Jürgen Rooste, luuletaja

Jürgen Rooste

Tiit Blaat / Ekspress Meedia

Kliimamuutuste teema on praegu suuresti meeste vaimse tervise küsimus. Kuidas anda järele vaidluses, kui oled ekslikult kogu aeg kaitsnud „terve mõistuse“ seisukohta ja tead sellest justkui kõike. Sest, ehh, oled ju inimene, ja eelkõige mees, ning pole võimalik, et väike inimene saaks midagi teha sellele suurele ilusale jumala loodud maailmale või siis sellele suurele ilusale täiesti loodusseaduste hallatavale maailmale või siis sellele fundamentaalselt lapikule maailmale, mida ümbritseb igast küljest jäämüür ning seestpoolt kontrollivad seda google-moogelit süvariigi sitikajätised ja sisalikinimesed.
See tekitab olukorra, kui täiskasvanud vaimuhäirega mehed tegelevad nii oma näoga kui ka anonüümselt mõne teismelise tüdruku vaimse hukkamisega või teevad verbaalkambaka lastele, kes tuletavad meelde: meie maja põleb, aga teie ei tee midagi!
Milles on küsimus? Võib öelda, et „mehelik“ identiteet on inimkonna ajaloos veel noor, algeline ja ebakindel. See ei olegi nagu graniit, vaid pigem nagu elavhõbe, mis võtab oma kuju katseklaasis. See ebakindlus on tekitanud n-ö mees(te)parteide ja mees(te)poliitika vohamise. „Mehel“ peab olema alati õigus: ta teab, et inimtekkeline kliimamuutus on vandenõu tema võimu ja tema tõe vastu. Ehkki juba 1950. aastail teadsid teadlased, et heitgaasid tekitavad kliima tasakaalus inimkonnale hukatuslikke häireid, ja praegu teame, täpsemini loodame, et meil on radikaalseteks muutusteks veel kümmekond aastat aega.
Selle asemel et mees olla ja tegusid teha, sai meessugu üle maailma hüsteeriahoo ning paistab, et lähiajal tuleb ennekõike tegeleda nende vaimse tervisega. Nagu põnevusfilmis, kui enne otsustavat lahingut üks kangelastest maha istub ja halab: „Ma ei suuda enam …“. Ei, ma ei usu, et see on pahatahtlikkus, kasuahnus või üüratu ülbus, mis meid auku on tõuganud. Meessugu tabas lihtsalt psühhoos. Inimkonnale halvimal võimalikul hetkel. Filmides aitab vahel käega kõvasti vastu kõrvu andmine.