Marko Mägi, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Erakogu

Marko Mägi

Erakogu

Neetud, jälle on puud otsas. Alles paari päeva eest tõin kuurist mitu sületäit. Lootsin nendega toa soojana hoida vähemalt nädala. Väike lootus oli, et laiselda saab veidi kauem, sest prognoos oli soodne – sooja lubati peaaegu kümme pügalat. Kuid soe tõi kaasa tuule, mis valjult vastu aknaid paiskudes tuba jahutas. Isegi majasoomukas, kes tavaliselt mind rõõmsalt hommikuti vannitoa põrandal sibades oli tervitanud, konutas lõdisedes ämblikuvõrgu all nurgas; ilmselt ootas, et ma kuuri läheks. Loomulikult läksin, sest ligimest peab aitama.

Möödunud soe talv pani pead murdma: kui palju peaks tänavu puid ostma? Pool kuuri oli vanu puid täis, mõned halud lausa jumal teab millisest aastakäigust. Tean, et need on kusagil tagumise riida alumises kihis, kuid näinud ma neid ei ole, sest ei ole suutnud eelnevatel talvedel piisavalt innukalt puid ahju ajada. Nii need seal lebavad, pehastuvad vaikselt, vabastavad süsinikku ja kütavad enese teadmata salamisi ilma. Võib-olla on nad juba end ära kütnud? Järgmisel aastal kaevan need halud kindlasti välja ja vaatan, mis neist saanud on. Seda kinnitan endale igal aastal.

Ühesõnaga, soojad talved on probleem – ma ei oska prognoosida, kui palju peaks varuma puid, et kõik halud saaks kasutatud. Varem oli lihtsam: topi kuur täis, sest enam-vähem kõik leidsid otsa ahjus. Nüüd aga vestan pliidi ees puidust elevante ja koeri, et halud asjatult seisma ei jääks.

Toon sületäie puid, kütan toa soojaks. Järgmisel hommikul on majasoomukas tühjaks imetud, tühi kest vedeleb ämblikuvõrgus. Säh sulle sooja!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht