Võimatu? Või veel!

Internetis toimunud „Sundance’i“ filmifestivalil olid fookuses mitmekesisus ja kaasamine – muidugi ka sumopüksikutega Nicolas Cage.

MARTA BAŁAGA

„Sundance’i“ filmifestivali tänavu justkui polnud, aga nagu oli ka. Netifestivalid pole enam mingi uudis ja „Sundance’i“ tegijail oli aega logistika korralikult läbi mõelda. Seda oligi tehtud: ajakirjanikke õpetati festivali uut platvormi kasutama (tõsilugu, võtsin isegi osa ühest erakordselt pikast tutvustusest) ja õnnestus ka festivaliõhustiku mingil määral taastamine, kuna jäädi nn esilinastusseansside juurde kindlaks määratud ajal. Ja tont võtku brutaalset ajavahet, mida pidid taluma Euroopa osalejad, ja seda hirmu, et virtuaalsesse ooteruumi sisenetakse liiga vara ja jäädakse pidžaamaväel kaamerasse.

See sündmus võib ajalukku minna, nagu märkis „Sundance’i“ Suurbritannia päritolu direktor Tabitha Jackson. Festival oli küll lühem ja filme vähem, aga valik ja võitjad peegeldasid maailma hetkeseisu täpselt: põhifookuses olid mitmekesisus ja kaasamine ning muidugi ka sumopüksikutega Nicolas Cage.

Suure eelarvega filmide esindajad eelistavad endiselt kõigi võrgufestivalide osalemispakkumistest keelduda, aga tuleb võtta see, mis on, ja Jackson, sellel kohal esimene naine, esimene, kelle nahavärv pole hele ja kes pole ameeriklane, ei paistnud seda piirangut küll põrmugi kahetsevat.

Ja ei kahetsenud minagi, kui nägin Kosovo draama „Taru“¹ režissööri Blerta Beshollit kontrollimatult nutmas, kui talle tehti teatavaks, et ta on võitnud järjekordse auhinna. Seekord sai ta selle liigutava loo eest ühest üksikemast, kes püüab kuidagi ellu jääda traditsiooniliste väärtustega külas, kus isegi autojuhiluba toob kaasa „litsi“ sildi. Kui järelejätmatult kurdetakse, sealhulgas kuuleb seda filmitööstuse insaiderite suust, et võrku suundumise järel on filmide ümbert kadunud kõmu, tuleb tõdeda, et „Sundance’ile“ seda küll ette heita ei saa. „Põgenemine“², esialgu tagasihoidlikuna tunduv animadokk afgaani põgenikust, tõusis oma geifantaasiatega Jean-Claude Van Dammest peaaegu kindlalt festivali parimaks filmiks. See on tehtud niivõrd südamega, et isegi minu lõi viivuks tummaks.

Ja seejärel mindi kollektiivselt hulluks „CODA“³ pärast, mis müüdi festivali keskel Apple Studiosele rekordilise 25 miljoni dollari eest, mis on kuulu järgi Netflixi ja Amazoni pakkumisest rohkem ja jätab varju „Palm Springsi“⁴ mulluse niru 22 miljoni kokkuleppe. Kuidas selle kõmuga siis nüüd on?

See oli alles algus. „CODA“ on prantsuse filmi „Perekond Bélier“⁵ (selle olin ma küll vahepeal täiesti ära unustanud) uusversioon. Pärast seda, kui isegi filmi võrgulinastused olid välja müüdud, ei tulnud täielik puhas vuuk virtuaalsel auhinnatseremoonial erilise üllatusena.

Naine lavastajatoolis, fookus kurtidel. „CODA“ paneb linnukese igasse päevakajalisse teemalahtrisse, aga on ka üks meeldiv vaatamine, mis teeb tuju heaks. Peategelane on CODA-tüdruk (CODA on lühend sõnadest Child of Deaf Adults, ehk kurtide vanemate laps) kaluriperest, kes avastab äkki, et suudab laulda ja tahab seda ka väga teha. Ta on võimekas, aga tal on tulnud kogu elu olla abiks oma vanematele, neile tõlkida, ja nüüd näib nende jätmine omapäi kalu puhastama täiesti võimatu. Tüdruku plaan võib küll naeruväärne paista, kuid loo moraal on lõpuks sama, mis „Flashdance’il“⁶: „Tee oma unistused teoks!“

Näitetrupi ja võttegrupi osas ei lõppenud kaasamine võtetega. Küsimuste-vastuste voorudes kirjeldasid nad pimedatele kuulajatele mõeldes enne vastamist oma välimust – „väga võluv ja taustaks mõned orhideed“ – ja kurte näitlejaidki polnud „CODA“ osadesse olnud keeruline leida. Nende hulgas on ka Marlee Matlin, kes võitis Oscari osa eest filmis „Jumalast hüljatud“⁷ ainsa kurdi näitlejana, kellel see on tänaseni õnnestunud.

„See film on unikaalne. Kuna kurtide kõrval õppisid viipekeele ära ka teised näitlejad, sai meist justkui üks pere. Võtteplatsil polnud mingeid barjääre,“ ütles Matlin tõlgi vahendusel.

Lavastaja Sian Heder on märkinud, et Ameerika viipekeel lülitus võtteplatsi argipäeva täiesti loomulikult: „Rääkisime viipekeeles isegi siis, kui kurte näitlejaid läheduses polnud. Ma soovitan igaühel võtteplatsil kasutada just seda suhtlemisviisi – pole enam vaja neid raadiosaatjaid!“

Kalapüügi teema osutus aga keerulisemaks: „Keegi ei teadnud merikuradi käemärki, nii et me kutsusime seda lihtsalt koledaks kalaks.“ Kurte näitlejaid võis näha tihti paadiga sõitmas, lume­labidas aeruks. Neile hakkas meeldima ka kohalike kalurite baar, kus nad muusika põhja keerasid, sest kurtusele vaatamata naudivad nad vibratsiooni. Alles hiljem said nad teada, et muusika, mida nad nii ennastunustavalt üürata olid lasknud, oli kristlik rokk.

„CODA“ on üks kena lugu ja poliitkorrektne publiku lemmik, nii et Oscari-kumu ei tule üllatusena. „Oscarid? Marleel juba on üks, aitab meile küll“ on filmitrupi vastus.

Suuri staare selle festivali filmides enamasti pole või astuvad nad filmi hüvanguks üles episoodilistes rollides, nagu näiteks Jesse Eisenberg küsitava väärtusega draamas „Metsik indiaanlane“⁸. „Jesse tahtis abiks olla ja niipea kui tema projektiga ühines, saime ka kogu rahastuse paika,“ tunnistas mulle avameelselt indiaanlasest režissöör Lyle Mitchell Corbine jr. „Mulle meeldis, et minu ambitsioonika peategelase ainus sõber on filmistaar.“

Kaks tähte tegid aga lavastaja­debüüdi. Robin Wrighti „Maa“⁹, lugu naisest, kes otsustab pärast isiklikku tragöödiat elu kasuks metsikus looduses, on ausalt öelda üsna jabur film. Justkui Netflixi sarja „Virgin River“ (2019–…) variatsioon – ja ärge teeselgegi, et ma olen ainus, kes seda vaatab. Glämmivaba, s.o blondeerimata Robin viskab täiesti süütu telefoni prügikasti, sest kellelgi oli jultumust talle helistada, ja astub maailmale vastu vaid roostes ämbri, tuunikalakonservide ja mehega, kes pole iialgi kuulnud „Tähesõdadest“.

„Kui me „Kaardimaja“¹⁰ tegime, anti mulle võimalus üks episood ise lavastada – milline kingitus! Ilma selleta poleks mul jätkunud enesekindlust mängufilmi ette võtta,“ tunnistab Wright. „Ameerikas oli kõik väga halvasti: pidime taluma tollast valitsust, õhus oli palju inetust. Twitterist oli saanud ülipopulaarne platvorm, kus igaühel oli õigus kohtunikku mängida, toorutsemist oli nii palju. Filmis on aga üdini inimlik dialoog „Miks sa mind aitasid?“ – „Sest sa sattusid mu teele“.“

Ka Rebecca Hall oli otsustanud rahvaga jagada oma esimest, päris korralikku, kuigi ehk aeglasevõitu ajastudraamat „Teesklus“¹¹, mis põhineb Nella Larseni 1929. aasta romaanil. Selle projekti kallal oli ta töötanud koguni 15 aastat. Nüüd jõudis see lõpuks ekraanile Tessa Thompsoni ja Ruth Neggaga peaosas. „Mõtlesin küll, et minu esimene film ei saa selline ju olla – ma olen ilmselt arust ära,“ kommenteeris Hall lugu, kus kaks Aafrika-Ameerika päritolu sõpra elavad rahulikult, ent täiesti erinevat elu, kuna üks neist saab kehastada valget ja on abielus vägivaldse rassistiga. „Ei saa just öelda, et see raamat sattus juhuslikult mu lauale. Siin on mängus mõned isiklikud faktorid. Minu vanaisa teeskles valget ja kui ma Ameerikasse jõudsin, kus rassism on ühiskonnas juurdunud, hakkasin mõtlema, mida võib selline pärand ühele perekonnale tähendada. Keegi andis mulle selle raamatu, öeldes, et mulle võib see huvi pakkuda, kuna mõtlen nende teemade üle ja räägin neist nii palju.“

Hall polnud ainus, kes neil teemadel sõna võttis, sest rassi- ja identiteediteema olid tänavu igal juhul jõuliselt esindatud. Festivali meeldejäävaks tunnusmuusikaks oli indiaani muusika adaptatsioon ja filmides kõlas arvukalt lugusid võitlusest eneseleidmise nimel, mitte üksnes Ameerika ühiskonnas, vaid iga võimaliku nurga alt.

„Juudas ja must messias“¹², tõsi­elusündmustel põhinev lugu William O’Nealist (LaKeith Stanfield), kes nõustus sisse imbuma Mustade Pantrite Illinoisi osakonda, eelkõige eesmärgiga koguda informatsiooni tõusva staari Fred Hamptoni (Daniel Kaluuya) kohta. Igati korralik film, Kaluuyal on juba ette näidata Kuldgloobuse nominatsioon parima kõrvalosa eest ning ilmselt tuleb veel lisagi. Ja läbi aegade kõige halvema valeninaga Martin Sheen ei saanudki ühtki nominatsiooni.

Tõelise plahvatuse tekitas aga hoopis „Soulisuvi ehk Kui revolutsiooni veel teles ei näidatud“¹³, dokumentaalfilm 1969. aasta Harlemi kultuurifestivalist, kus astusid üles sellised esinejad nagu Nina Simone, Stevie Wonder ja vaata et peaaegu kõik teised, kes olid tollal olulised. Äärmiselt vaadatav ja üsna kuulatav film põhineb originaalmaterjalil, mis oli 50 aastaks kuskile keldrisse unustatud, ja tuletab hästi meelde, milline oli maailm siis, kui massikogunemised olid veel tavalised ja kuule maandumine ei pruukinudki toona kõigile niivõrd korda minna. „Tühja sest kuule maandumisest, äkki suunaks osa sellest rahast siia Harlemisse!“ oli valdav seisukoht nende seas, kes osalesid oluliste maailmasündmustega samal ajal hoopis sel üritusel, mida filmis nimetatakse ka „mustade viimase peal grillipeoks“. Filmi on lavastanud The Rootsi Questlove, kelle tänukõne oli ilmselt õhtu kõige parem: „Ot, hetk! Mida? Ma isegi ei teadnud, et see on võistlus!“

Dokkide seast võib veel ära mainida filmi „Tänavajõuk. Kuidas me jõudsime Sesame Streetile“¹⁴, mis sisaldab kultusliku lastesaate tõeliselt ebasündsaid nässu läinud duubleid, ja „Rita Moreno. Lihtsalt üks tüdruk, kes otsustas minna täispanga peale“¹⁵, kus lahatakse identiteedi- ja võrdsusküsimust põhjalikumalt, kui oleks võinud oodata. Puertoriikolasel Morenol oli diskussiooni omalt pooltki üht-teist lisada. Ta mainis ka seda, et kahetseb 46 aastat kestnud kooselu oma pealtnäha väga toreda ja nüüd surnud õndsa abikaasaga. „Minu noorusajal polnud mentoreid, eeskujusid ega midagi. Nii et ma valisin Elizabeth Taylori, kes oli enam-vähem minuvanune ja tegin kõik endast oleneva, et näha välja nagu tema. Šoki sain siis, kui sain Hollywoodis mängida vaid aktsendi ja tumeda nahaga tegelasi. Kõige kuulsam roll, „West Side’i loo“¹⁶ Anita, tõi talle Oscari, aga selle eest tuli tal maksta kõrget hinda. „Ma tegin näitlejaproovi ja sain selle osa. Siis meenus mulle midagi seoses tuntud looga „Ameerika“. Panin selle peale ja sõnad kõlasid nii: „Puerto Rico, sa inetu saar, haigusi täis“.¹⁷ Jumal küll. Ütlesin oma agendile, et ei saa seda rolli vastu võtta, aga siis muudeti loo sõnad ära: „Puerto Rico, mu südameasi, las see vajub tagasi ookeani“.¹⁸ Nii et jah, ma poleks peaaegu seal filmis osalenud!“ Valmimas on Steven Spielbergi uusversioon, kus osaleb ka Moreno ja kus lubatakse kõik sellised ebaõiglused ära siluda. „Stsenarist Tony Kushner on sama mees, kes kirjutas minisarja „Inglid Ameerikas“¹⁹. Ta on väga poliitiline ja film on ka poliitilisem, aga mitte jutlustav. Steven sööks pigem klaasi, kui laskuks selleni. Vaadati üpris hoolikalt, et vanad vead ei korduks: latiinod mängivad latiinosid. Kuigi, Maria on Colombiast. Steven tuli minu juurde ja oli kimbatuses: „Mulle see tüdruk väga meeldib, aga ta pole puertoriikolane.“ Selle peale küsisin mina: „Kas ta on latiino? On. Siis, mis sa muretsed? Kui teeksid filmi juutidest, poleks ju õige väita, et osatäitjad võivad olla vaid vene juudid? Nii ei saa näitlejaid rollidesse valida.“

Väga korralikus filmis „Missa“²⁰ on keskmes koolitulistamisjärgne trauma, eriti ränk on see juhul, kui sündmustesse on segatud oma laps. Dokumentaalfilmis „Mässulised südamed“²¹ näeb Los Angelese organisatsiooni Laitmatu Südame Õed, kes esitas katoliku kiriku konventsioonidele väljakutse juba 50 aasta eest. Ei saa öelda, et selle aja jooksul oleks palju muutunud. „Tundsime, et me oleme Ameerika naised ega kuulu keskaega, vaid tänapäeva,“ kirjeldab õde Ruth Anne Murray põhjusi, mis tõid õdedele lõpuks kaasa persona non grata staatuse. „Me tahtsime olla puhta südametunnistusega naised, ja südametunnistusest rääkides peame silmas õiglust.“

Dokfilmi „Kõige ilusam poiss“²² peategelane on aga Björn Andrésen, kelle elu muutus pöördumatult, kui Luchino Visconti võttis ta mängima noort ingellikku Tadziot oma filmi „Surm Veneetsias“²³. „Björn on pidanud selle kuvandiga elama nagu mingis paralleelreaalsuses, mis kipub tegelikkust üle võtma. Kes on see poiss? Mitte Tadzio, vaid Björn? Ta oli alguses meie projekti suhtes tõrges ega tahtnud „Surmast Veneetsias“ eriti rääkida. Ta ütles, et see hävitas tema elu,“ rääkis Kristina Lindström, kes on koos Kristian Petriga „Kõige ilusama poisi“ lavastanud.

„See on muidugi minu arvamus, aga võtete ajal oli ta väga õnnelik poiss – see oli seiklus. Probleemid algasid siis, kui film valmis sai. Kui ta end teistesse rollidesse pakkus, kritiseeriti teda liigse ilu pärast. Cary Grantile öeldi samamoodi ja inimesed ei võtnud teda ta välimuse tõttu tõsiselt. Mul endal pole muidugi seda muret kunagi olnud, aga kujutan ette ängistust, kui tekib tunne, et sinuga suheldakse vaid su välimuse pärast – ei taheta sind ennast, vaid ainult nägu.“

Ninja Thyberg läks selle mõttega veel pisut kaugemale oma paljastavas debüüdis „Mõnu“²⁴, kus armas Bella Cherry (Sofia Kappel) vahetab elu Rootsis pornokarjääri vastu Los Angeleses, ent mõistab peatselt, et tal on veel nii mõndagi õppida. „Seksitöö puhul tundub arutelu keerlevat küsimuse ümber, miks naised seda teevad, kas neid kuritarvitatakse, kas see annab naistele võimu või võtab selle hoopis ära. Me pole tegelikult üldse käsitlenud mehi selles süsteemis ja süsteemi struktuuri. On oluline analüüsida tarbijat, sest sisu põhineb sellel, millist sisu soovitakse,“ ütleb Thynberg. „Ma sattusin näiteks pornofilmivõttele, kus oli kaks musta meest ja tilluke valge tüdruk koolivormis. Väga stereotüüpne rassistlik rollijaotus. Režissöör jagas tüdrukule üsna räigeid juhtnööre, mina tegin märkmeid ja mõtlesin: „Mis teil viga on? Miks te sellist asja näha tahate?“ Siis pööras režissöör ümber ja vaatas mind, justkui küsides: „Mis sul viga on Miks sina seda näha tahad?“ Tema arvates oleme meie perverdid – vaatajad. See kõik on meie pärast“.

Kuigi „Mõnu“ polnud pealkirjast hoolimata mingi eriliselt mõnus vaatamine, polnud see kindlasti ka kõige veidram, sest animafilm „Krüptozoo“²⁵ algab kahe alasti inimesega, kes tõmbavad end pilve, seksivad, leiavad ükssarviku ja tapavad selle jõhkralt ära. Edgar Wright on valinud oma esimese dokfilmi subjektiks ansambli Sparks ehk bändi, kus on „klahvpillidel Adolf Hitler“²⁶, ja keelatud videofilmidele au andev „Tsensor“²⁷ pakub selliseid ridu nagu „Lõpp silmade väljakoukimisele!“.

Need kõik on suurepärased, aga ei jõua ligilähedalegi Nicolas Cage’i viimasele odavfilmile „Vaimudemaa vangid“²⁸. Selle on produtseerinud firma nimega Boos Boos Bang Bang ja – tühja sest stsenaariumist – seal näeb käega kärbseid püüdvat Cage’i, kes esitab kogu festivali või isegi üldse iga festivali kõige põhjapanevama sõnumi: „Võimatu? Või veel! Kui väidate, et seisan siin ühe käe ja ühe munandiga, ütleksin ka mina, et see on võimatu!“

Pärast kõiki neid öö läbi kestvaid online-esilinastussessioone ja festivalitiimi väga viisakaid palveid edastada filmitiimidele vaid häid uudiseid, kuna küberruumis on end raskem kaitsta kui näost näkku, oli siiski selge, et see pole ikka see. Kuigi „Sundance’ile“ kohale jõuda on tohutult keeruline, kohapeal aga enamasti kohutavalt külm, seansse on raske üles leida ja nende asukoha kindlakstegemine ei anna veel garantiid, et õnnestub ka mõnd filmi näha (sabad on igal aastal järjest pikemad ja pikemad), võtab tundmused kokku (interneti)avamise õhtujuhi koomik Patton Oswalti lause: „Ma lihtsalt igatsen seal olemist taga. Mäletate, kui eelmisel aastal korraldas Harmony Korine selle tooreste nahkhiirte Rootsi laua?“

Nii et oli ja ei olnud ka.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Košnica“, Blerta Basholli, 2021.

2 „Flugt“, Jonas Poher Rasmussen, 2021.

3 „CODA“, Sian Heder, 2021.

4 „Palm Springs“, Max Barbakow, 2020.

5 „La famille Bélier“, Eric Lartigau, 2014.

6 „Flashdance“, Adrian Lyne, 1983.

7 „Children of a Lesser God“, Randa Haines, 1986.

8 „Wild Indian“, Lyle Mitchell Corbine jr, 2021.

9 „Land“, Robin Wright, 2021.

10 „House of Cards“, 2013–2018.

11 „Passing“, Rebecca Hall, 2021. Originaalpealkiri viitab rõhutud rasside, religioonide või etniliste gruppide esindajate püüdele maskeeruda enamuseks, s.t enamasti valgeteks kristlasteks, et pääseda tagakiusamisest.

12 „Judas and the Black Messiah“, Shaka King, 2021.

13 „Summer of Soul (…Or, When the Revolution Could Not Be Televised)“, Questlove, 2021.

14 „Street Gang: How We Got to Sesame Street“, Marilyn Agrelo, 2021.

15 „Rita Moreno: Just a Girl Who Decided to Go for It“, Mariem Pérez Riera, 2021.

16 „West Side Story“, Robert Wise, Jerome Robbins, 1961.

17 „Puerto Rico / You ugly island / Full of diseases.“

18 „Puerto Rico / My Heart’s Devotion / Let it sink back into the ocean.“

19 „Angels in America“, 2003.

20 „Mass“, Fran Kranz, 2021.

21 „Rebel Hearts“, Pedro Kos, 2021.

22 „The Most Beautiful Boy“, Kristina Lindström, Kristian Petri, 2021.

23 „Morte a Venezia“, Luchino Visconti, 1971.

24 „Pleasure“, Ninja Thyberg, 2021.

25 „Cyptozoo“, Dash Shaw, 2021.

26 „Vennad Sparksid“/„The Sparks Brothers“, Edgar Wright, 2021.

27 „Censor“, Prano Bailey-Bond, 2021.

28 „Prisoners of the Ghostland“, Sion Sono, 2021.