Vaenatud kormoranid Kihnus ja laenuehitusmehed Helsingis

Sigrid Saarep

Kaks lugu sarjas „Eesti lood” Dokumentaalfilm „Rasmus, kormonaudid ning …” (Weiko Saawa Film, 2012, 29 min), autor Mark Soosaar. ETVs 23. I 2013. Dokumentaalfilm „Parem homne” (Alasti Kino, 2012, 29 min), režissöör Liis Nimik, operaator Heiko Sikka, helilooja Argo Vals, helirežissöör Tarvo Schmeimann, produtsent Liis Nimik. ETVs 16. I 2013. Kõnealuste filmide puhul, mis paistavad esmapilgul eri laadi, leiab siiski kunstlikke paralleele loomata kergesti ühise nimetaja. Nii Mark Soosare „Rasmus, kormonaudid ning …” kui Liis Nimiku „Parem homne” toovad esile inimesele kõige väärtuslikuma ja olulisema nagu pere ja kodu ning koduga seotud argised toimetused. Soosaare film jälgib väikesaart kui kodu, Nimiku film lahkab võõrsil töötavate eestlaste sundkodutut üksildust. Mark Soosaare film „Rasmus, kormonaudid ning …” viib vaataja Kihnu saarele, mis, hoolimata ääremaa (viimase rahvaloenduse andmetel 487 elanikku, lisaks suveelanikud) ja mitte tõmbekeskuse staatusest, pakub oma elanikele ja filmi peategelasele Rasmusele elukeskkonna, mis on enamikule keskmistest eestlastest või eurooplastest kättesaamatu luksus. Saarel on mõnusalt vähe inimesi, stressivaba kool, looduslik ja jätkusuutlik elulaad, meretagune avarus, näiliselt täielik idüll, paradiis Rousseau’ vaimus. Filmi keskmes on saareelanikust tegus poiss Rasmus, kes ei ole just suu peale kukkunud, ja vastuolulise mainega linnuliik, keda on looduskaitse alla võetud ja siis jälle hävitama hakatud – need on eelkõige kalameeste vihatud kormoranid. Lapsed (filmis on ka palju teisi külalapsi) mõjuvad ikka ja alati elujaatavalt, positiivselt ja nunnult. Soosaare tuntuimas Kihnu-teemalises filmis „Kihnu naine” vudisid ringi punastes triibuseelikutes väikesed tüdrukud.

Professionaalne ideoloog

Mark Soosaar on seda tüüpi filmitegija, kes on peaaegu igas kaadris ise kohal ka siis, kui teda seal tegelikult näha ei ole, ning seda alates 1973. aastast, mil valmis tema tänaselgi päeval värskena mõjuv läbimurdefilm, juba mainitud „Kihnu naine”, kus ta oli operaator, stsenarist ja ka režissöör. Filmiloojatest, kes teevad nn ühe mehe kino või autorifilme nagu ka Rein Maran või Jaan-Jürgen Klaus, eristub Mark Soosaar kindlasti professionaalse ideoloogina ehk oma asja ajajana. Kihnu on Soosaarele südamelähedane, ehk koguni tema kaubamärkki. Aastatel 2002-2003 oli Soosaar ka Kihnu vallavanem. Nii nagu lindude abiga levivad haruldased seemned, on Kihnu kultuuriruum paljunenud Soosaare tehtud filmide, tele- ja raadiosaadete, kirjutiste, näituste ja kultuuriasutuste toel üle Eesti, jõudnud nii riigikogu saalidesse kui Veneetsia väljakutele ning UNESCO pärandi nimistusse.

Kui võrrelda filme „Kihnu naine” ja „Rasmus, kormonaudid ning …”, siis on „Kihnu naine“ kindlasti omas ajas uuenduslikum ja kaldub suurema lavastuslikkuse poolest mängufilmi poole. Ilmselgelt on autor „Kihnu naises” pärimuskultuuri ilminguid nimme esile kutsunud ja naistele-lastele lauluks ja riietumiseks juhtnööre jaganud. Etteplaneeritult lavastusliku joonisega määrataksegi ära autori kohalolu kaadris. Pole raske arvata, et ka Rasmus on saanud oma tegevuseks suuniseid. Seda on märgata, kui ta kaamera poole vaatab ja veidi kõhklevalt sisimas aru peab, kas kõik on ikka õigesti tehtud või öeldud. Kuigi „Utotškini lendamisest”, Pääsukese esimesest dokumentaalfilmist, on möödas üle saja aasta ja praegu saab filme teha ka telefoni või „seebikaga” ning tundmatu salajane silm jälgib meid kõikjal, on kaameral siiski omadus panna inimene käituma teisiti, kui omaette olles. Kui palju valvsa silma juuresolekul teisiti käitutakse, sõltub filmitavale alles jäetud õigustest ning ruumilisest, vaimsest ja psühholoogilisest distantsist kaameramehega.

Filmimisega tekkinud/tekitatud konfliktid ilmnevad enamasti alles pärast esilinastust, kui dokumenteeritavad avastavad, et neid on kompromiteeritud või ära kasutatud. Nii juhtus näiteks Soosaare filmiga „Kihnu mees” või Sulev Keeduse filmiga „Jonathan Austraaliast”, mis on tegelikult head, mureliku sõnumiga filmid. Rasmuse loos vaevalt kedagi ära kasutatakse. Indrek Mustimets küll kirjutab ajalehes Postimees, et Soosaar on filmis käitunud looduse suhtes ebaeetiliselt, näidanud, kuidas lindude kaitsealal kaameraga madistatakse ja linnumune näpitakse. „Ma ei usu, et filmidokumentalistika või pärimuskommeteks filmitavad tegevused saaksid õigustatuna eksisteerida lihtsalt sellepärast, et meil on seda filmis vaja” (http://arvamus.postimees.ee/1120148/debatt-kas-eesti-lugude-dokk-laks-ule-piiri). Mark Soosaare kommentaaridest Mustimetsa kirjutisele jääb aga kõlama mõte, et ametlik looduskaitse on ehitanud seina looduse ja saareelanike vahele ning kormoranid on hävitamas laidude looduslikku tasakaalu. Kõrvalepõikena maksab mõelda ka sellele, et rannaniitude liigirikkus on sündinud vaid inimese ja looduse koostöös. Filmikaadrites nähtud tohutute kormoranide, kihnlastele kormonautide kolooniate kõrval paistsid teised linnuliigid suures vähemuses.

Staažika filmitegijana suudab Mark Soosaar varem vaimus kindlaks määratud pildid elavaks lavastada, kaadrid loogiliselt sidustada ja ega joonistuvale olegi midagi ette heita. Pigem võib norida sisulise külje üle. Ma ei taipa, mida uut või haaravat saab vaataja autori varasemate filmidega võrreldes veel Kihnu saare, kultuuri ja elanike kohta teada. Tundub, et taas pakutakse kinnitust sellele, et meretaguse Kihnu tüdrukud kannavad triibulist körti, poisid mustrilist troid ja naised pügavad Kihnu maatõugu lambaid. Siiski, kormoraniprobleem läänesaarestikul ja rahvaliku viiulimängu õpetamine põhikoolis on uued teemad.

Liis Nimik on tunduvalt noorema põlvkonna filmitegija kui Mark Soosaar. Tema kontol ei ole veel kuigi palju filme. Oma esimese ja täiesti korraliku tõsielufilmi „Helene elukool” (2010) eest sai Nimik 2010. aastal loodud Kaljo Kiisa nimelise noore autori stipendiumi.

Tema mulluse dokumentaalfilmi „Parem homne” teemaks on eestlastest renditöölised Soomes. Inimesed, kellesse osa kodueestlastest suhtub halvustavalt kui reeturitesse, teised aga elavad tunnustavalt ettevõtlikele kaasa, arvates, et tegelikult tuleks ka neil endil vaesusest pääsemiseks võõrsile tööle minna. Soome tööturu portaalist http://www.soome.ee saame teada, et 2012. aastal käis Soomes pidevalt tööl ligi 30 000 Eesti elanikku ning et meie riigi inimesed moodustavad üle poole Soomes töötavatest välismaalastest.

Pidevalt rusuv madalrõhkkond

Lugu algab pimeduse ja sombuse linnavaatega rongijaama ning raudteeviadukti kohal, seejärel näidatakse hämarat maja, inimeste vaikset askeldamist, auto käivitamist, aimub, et tegu on varahommikuse tööleminemisega. Filmi parimad kaadrid (operaator Heiko Sikka) toovad mälust esile Veiko Õunpuu „Sügisballi” õhustiku, loovad häiriva tunde pidevast ja rusuvast madalrõhkkonna kohalolust. Isegi päikesetõus ei too graniidisesse hämarusse piisavas koguses valgust.

Helsingi lähedal asuvas majas, kust aastate jooksul on läbi käinud sada eestlast, algab tööpäev. Soomlasest vahendaja, kelle majas töösipelgad elavad, on empaatiline keskealine mees. Mehe kohta antakse taustaks teada, et ta on ka ise võõrtöölisena Rootsis elanud, abiellunud eestlannaga, jäänud leseks ja kasvatab last. Tegu ei ole mingi kapitalistist puugiga, vaid tavalise mõistliku inimesega.

Kodusel poliit- või meediamaastikul räägitakse välismaale töötama läinud eestlastest eelkõige majanduslik-sotsiaalses kontekstis, peamise probleemina nähakse parimas eas inimtööjõu kui ressursi vähenemist ja rahvastiku taastootmiseks vajalike noorte naiste kadu. Muretsetakse eestlase kui ühiskondliku ehitusmaterjali defitsiidi pärast. Liis Nimiku loos on aga esiplaanil hoopis emotsionaalsemad ja inimlikumad teemad. Õnneks ei ole autor ketrama pannud majanduspoliitilist ja rahvastiku probleemi plaati, et kuidas tööjõu väljavoolu vastavate meetmetega pidurdada ja eestlastest talente-staare peibutuspakettidega koju tagasi tuua. Kui inimesel on ikka perse paljas ja nälg majas, on ta sunnitud pükste ja leiva ostmiseks raha teenima, olgu või välismaal. Pealegi pole filmis nähtud eestlased mingid talendid, vaid peamiselt pereinimestest ehitus- ja abitöölised. Nad kõik igatsevad oma kodu ja laste järele.

Filmis näidatakse nooremate meeste kõrval ka üht juba vanemat paari, meest ja naist, kes jäävad lastelastest rääkides väga mõtlikuks ja nukraks. Lähedaste inimeste nimel on ohvriks toodud rõõm, mida annab laste kasvamisest osasaamine. Pered lagunevad, lapsed kodus nutavad, õnnelik ei ole mitte keegi.

Rendieestlaste elu kõnealuses loos ei ole just päris orjus, pigem ollakse mingit moodi nagu vabakäigu vangid, kes saavad tööl käia ja raha teenida, aga kodu asemel peab ööbima kinnipidamiskohas ja aeg-ajalt tohib kasutada linnaluba. Nii puksib ka sümpaatne majaperemees Tomi loiult vedu võtvaid eestlasi Helsingis peetavale mardilaadale. Tööliste ainus huvi on aga rohkem raha teenida ja siis oma päris koju minna.

Heiko Sikka operaatoritöös väärib eraldi kiitmist tema kaamera diskreetsus: see ei tungi liigselt peale, on piisavalt fookuses ja lubab inimestel avaneda. Näikse, et Soomes töötavad eesti mehed isegi vajavad võimalust suhelda võõraga, nagu tahaksid nad rääkides vabaneda sisemisest resignatsioonist ja vaigistada hingevalu.

Sümpaatselt pakendatud, tõsise teemaga loo lõpus näidatakse vaatajale laevalt saabuvat reisijate voogu, inimsipelgaid, kes juba aastaid nädalalõpu ja nädalaalguse Tallinna-Helsingi-Tallinna liinil laevalagesid täidavad. Ikka parema homse nimel.