Uuskodanluse kringel-triller

„Iseendast kõrini“ on warholiliku siirusega varjutatud groteskne töötlus klassikalistest romantilise komöödia motiividest, Skandinaavia filmile omase absurdihuumoriga mitteromantiline komöödia.

STEFAN PEETRI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Iseendast kõrini“ („Syk pike“, Norra 2022, 95 min), režissöör-stsenarist Kristoffer Borgli, operaator Benjamin Loeb. Osades Kristine Kujath Thorp, Erik Sæther, Anders Danielsen Lie jt.

Cringe’i ehk krigemise1 meister Andy Warhol on kirjeldanud, kuidas kuulsana olemise puhul on kõige mõnusam olla kajastatud ajakirjades, mida kõik loevad. Kuulsana olemise teeb mõnusaks massi­kultuuri kogemus endast, saab sirvida end lehekülgedel, teades, et palju võõraid teeb seda samuti; sinu nägu kõikide teiste kuulsuste kõrval; nartsissistlik võime olla armunud oma asjastatud peegelpilti. Mitte niivõrd võim või prestiiž, vaid enese kogemine kui dekoratiivne element, mis kaunistab teiste inimeste kohvilaudu. Muidugi, tänapäeva ühismeedia tingimustes on Warholi „15 minutit kuulsust“ taandunud kõigest mõneks minutiks. Režissöör Kristoffer Borgli küsibki, kui kaugele oleme nõus minema, et täita oma nartsissismi täitmatut nälga tähelepanu ja tuntuse järele. Kas see võimatuna näiv otsing ei jäta meid lõpuks hoopis sisemiselt tühjemaks kui enne?

„Iseendast kõrini“ on warholiliku siirusega varjutatud groteskne töötlus klassikalistest romantilise komöödia motiividest. Tulemuseks on Skandinaavia filmile omase absurdihuumoriga mitteromantiline komöödia, mis pakub Ingmar Bergmani sarnast emotsioonitut naise ja mehe suhte psühhoanalüüsi. Uutele põhjamaistele filmidele omane pideva ebamugavustunde foon loob mõttelise seose Joachim Trieri „Maailma halvima inimese“ või kaasaegse kunsti ja turunduskultuuri kriitikaga Ruben Östlundi „Ruudus“2.

Borgli ajastumärgiliste viidete kaudu võiksime vaadelda seda filmi kui uuringut tähelepanumajanduse ja inimpsüühika suhtest. Hiliskapitalistliku nartsissistliku subjekti ja postmodernistliku kehaõuduse seoste loomine ühendub ka Borgli eelmise mängufilmiga „Drib“ (2017), mis keerleb samanimelise energiajoogi turunduskatsete ümber. Borglit huvitab inimese enesekuvand ühismeedia ajastul, farmakoloogia, reklaami esteetika, intiimsuse banaliseerumine ja mürgised suhted ning poliitkorrektsuse paradoksid turundamisest küllastunud kultuuriruumis.

Visuaalselt annab filmis tooni modernse meediaruumi minimalistlikkust rõhutav disain, mida näeme tiitrite, nende fondi ja filmi modernistlike miljööde vahendusel. Seda rõhutab ka sillerdavate süntide ja bassiga tehtud pulseeriv heliriba, mis meenutab moereklaame ja -sõusid. Värskemaid moekoode silmas pidades on tegelased rõivastatud moodsatesse disainerrõivastesse. Dekoratiivsus on väga tähtis, et mõista filmi „Iseendast kõrini“ pealispindsuse temaatikat ja esteetikat, seda nii asjastunud inimsuhete kui inimeste ja asjade suhete vahel. Kõik muutub disainielemendiks, isegi kahe inimese armastuslugu, enesekuvand ja elus püsimine ise.

Peategelane Signe (Kristine Kujath Thorp) on korraga nörritav ja naljakas ning paneb hambaid krigelema nagu tõeline cringe’i musterkuju.

Kaader filmist

Filmi blaseerunud peategelased tahavad leida omale 15 minutit kuulsust. Üks neist, Thomas (Eirik Sæther), saavutab selle kaasaegse kunstnikuna. Temast saab üleöö kaasaegse kunsti duchampilik enfant terrible, kes röövib oma tüdruksõbra Signe (Kristine Kujath Thorp) abiga kokku mööblit, mida esitleb dekonstrueeritud kujul installatsioonidena. Muidugi ei luba ta eneseimetlus tunnistada Signe panust projekti. Nii Thomas kui Signe elavad oma unistuste kajakambris justkui armastajad, kuid ka rivaalid. Eriti Signe, kes oma sotsiaalselt järjest märkamatumat persona’t üritab päästa järjest grotesksemaks pöörduva imaginaarse minapildiga.

Pärast verist õnnetusjuhtumit kohvikus, kus Signe üritas baristana päästa ühe naise elu, kõnnib ta üleni verisena koju. See on filmis kriitiline punkt, omamoodi cosplay-moment, kus Signe tajub, kuidas ta pole enam nähtamatu, teda nähakse kui ohvrit, kuidagi teistmoodi, ühtesulavast massist erinevana. Ja talle meeldib see tähelepanu, see empaatia, mida teised välja näitavad. See mõjub nagu narkootikum, mille tõttu Signe vajadus jääda tähele­panu keskpunkti võtab süngema kuju, kui ta hangib ohtlikke Vene ravimeid, lootes nakatuda haruldasse nahahaigusse. Nakatumise tagajärjel tekkiv deformeerunud visuaalne kuvand aitab omakorda tõusta kohalikus meediaruumis kuulsuse seisundisse, kus tema tähelepanu järele hakkavad janunema moeagentuurid ja kõmulehed. See farmakoloogiline aspekt on tähtis, eriti kui tulla tagasi Warholi juurde, kes propageeris ilukirurgia ja kosmeetiliste vahendite plastilist utoopiat. Teisisõnu: fake it until you make it ehk teeskle, kuni läbi lööd, mis käib hästi nii Signe kui Thomase motoks.

Borgli kinematograafi Benjamin Loebi 35mm filmilindiga loodud elegantne pildi­keel on õhuline ja minimalistlik, moodustades hea kontrasti filmi märgilise peategelase Signe deformatsioonidele. Stsenaarium jätab ka dialoogide vahele ruumi, kus kasvav ebamugav vaikus ja grotesk tekitavad vaatajas nii piinlikkus- (cringe) kui ka õõvatunnet. Kogu kompott mõjub kui intellektuaalne kommentaar moodsale eluviisile, kui kehaline nihelus klassikalise kehaõuduse vaimus. Narratiivne ja misanstseenide ülesehitus toimib hea skalpellina lahkamaks inimsuhteid poliitkorrektsusest ja haipimisest läbi imbunud Oslo kultuurieliidi hulgas.

Kahju, et Joachim Trier kasutas ära pealkirja „Maailma halvim inimene“, sest peategelasele Signele sobiks see tiitel valatult. Signet suurepäraselt mängiv Kristine Kujath Thorp on korraga nörritav ja naljakas ning paneb hambaid krigelema nagu tõeline cringe’i musterkuju. Krigelus on mõra, kahe maailma paratamatu nihkes olek, kus enesekuvand ja väline imidž ei lange kokku. Krige on Thomas ja viis, kuidas ta hoiab oma nägu fotosessioonil, kui temast tehakse kultuuriajakirjale fotosid; krige on Signe ja tema haiguse simulatsioonid, krige on inimeste imetlus Thomase kunstist, krige on moeagentuuride kaasamispoliitika, kui palgatakse puudega inimesi oma imidžiloomeks; ja krige on poliitkorrektsete vestluste talumatu sõnastuse otsing.

Selles filmis on krigemine kultuuriline ja isiklik, avalik ja privaatne, kuna näeme seda esteetilisel kujul (nt Thomase kunst), seltskondlikel üritustel või olles kaamera abil peategelase privaatruumis. Borgli üritab väita, et krigemisest on saanud ajastu kood, zeitgeistilik tonaalsus, millel on rohkelt varjundeid. Me võime seda käsitleda digikogukonnana, kes koguneb ühismeediakanalite lõimudes, et kedagi välja naerda. See võib olla ka avaramalt määratletud mingi kultuurinähtuse, nt Tiktoki video, kultuurisaate „OP!“ kaudu või isikustatud nagu Mai Palling või Jüri Ratas. Üks hilises teismeeas poiss kirjeldas mulle ühel peol suitsuruumis, kuidas poliitiline etableerumine töötab selle järgi, kes suudab olla kõige suurem krigeleja.

Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, on Borgli esteetiliselt huvitatud hiliskapitalistlikest simulaakrumitest, mis on olemuselt hüperreferentsiaalsed, kus iroonia ja siirus on eristamatud. Baudrillard on ju kirjeldanud, kuidas jäljendajat ja simuleerijat eristab asjaolu, et esimene peab teatud haiguse sümptomeid kujutama, kuid teine haiguse sümptomeid endas esile kutsuma. Sellepärast on ka Signe groteskne deformatsioon paradoksaalne, olles loomult võlts, kuid olemuselt tõeline – naljakas ja õõvastav, kutsudes esile kaastunnet ja ärritust.

Filmis on tihti vastandatud ilu ja koledust, kontrolli ja kaost. Peamine näide on muidugi Signe, kes näeb välja niisugune, nagu hakkaks näost mädanema. Nägu on esimene, mis seostub meie kujutluses enesekuvandiga, ja näo kaudu suhtleme enamasti teistega. Signe kavatsus on irooniliselt nihilistlik, kuid selle sisu on siiras, sest nüüd ta peab sellisena elama. Mädanemine vastandub ka Signe noorele kehale ja ihule. Ta on küll järjest sõltuvam oma kehalisest olukorrast, aga suigub samal ajal imaginaarsesse minapilti. Lihaliku enesekuvandi mädanemine annab teed nartsissistlikust ihast silutud enesekuvandile.

Tänapäeval tahab igaüks olla kaasaegne kunstnik või kuraator. Loovmajanduse põhilisi mantraid on juba aastaid olnud selle rõhutamine, kui erilised või erinevad me oleme. Kõik me tahame mingit staatust, tunda end erinevalt meid ümbritsevas massis, ja tunda, et teised vaatavad meid erinevalt, eriti kui nad avavad ajakirja oma nutikalt disainitud stuudiokorteri kohvilaual. Borgli on seega hästi tabanud kultuuritööstuste närvi­sõlme, kus meie tähelepanu ja tähele­panuvajaduse, enesekuvandi ja enese kujutamise ülespumpamise eest vastutavad järjest nutikamalt disainitud võrgustikud. Paratamatult oleme kõik seega mingil määral Signed, haiged tähele­panu järele – kes metafoorselt, kes sõna otseses mõttes.

1 Helena Aadli on käsitlenud seda ühismeedia ajastu populaarset terminit „krigemisena“. Loe: https://www.muurileht.ee/puust-ja-punaseks-emcringeem/

2 „Verdens verste menneske“, Joachim Trier, 2021; „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht