistlik, et see on tänini mitmel maal keelatud ning viis Deodato omal ajal kohtupinkigi. Režissöörilt nõuti nimelt tõestust, et filmis osalenud näitlejaid ei tapetud päriselt. Korralikult proovile pandud osatäitjad pääsesid palavast džunglivõttepaigast elusana ja enam-vähem tervelt, kuid halvemini läks paljudel loomadel, kes kaamerasilma ees päriselt surmati. „Kannibalide holokausti“ ühes šokeerivamas stseenis tassib loo keskmes olev grupp USA filmitegijaid jõest välja pesuehtsa hiigelsuure kilpkonna, kelle neist südametuim kirve ja matšeetega lahti lõikab. Üht selle grupi liiget, veetlevat Faye Danielsi mänginud itaallanna Francesca Ciardi on tagantjärele rääkinud, kuidas Deodato nõudis näitlejate osalemist koletus stseenis, röökides raevukalt allutamaks neid oma tahtele. Lisaks šokeerivale vägivallale iseloomustab kannibalifilme üpris sarnane sisu: üks või mitu linnainimesest reisib džunglisse ning satub seal konflikti barbaarsete inimsööjatest põlisasukatega.

Kannibalifilme valmis vaid käputäis ja need kuuluvad minevikku. Nendega on üldiselt tutvust sobitanud vaid need filmisõbrad, kellel on morbiidne huvi ekstreemsemat sorti filmikunsti vastu. Seega on anomaalia, et Eesti kinodesse on tulnud nüüdisaegne kannibalifilm „Kannibalid“, austusavaldus Ruggero Deodato skandaalsele teosele. Selle stsenarist ja lavastaja on nagu Deodatogi oma õõvafilmidega üksjagu kurikuulsust kogunud Eli Roth, kellele tõi edu juba väikese eelarvega debüütfilm „Raevupalavik“ („Cabin Fever“, 2002) ja sellele järgnenud „Hostel“ (2005), kus paari USA noore lõbureis Slovakkiasse kujuneb tõeliseks luupainajaks. Viimasest sai tõeline megahitt, mis julgustas Hollywoodi tootma massiliselt sadistlikult vägivaldseid õudusfilme. Roth, kes on öelnud, et pole õudusfilmilavastajana oma tööd korralikult teinud, kui ei naase võtteplatsilt pealaest jalatallani kunstverega kaetult, kuulub vanade kultuslike õudusfilmide kirglike austajate hulka. Sellest kõneleb juba tõik, et lavastaja andis filmis „Hostel 2“ (2007) väikese episoodilise rolli just Ruggero Deodatole, kes kehastus seal sobilikult hullumeelseks meheks, kellele on inimliha tõeline delikatess.

Sarnaselt „Kannibalide holokaustile“ reisib ka „Kannibalides“ grupp noori inimesi filmima eksootilisse Amazonase vihmametsa, sedapuhku keskkonnakaitse eesmärgil. Saanud teada, et Peruu erafirma töölised kavatsevad džunglis korraldada hävitustöö ning tappa seal elavad põlisasukad, lööb tudeng Justine (Lorenza Izzo) mesti noorte aktivistidega, kellel on plaan kohale lennata ning kaamerad salaja käima panna, et seal toimuvaid koledusi terve maailmaga jagada ning tõmmata sellele ka Peruu valitsuse tähelepanu. Vihmametsas läheb seltskonna hulljulge ettevõtmine aga nihu, sest tööliste silme all korraldatud meeleavalduse käigus võtavad sõjaväelased nad kinni ning saadavad lennukile. See kukub aga džungli kohal alla ning tegelased leiavad end taas loodusest, kus elavad needsamad põlisasukad, keda nad päästma tulid. Kuna Justine ja kaaslased olid protesti korraldamiseks selga tõmmanud metsatööliste riided, peetakse aktiviste vaenlasteks ja toimetatakse külla, kus neid ootab ees tõeline põrgu.

Õudusfilmidest jooksevad tänapäeval kinodes põhiliselt tumeda õhustikuga tondilood seestumisest või pahatahtlikest vaimudest, nii et omaette värskendav on kohata värviküllases eksootikas üles võetud filmi, kus näeb abitute jänkide katsumusi üleni punaseks võõbatud paljaste džunglielanike primitiivses külakeses. Troopiline loodus näib oma imposantsuses mõõtmatu. Võttepaigaks oli päriselt džungel, kus mao- või ämblikuhammustus võib tähendada kiiret surma ning temperatuurgi on väljakannatamatu. Seega kaasnes filmi tegemisega suur hulk riske. Kas aga selline riskimine on end ka õigustanud?

Filmi sündmustikku saadab tugev iroonia, sest kannibalid peavad nende eest seista tahtnud aktiviste vaenlasteks ning lõppude lõpuks on küsitav, kui palju peategelased vihmametsa päästmisest üleüldse hoolivad – tekib tunne, nagu oleks neid tõmmanud rohkem mõte tuntusest, mis võinuks neile tänu suhtlusmeediale osaks saada. Jääb ebaselgeks, kui palju peaksime hoolima vangi võetud aktivistidest ja nende missioonist, mistõttu ei tõmba kaasa olukorrad, kus nad pageda püüavad. Filmile ei tule ka kasuks tarbetu kohatu huumor: kui üks tegelastest end puuris rahuldama hakkab, pole see sugugi nii vaimukas, kui Roth ilmselt on arvanud. Filmis kujutatud olukord on aga iseäranis hirmutav. Põliselanikel, kes plaanivad abitud vangid ükshaaval küpsetada ja ära süüa, on rohkem ühist loomade kui inimestega ja nad on „Kannibalides“ selges ülekaalus. Kentsakal kombel muutuvad nad eriti hirmsaks, kui peategelastel õnnestub barbarid marihuaanast pilve saada, et nad unne jääksid, sest sellega kaasneb lõpuks veel suurem söögiisu. Filmi veenvusele aitab kaasa, et külaelanike osades ongi ehtsad põlisasukad, täpselt nagu esimestes kannibalifilmides.

Üks, mida Eli Roth armastab tõesti oma filmidesse panna, on vägivald. „Kannibalid“, mis peaks julmuses mõistagi konkureerima vanade itaalia kannibalifilmidega, on kannustanud režissööri astuma sammukese edasi – ja ta on andnud endast parima. Stseen, kus arusaamatus keeles vatravad metslased eemaldavad kiiresti ühel aktivistil rituaalselt silmad, keele ja viimaks kõik jäsemed, peaks oma brutaalsuses pakkuma närvikõdi vähemalt neile, kellele on sellised filmid võõrad. Ekstreemse vägivalla vajalikkus on küsitav nagu ikka, kuid on selle žanri puhul alati olulist rolli mänginud ning üks peapõhjusi, miks žanr on pälvinud filmimaailmas tähelepanu. Loomi sedapuhku mõistagi ei hukata, kuid mitmesuguseid loomariigi esindajaid kohtab „Kannibalides“ siiski: võtete käigus tegi paar kohalikku last lõbusa ettepaneku, et narritavad puuri pandud peategelasi püütonitega. Niisugune stseen filmitigi, sest keegi ei osanud taibata, et maod, millega lapsed muretult mängisid, on tegelikult vägagi ohtlikud.

„Kannibalid“ on väärikas jätk Deodato unustamatult trööstitule filmile. See on tehtud Rothi varasemate filmide vaimus, räige, teravmeelne ja meelelahutuslik ning väärib tähelepanu põhjusel, et vastupidiselt enamikule nüüdisaegsetele õudusfilmidele on see üles võetud niivõrd radikaalsetes tingimustes. Inimesele, kes pole kannibalifilmidega kursis ja leiab, et iga uus kinodesse ilmuv õudukas pole enamat kui eelmise koopia, võib „Kannibalid“ tänu ebatavaliselt värvikale tegevuspaigale ja süžeele pakkuda positiivse üllatuse. Fännidele pakub film täpselt seda, mida oodata võis, nii et polnud ka millegi peale üllatuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht