Vergilius, Naine 2 ja Naine 3

Bruno Ganz: „Lars von Trieri vägivald puudutab sind, sest sa näed seda sellena, nagu see tegelikult on.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Uute maailmasündmuste valguses on Lars von Trieri uus film „Maja, mille Jack ehitas“1 tõstatanud taas väga hoogsalt vaidluse, kas von Trier on misogüün, misantroop, masohhist, sadist või psühhopaat. Ei suudeta ära otsustada, kas Trieri naised on märtrid, lunastajad või ohvrid. Vihkab ta siis neid naisi või idealiseerib ta neid? „Jack“ valab sellele diskussioonile veelgi õli tulle, sest tõelise provokaatorina pole ta uues filmis viitsinud oma naistele isegi nimesid panna – Jacki ohvrid on oma kobakäpast killerit väärt oma pealiskaudses lihtsuses, nende rollijoonis on vaid paari kaarega tehtud visand.

Mida aga arvavad sellest kõigest Trieri filmi naised ise? Kohe, kui ma istusin maha kahega neist – Siobhan Fallon Hoganiga, keda nimetatakse tiitrites lihtsalt Naine 2, ja Sofie Gråbøliga ehk Naine 3 – tajusin õhus mingit kummalist energiat. Maikuus Cannes’is oli film just eelmisel õhtul esilinastunud ja nende olekust oli näha, et nad olid väga valmis Trieri kaitsma, teadmata veel ise, kui palju tal võib meedias kaitset vaja minna. Paraku on aga säärases kaitsepositsiooni võtmises probleem see, et ollakse valmis igaks rünnakuks, ja tõlgendatakse rünnakuna ka neutraalseid manöövreid. Kui Hogan mainib inter­vjuus Trieri filmide „hoolikalt läbikirjutatud naistegelasi“, kõlab see „Jacki“ valguses väga paradoksaalse väitena. Üheks ettevaatuse põhjuseks võib olla ka Trieri mõtteavaldus Hitleri kohta 2009. aastal siinsamas Cannes’is, kui ta promos oma eelmist filmi „Antikristus“ („Antichrist“) ja üritas selgitada, et mõistab Hitleri üksindust, aga sai valesti tõlgendatuna kaela meedia hukkamõistuvalingu, ja (ilmselt sponsorite survel) eemaldamise festivalilt. Tundub, et näitlejate mõtteavaldusi korrigeerib ja markeerib see juhtum ja siiras soov mitte astuda sama reha otsa. Pika mehe vari on pikk isegi siis, kui teda kohal ei viibi.

Nagu filmiski, oli meile selleks retkeks kaasa antud Bruno Ganz, kes meid Vergiliusena sellest (palavuse, pinge ja sõnade valimise tõttu pisut isegi põrgulikust) intervjuust läbi juhtis, ja on vanameistrina oma mõtteavaldustes veidi vabam. Ganzi viimane mõte kaastundest Jacki vastu polegi aga valgusaastate kaugusel Trieri Hitleri-teemalisest arvamusest.

Küsimus naistele: miks te selle rolli vastu võtsite, peale selle, et tegemist on von Trieri filmiga?

Gråbøl: See ei ole küsimus naistele, vaid näitlejatele. Ma olen tema suur fänn ja näitlejana on Lars von Trieriga töötamine suur au. Olen temaga ka enne töötanud filmis „Kõige selle boss“.2 Hiljuti töötasin koos Jens Albinusega, keda Lars oma filmides tihti on kasutanud, ja tema meenutas mulle, et ma olin enne „Kõige selle bossi“ esimest võtet näinud und, kuidas Lars tuli minu juurde, piibel käes ja ütles: „Mul on tekstiparandusi.“ (Naer.) Nii et ma hindan teda täpselt nii kõrgelt. Näitlejana on Larsiga koos töötamine ülim vedamine. Näitlejana tean ka seda, et Lars ei tee väikesi argidraamasid igapäevaelust. Larsi haare on nii lai, et ta ongi meie aja suur lavastaja.

Näitlejatena oleme harjunud naasma klassika juurde, teeme aeg-ajalt võimsaid draamarolle – Shakespeare, kreeka tragöödiad – ja räägime suuri lugusid. Lars on meie ajal võib-olla ainus lavastaja, kelle mastaapsus on nendega võrreldav. Tema filmides saab mängida tegelasi, kes on suured, kellele pandud kannatused on ka suured.

Fallon Hogan: Mullegi meeldib Larsiga töötada ja see oli mul kolmas kord.3 Paljud võivad küsida, miks peaks naine sellise rolli võtma, aga on suur heameel kehastada nii läbi kirjutatud naiskaraktereid. Kas see küsimus toetub väär­arusaamale, et naistele on solvav sellist rolli vastu võtta?

Solvav kindlasti mitte, intrigeeriv küll. Trieri käsitlus naistest pole lihtsakoeline.

Fallon Hogan: Muidugi. Aga filmis on siiski sarimõrvar see, kelle tee ristub nende naiste omaga, ja me näeme, kuidas naised reageerivad. Nii et neid tegelasi on huvitav mängida.

Bruno Ganz, miks teie soovisite seda filmi teha?

Bruno Ganz: Noh, ta on ju nii kuulus … (Naer.) Mulle meeldis käsikiri, seejärel kohtusin temaga. Ta on üks viimaseid tõeliselt tõsiseltvõetavaid režissööre. Ta ei tee kompromisse ega otsi rahalist edu. Teda käivitab muu. Miski sünge. Tahtsin ka sellele lähemale saada. Protsessi käigus avastasin, et temaga töötamine ja tema kõrval käimine pakub väga suurt rahuldust. Näitlejana tunnen end temaga koos väga hästi.

Ta on intervjuudes öelnud, et oli võtteperioodi ajal sügavas masenduses.

Ganz: See võis nii olla, aga ta ei näidanud seda välja. Mõnikord tundsin paviljonis võttel, et ta ei olnud heas seisus või oli halvas tujus, aga võttel on tema ümber palju inimesi ja tema olek ei hakanud küll tööd segama. Neil puhkudel, kui ta end hästi ei tundnud või ise aktiivselt osaleda ei soovinud, jäi ta veidi tagaplaanile ja kasutas oma tiimi inimesi, et näitlejatele lähemale saada. Sellega õpitakse arvestama, sest temast peetakse lugu. Halvad päevad pole olulised, tuleb edasi minna. Ma usaldan teda, see on kõige tähtsam.

Sofie ja Siobhan, te mõlemad olete Lars Von Trieriga varem koos töötanud. Kuidas teie ise ja tema olete vahepeal edasi läinud?

Fallon Hogan: Noh, ma olen läinud vahepeal palju paksemaks. (Naer.) Mu vanem tütar on nüüd 23, nii et mööda on läinud 20 aastat. Peab ütlema, et kogu selle aja jooksul on von Trier olnud väga järjekindel oma suhtlusstiilis näitlejate ja meeskonnaga. Ameerikas on filmimeeskonnas n-ö joonepealsed ja joonealused ametid, Euroopas ei ole, Trieril samuti mitte. Kõik on ühe asja eest väljas. Seepärast olengi alati nõus temaga koostöö juurde naasma. Irooniline, on et kogu selle mulje juures temast, et ta käib naistega halvasti ümber, on minu mulje temast täpselt vastupidine – ta on väga mõistev, lugupidav nii meeste kui naiste suhtes ja suurepärase huumorimeelega.

Miks on „Maja, mille Jack ehitas“ siiski nii vägivaldne ja verine?

Ganz: Me oleme vägivallaga ekraanil niivõrd harjunud, uudised, splatter- ja muud filmid gangsteritest, mafioosodest … Me näeme palju verd ja vägivalda, naudime seda ega mõtle selle üle – see on osa meie elust. „Jacki“ nähes hakatakse aga vägivalda enesele teadvustama, sest vägivald siin on palju jõulisem. See puudutab, sest seda nähakse sellena, mis see tegelikult on. Selles ongi erinevus. Siin on see tõsine. Siin ei mängita vägivallaga meelelahutuse eesmärgil.

Gråbøl: Me vaatame vägivalda kogu aeg, aga Trier paneb meid seda ka tegelikult nägema. Teadlikuks saamine ongi see, mis teeb kogemuse nii ärritavaks. Sund nähtu üle mõelda, mitte lihtsalt tarbida.

Fallon Hogan: Ma arvan, et inimest tõmbab „Jacki“ sisse ka see, kuidas vaataja viiakse sarimõrvari mõttemaailma ja pannakse maailma nägema ohvri positsioonist: see võiksin vabalt ju ka mina olla. Ka mina võiksin ta kodu­uksest sisse lasta, temasse armuda. Stseenid perekonna tulistamisega jahil või stseen Naiivitariga on küll häirivad, aga ometi nii võimalikud.

Gråbøl: Ja täiesti geniaalne lahendus on valida Bruno Ganz juhtima meid läbi selle võika katsumuse, läbi põrgu. Bruno Ganzi hääl mõjub nii, nagu keegi hoiaks kätt kogu filmi vältel. Minu arvates on see üks filmi mõte: kuidas üldse lubatakse iseendale nende sündmuste vaatamist ekraanil. Lars kiigutab vaatajat edasi-tagasi. Pärast tapmist lubab ta meil tagasi tõmbuda, pakub intellektuaalseid mõtisklusi ja filosoofilisi seisukohti ning siis tirib meid uuesti tapmisse, sundides meid silmitsi selle mehe brutaalsusega. See pendeldamine ja Bruno rahustav taustahääl tekitavad konstruktsiooni, kus mõrvad on palju kergemini vastuvõetavad.

Ganz: Mul oli lihtsalt selline positsioon. Nagu advokaat, kes räägib inimlikkusest, ja keda on vaatajal lihtsam mõista kui Jacki tegusid. Jack räägib katedraali ehitusest ja sellest, et tapmine teenib mingit kõrgemat eesmärki, Verge aga ei ole temaga nõus. Nende vaidlus on väga ratsionaalne Verge’i sõnad on vaataja seisukohtadele ilmselt lähemal. Jacki teod on ilmne näide sellest, mida mina teha ei julge, aga sügaval sisimas võivad meil sellised impulsid täiesti olemas olla. Film räägib ka sellest, ja see on väga raskesti vastuvõetav teema, mida ei ole meeldiv kuulda.

Verge ütleb filmi lõpus Jackile: „Sa ei kuulu põrgu kõige sügavamasse ringi, vaid kuskile natuke kõrgemale.“ Mida ta sellega mõtles?

Ganz: Seda, et Jack pole mõrtsuka ja tapjana küllaldaselt hea, et ära teenida suurim karistus. Dante „Jumalikus komöödias“ on põrgu jagatud ringideks. Raamatus alustavad Dante ja Vergilius oma teekonda kusagilt ülevalt ja liiguvad järk-järgult sügavamale. Kogu aeg läheb teekond raskemaks – inimesed, keda nad oma teel kohtavad, on teinud järjest hirmsamaid kuritegusid. Verge annab Jackile mõista, et ta ei kuulu päris põhja, sest on tapjana olnud keskpärane. Tavaline. Jack ise peab end loomulikult erakordseks. Verge ütleb talle, et ära ole uhke, sa ei ole suurimat karistust väärt. Ma näitan sulle sügavikku, aga sinna sa ei pääse. Näitan, sest sa andsid mulle mõtlemisainet ja tegevust ning meie vestlused lahutasid mu meelt. Meelelahutus! Filosoofilisel tasandil küll, aga siiski meelelahutus.

Lars von Trier on olnud järjekindlalt edukas ka meedia keeramisel ümber sõrme iga kord, kui ta Cannes’i külastab. Kas näete ette ka seda, et peate teda energiliselt kaitsma hakkama, kui huvigrupid aktiviseeruvad?

Fallon Hogan: Ma ei tea. Eks me näe.

Gråbøl: Minu arvates ei vaja ta kaitset. Tema töid vaadates jääb mulje, et teda ei huvita turvatsoonis viibimine, pole kunagi huvitanud. Ei loominguliselt ega isiklikult.

Ganz: Sisimas ei pea ma seda küll tõenäoliseks, aga kujutan ette, et näiteks Saksamaal reageeritakse sellele filmile väga valuliselt. Ühelt poolt muidugi feministid, sest filmis on rinna äralõikamise stseen ja muud sellist. Tegu eraldatakse mõttest ja nähakse ainult selle mõtte väljendust – öeldes, see on õudne. Me ei aktsepteeri seda. Võib juhtuda ka nii, et hakatakse rääkima vägivallast kunstis, valinud dialoogist välja mõned valitud read ja fraasid ja hakates nende ümber lokku lööma. Mulle võidakse ka läheneda ja küsida, kas ma toetan neid ideoloogiaid ja mõtteid. Agressiivsus ei ole välistatud, nii et ma pean selle peale mõtlema. Eks näis, kui kaugele minnakse … Kui keegi ütleb, et plaanib mu mõrva siis …

Gråbøl: Kas läheksid tema eest surma?

Ganz: Kas läheksin? See on hea küsimus.

Kas te olete lugenud ka esimest värsket vastukaja meedias?4

Gråbøl: Ainult väga pisut. Aga loomulikult tuleks #Metoo-liikumise valguses öelda, et Lars arendas oma filmi ammu enne hiljutisi sündmusi. Nii et ta ei saanud seda filmi ilmselt teha kommentaarina #Metoole. Loomulikult peegeldab „Jack“ neid aegu, mil see ilmale toodi, aga oluline on vaadata ka Larsi töid laiemalt. Kui üldse keegi, siis on Lars see, kes on kirjutanud naistele erakordseid rolle. Teda ei saa süüdistada naiste kujutamises stereotüüpsel moel. Minu meelest on see relv suunatud valele sihtmärgile. „Jackil“ on meespeategelane, kelle vastu ta on väga karm. Ta paljastab mehe, kes on äärmiselt … kuidas nüüd öelda, emotsionaalselt alaarenenud. Oleks kahju, kui seda filmi lahterdataks väga mustvalgetesse kategooriatesse, sest minu arvates ei ole see film sellest.

Kas te näitlejana tundsite vajadust mõista või mõtestada Jacki tegelast ja tegusid?

Fallon Hogan: Ma ei usu, et sari­mõrvari tegevuses oleks midagi mõistuspärast. Neid ei saa mõista. Kui vaatajaskond on ekraanil nähtust häiritud, siis see on seetõttu, et sarimõrvari tegevus ongi väga häiriv. Seepärast ongi „Jacki“ stseene nii raske vaadata, et mõistusega inimesed puutuvad kokku millegi läbinisti ebaratsionaalsega. Aga tegelaskuju samastamine oma loojaga on nähtuste segamini ajamine.

Gråbøl: Arvan, et näitleja peab alati mõistma oma tegelast ilma ühegi eelarvamuseta, sest nii näeb teda kõige selgemalt. Ma ei mänginud selles filmis küll Jacki – Matt Dillon oli muuseas täiesti võrratu selles rollis – aga tunnen, et pean näitlejana kõrvale jätma oma positiivse või negatiivse eelhäälestuse. Mitte et neid ei oleks, aga need pole karateri loomisel eriti abiks.

Ganz: Presidendiks ma teda ei valiks.

Gråbøl: See on juba ära tehtud!

Ganz: Huvitav on see, kuidas Lars filmi vältel oma tegelast käsitleb. Vahel tunneme Jackile kaasa – küll harva –, sest hetketi on ta oma tegudest nii hirmul ja muutub väga õrnaks. Kui me Jacki suhtes sümpaatiat tunneme, ärritab see meid, sest me ei oodanud endalt sellist reaktsiooni. Igal muul ajal äratab Jack filmis loomulikult hirmu.

See ongi kunst, suur kunstnik. Me oleme selle unustanud, sest me keskendume filmis n-ö puhtale realismile. Me läheme filmis kaasa ohvritega – näeme seda, mida näevad nemad, sest nende elu vastab rohkem meie omale ja nii oleme harjunud filme vaatama. Aga need ongi kaks eri asja, erinevat vaatenurka.

1 „The House That Jack Built“, Lars von Trier, 2018.

2 „Direktøren for det hele“, Lars von Trier, 2006.

3 Varem filmides „Dogville“ (Lars von Trier, 2003) ja „Tantsija pimeduses“ / „Dancer in the Dark“, Lars von Trier, 2000.

4 https://www.hollywoodreporter.com/review/house-that-jack-built-cannes-2018-1111908

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht