„West Side Story“ ja Ameerika muusikal

Steven Spielbergi uusversioon näitab, kuidas originaalis käsitletud noorsookuritegevus ja vägivald viivad Ameerika valge rassismi ja immigratsioonivastaste hoiakuteni.

JAMES THURLOW

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „West Side Story“ (USA 2020, 156 min), režissöör Steven Spielberg, stsenarist Tony Kushner, operaator Janusz Kaminski, helilooja Leonard Bernstein. Osades Ansel Elgort, Rachel Zegler, Mike Feist, Ariana DeBose, David Alvarez, Rita Moreno jt.

2021. aasta Oscari nominentide hulgas on palju stiile ja filmitegijaid – mehi, naisi, noori, eakaid, ameeriklasi ja välismaalasi. Torkab silma, et Ameerika Filmiakadeemia tähelepanu on saanud kolm uusversiooni: „Düün“, „Luupainaja allee“1 ja „West Side Story“. Ameerika kinos on praegu üldse palju uusversioone, samuti varasematele populaarsetele filmidele tehtud järgesid. See võiks panna mõtlema: ons värsked ideed otsa saanud, et korratakse ainult varasemat materjali?

Kõik kolm nimetatud nominenti on siiski teha võetud väga selge ja õigustatud põhjendusega.

Nii kujutab Denis Villeneuve’i „Düün“ endast teravat kontrasti David Lynchi 1984. aastal pettumust valmistanud katsele tuua ekraanile see Frank Herberti ulmeromaan. Tookord oli see Lynchi järg „Kustukummipeale“ ja „Elevantmehele“,2 kus ta oli küllatki väikese eelarve abil loonud üllatavalt originaalseid visuaalseid ja emotsionaalseid efekte. Tänu Lynchi kahele esimesele filmile olid „Düüni“ raamatu fänniklubi ootused kõrged ja selle lavastamist peeti just Lynchile jõukohaseks. Film kukkus siiski läbi, seda kahjustasid viletsad osatäitmised ja eriefektid, mis oma kohatises naeruväärsuses tublisti soovida jätsid. Võrreldes esimesega on uus „Düün“ tänu ulatuslikkusele, ilule ja tehnilisele tipptasemele täiesti romaani vääriline.

Samal ajal kuulub „Luupainaja allee“ algversioon (1947)3 film noir’i klassikasse. Guillermo del Toro arendab nüüd seda varasemat filmi ja William Lindsay Greshami romaani edasi ja süveneb juba omaenda esteetilistesse ja moraalsetesse teemadesse, samuti sukeldub ta selle loo ebameeldivatesse süvatähendustesse. Del Torot on alati lummanud mingisugune, nii otsene kui kaudne, libedus. Kurjuse allikas peitub tema meelest upsakate inimeste ambitsioonides. Tänapäeva vaatajaskond tunneb psühhoanalüüsi paremini – see annab võimaluse uurida põhjalikumalt niisugust moraalset allakäiku, mis kaasneb võimu ja iha vaheliste suhetega.

Süžee põhiliinis järgib Steven Spielberg näidendit ja esimest filmi, aga lisab mõned detailid ning toob esile külgi, mis annavad loole tänapäevase tähenduse. Esiplaanil Anita (Ariana DeBose) ja Bernardo (David Alvarez).

Kaader filmist

Kui algset „Luupainaja alleed“ peetakse klassikasse kuuluvaks linateoseks, siis 1961. aasta „West Side Story“4 pole rohkem ega vähem kui ameerika filmikunsti maamärk. Erinevalt „Luupainaja alleest“ sai sellest otsekohe kassatükk ja selle võtsid väga hästi vastu ka kriitikud. Film müüs rohkem pileteid ja võitis rohkem Oscareid (kümme), kui ükski teine selle aasta teos. Ka ajaproovile on see hästi vastu pidanud: narratiiv, muusika ja suurepärane näitlejatöö on tänapäeval niisama nauditavad kui esilinastuse päevil. Spielbergil justkui poleks pidanud olema ühtki mõistlikku põhjendust selle uuesti linastamiseks ja võib-olla just seepärast ongi Ameerika kinopublik uuest filmist suures osas mööda käinud. Ometi on Spielberg leidnud antud loos mõned niisugused momendid, mis on selle juurde tagasituleku teinud mõjusaks ja ka vajalikuks.

Kvalifikatsiooni poolest on Spielberg ja algversiooni lavastanud Robert Wise küllaltki sarnased. Wise monteeris kokku Orson Wellesi „Kodanik Kane’i“5 (ja hiljem – mis on vastuoluline – ka tema filmi „Võrratud Ambersonid“6). Temagi karjäär algas väikese eelarvega märulifilmidest, millest paljud jõudsid klassikasse, nt „Kassinimeste needus“, „Lõks“, „Sündinud tapma“ või „Päev, kui maailm jäi seisma“.7 Hiljem jõudis ta kallimate ja prestiižikamate linateosteni nagu „West Side Story“ ja „Helisev muusika“.8 Wise’i töö on laitmatu, siiski olid Spielbergi eeliseks piirituna näiv eelarve ja moodne filmitehnika. Wise’i film mõjub suurelt osalt lavateosena, sest on seotud oma eelkäija, Broadway muusikaliga. Spiel­berg taasloob eriefekte, kasutades 1950. aastate New Yorgi miljööd. Taustal tuuakse meieni linnaelu oma õhustiku ja natuke võidunud värvidega.

Filmi loojad on toonud Romeo ja Julia armuloo 1950. aastate New Yorki. Nagu Shakespeare’ilgi, on siin vaieldamatult kõige mõjuvamad tegelaskujud võistlevad kondotjeerid, vaimukas Mercutio (muusikalis Riff) ja ohtlik Tybalt (Bernardo). Nad on rivaalitsevate jõukude juhid, kelleks on Jets ja puertorikolaste Sharks ehk Haid.

Romeo rollis esineb Tony – Jetsi endine juht. Julia vasteks on Maria, Bernardo õde. New York esindab renessansiaegset Veronat. Tony kohtab ühel tantsupeol Mariat ja armub temasse. Samal ajal plaanivad gängid võitlust, mis selgitaks välja, kes hakkab kontrollima West Side’i rajooni (Central Parki lääneosa). Süžee põhiliinis järgib Spielberg näidendit ja esimest filmi, aga lisab mõned detailid ning toob esile külgi, mis annavad loole tänapäevase tähenduse. Uudsena on uusversioonis palju brutaalsemaid elemente, millele originaalis ainult vihjatakse. Nii lisab Spielberg stseeni, milles Riff (Mike Faist) on koos oma Jetsidest kaaslastega ostmas püstolit, mis hiljem läheb käiku. Samal ajal antakse teada, et New Yorgis oli ja on relva omamine karmilt karistatav. Esimeses filmis sellest juttu ei tehta. See detail toob välja aktuaalse teema: relvade kättesaadavus suurendab Ameerika tänavatel valitsevat vägivalda. Ka kommipoes Anita (Ariana DeBose) vastu pruugitud seksuaalne vägivald on uues filmiversioonis palju jõhkram, valgustades välja Ameerika ühiskonna toksilise maskuliinsuse. Tähelepanu väärib, et nende filmide fookused on mõneski punktis vastandlikud. 1961. aastal oli keskne Maria, keda mängis Natalie Wood – võttegrupi suurim staar. 60 aastat hiljem on kõige väljapaistvam osatäitja Tony (Ansel Elgort). Varem kujutasid Puerto Rico immigrandid võrdlemisi eksootilist subkultuuri, kelle püüdlustele ja väljavaadetele muusikalis sõna anti. Tänapäeval on samas rollis valgete alamklass, kelle maailmakäsitlus on Ameerika ühiskonnas kõneaineks, ja kes nõuab, et neid mõistetaks.

Spielberg lisab veel ühe tahu. Ta näitab, et sündmuste taustaks ja põhjuseks olev ehitus on pooleliolev Lincolni keskus. Ehitamise initsiaator oli Robert Moses, kes tuli omal ajal välja ideega renoveerida New York ja panna alus tänapäevasele Manhattanile kui finants-, turismi- ja kunstikeskusele. Sellele toodi ohvriks linnaosa varasem majanduslik ja kultuuriline mitmekesisus, uus mängumaa kuulus juba rikastele.

Kui esimeses filmis leidus üks ehtne kurikael, siis oli see politseileitnant Schrank. Tema ülesandeks oli linnajaos korda pidada, kuid ta pakkus häbitult oma toetust ainult Jetsidele, et need siis omakorda puertorikolasi kontrolli all hoiaks. Uues versioonis on Schrank (Corey Stoll) pisut keerukam tegelane, kes selgitab Jetsidele, kuidas asjad päris elus käivad. Valged peavad kesklinnast äärelinnadesse kolima (Donald Trumpi isa teenis oma varanduse sellega, et ehitas Queensis maju valgetele, kellel oli tulnud Manhattanilt lahkuda). Uues city’s saavad puertorikolastest luksushotellide uksehoidjad, seega neile seal koht leidub. Selleks nad ju Ameerikasse olidki tulnud. Valge Lumpenproletariat – nendele ei ole siin enam midagi.

Ei saa siiski öelda, et Spielberg teeb Jetsidest kaabakad. Nad kaotavad oma kodud jõududele, mille üle neil pole kontrolli, millest nad isegi aru ei saa. Ameerika, kus nad on sündinud, uputavad üle uustulnukad ja varasematest asukatest saavad omal maal nomaadid, kellel tuleb mujale minna. Aga nad on vaesuse lõksus, minna pole kusagile. Jääb üle klammerduda mingisuguse tähtsusetu identiteedi külge ja tõotada eluaegset lojaalsust Jetsidele (sünnist hauani, spermast kõdunemiseni, esimesest sigaretist viimase päevani), mis näitab veel üht külge sellest allakäigu­spiraalist vaesuse, kuritegevuse ja meele­heite juurde.

Wise’i film süvenes noorsoo kuri­tegevuse, rassismi ja vägivalla teemadesse. Spielberg vaatleb, kuidas need nähtused viivad Ameerika valge rassismi ja immigratsioonivastaste hoiakuteni. Originaalfilmi „lootusesõnum“ peitus gängidevahelise vaenu mahamatmises ja klassisolidaarsuses. Kahjuks on see väljavaade praegu veelgi kaugemale nihkunud kui varem. Seetõttu mõjub „lepitus­stseen“ filmi lõpus kunstlikult ja teenimatult, sest viimase 60 aasta jooksul on probleemide lahendamatus ainult süvenenud. Midagi tabavat on siiski ka selle filmi lõpus: meile tuletatakse meelde kunagist suurt lootust Ameerika rajamisel.

Tõlkinud Vappu Thurlow

1 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „Nightmare Alley“, Guillermo del Toro, 2021.

2 „Eraserhead“ David Lynch, 1977; „The Elephant Man“, David Lynch, 1980.

3 „Nightmare Alley“, Edmund Goulding, 1947.

4 „West Side Story“, Jerome Robbins, Robert Wise, 1961.

5 „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.

6 „The Magnificent Ambersons“, Orson Welles, 1942.

7 „The Curse of the Cat People“, Gunther Von Fritsch, Robert Wise, 1944; „The Set-Up“, Robert Wise, 1949; „Born to Kill“, Robert Wise, 1947; „The Day the Earth Stood Still“, Robert Wise, 1951.

8 „The Sound of Music“, Robert Wise, 1965.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht