OTT KARULIN, teatrikriitik

Ott Karulin

Piia Ruber

Teatrite (ja laiemalt kunstide) ökoloogilisest jalajäljest kõneldakse üha enam. On ju arusaadav, et ühe lavastuse väljatoomisele ja etendamisele kulub üksjagu ressurssi, alustades lavakujunduse ehitamisel ja kostüümide valmistamisel kasutatavatest materjalidest ja lõpetades iga etenduse tehnilise teenindamisega (valgus- ja helipargi ning muu tehnika kasutamine). Sellele lisandub teatrimaja valgustamiseks ja soojustamiseks ning publiku ja teatritöötajate kohalejõudmiseks kulutatu. Mul pole küll õnnestunud leida täpseid andmeid kunstivaldkonna süsinikuheite kohta (Eestis pole seda eraldi vist mõõdetudki), aga võib eeldada, et see jääb märgatavalt alla tööstus- ja transpordi­sektori omale. Kasutada seda arvamust teema tähtsuse vähendamiseks on muidugi sama demagoogiline kui väita, et Eesti on liiga väike riik ja niikaua kui suured edasi saastavad, pole meie kliimahoidlikul tegevusel mingit mõju. Hoiakuid saab ja võikski muuta ka käegakatsutava kasumi puudumisel.
Ma tahan uskuda, et vähemalt lavastuste kujunduses kasutatakse juba praegu materjale korduvalt. Kas seda saaks teha rohkemgi, ei oska algandmete puudumisel hinnata. Ka lavaseadmeid on teatrites ikka uuendatud. Inimeste eelistust liikumis­vahendite valikul ehk seda, kuidas suurendada meie valmisolekut kasutada auto asemel ühissõidukeid või kergliiklusvahendeid, ei saa aga teater üksi väga palju mõjutada. Midagi siiski, ja siinkohal kiidan Ugala teatrit, kes alustab laupäeviti etendusega kell 17, et huvilised saaksid samal õhtul ühissõidukiga koju. Tasub ka meenutada, et tänu Eesti kasutamata saaste­kvoodi müügitulule osteti mõni aasta tagasi bussid, millega tänini viie teatri teatrihuvilisi etendusele sõidutatakse. Seega saab midagi teha nii riik, teater kui ka teatrihuviline, kuigi siinkohal näiteks toodud süsinikuheidet vähendavad algatused lähevad mõõtmisel muidugi hoopis transpordisektori kokkuhoiureale. Mingu, keskkond on ikka üks.