Tuttava linna tuled – Meri, männimets ja silmud

Kodukandilugusid saab rääkida märksa kauem kui teel Narva-Jõesuust Ivangorodini – koguni Eesti vabariigi omaaegse riigipiirini Komarovkas.

JANEK MURD

On aasta 1984. Minu isa, Kohtla-Järve KEKi direktor Raivo Murd valitakse kolhooside­vahelise sanatooriumi Narva-Jõesuu juhatajaks. See tähendab otsust kogu perele. Mina olen siis Kohtla-Järve 1. keskkooli 6.a klassi õpilane – koolis on iga lennu kohta kolm paralleelklassi ja õpilasi tuhande ringis. Narva-Jõesuus eestikeelset kooli pole. Aga Narvas on: üks ja ainuke Narva 2. keskkool, kus õpilasi alla kahesaja. Seal ma hakkangi käima. Kohtla-Järve ja Narva vahemaa on 60 kilomeetrit, aga nagu sügisel selgub, on nende kahe koha mentaalne kaugus palju suurem, sellega on raske harjuda ja on hetki, kus see teeb tuska.

Aga kõigepealt on ilus suvi ja ma olen sellest õndsas teadmatuses. Uus kodukoht lummab mind: milline rand ja meri, fantastiline männimets. Hooned on oma näo ja looga, pole üheülbalised nagu seal, kust tulen. Oleme perega seni elanud tavalistes paneelmaja korterites, aga nüüd pakutakse oma maja 200 meetrit merest ja, mis peamine, mul on nüüd oma tuba!

Meie maja asub aadressil Vabriku 1. Krundi ühe küljega piirneb madal hoone, mis kuulub põllumeeste sanatooriumile. Selles on garaaže, puidutöökoda ja lukksepa tööruumid. Igal ruumil on pealik. Garaaži juhib kuldsete kätega Karla – mees, kes võib auto juppideks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Keevitus- ja metallitööde boss on Lembit – tema ruumis kogunevad mehed tihti pärast tööpäeva kokkuvõtteid tegema, väikse napsi ja parimatel päevadel kohaliku spets-sakummiga, milleks on röstitud silmud. Neid küpsetatakse siinsamas kõrval katlamajas. Esimesel sügisel näen ise pealt, kuidas kohalik delikatess valmib: katelde sisse lähevad suured isetehtud restid silmudega. Suur kogus valmib ülikiirelt ja ahjusooja silmu lubab katlakütja, ingerlane Pops, süüa nii palju, kui süda lustib. Söön neid ussi moodi elukaid, nagu poleks midagi nii head varem saanud, aga varsti süda läigib ja ma oksendan. Vanemad olijad teavad seda ohtu, aga mina olen siin alles roheline.

Puuseppade juht on ehe eesti mees Aadu. Neid kõiki hüütakse vananarvakateks ja nende juured on siin. Teen tihti nende juurde asja, kuulen põnevaid lugusid möödunust ja kildudest pilti kokku pannes tekib kujutlus, et minevik on olnud siinkandis suurem kui olevik.

Garaažis on kaks bussi, millest erilist tähelepanu pälvib Tšehhoslovakkia päritolu Škoda Karosa. See on linnaliini­buss, aga siin veab ta puhkajaid mitmesaja kilomeetri kaugusele. Aga kõige tähtsam on selle bussi juht Ants. Tema viib igal nädalal sanatooriumi puhkajad ekskursioonidele Leningradi lähiümbrusse Romanovite suvepaleedesse ja parkidesse: Puškinisse, Tsarskoje Selosse ja Petrodvoretsi. Bussisõitu nauditakse täiel rinnal, sest terve tee laulab Ants ise bussi juhtides rahvalikke eesti laule, millele rahvas kaasa rõkkab. See oli aeg, kui inimesi ühendasid ühed ja samad laulud, mida teati peast.

Pausid täidab Ants kodukandilugudega ja neid saab rääkida märksa kauem kui Narva-Jõesuust Ivangorodini, kus on Eesti NSV piir – koguni Eesti vabariigi omaaegse riigipiirini Komarovkas – sinna on Jaanilinnast veel paarkümmend kilomeetrit.

Antsu poega hüütakse Budilnikuks (Äratuskell), ilmselt tema suurte kõrvade pärast. Tema ja terve hulk eri klasside õpilasi sõidab igal hommikul PAZ-bussiga Narva. Narva-Jõesuu on nagu pikk vene küla – peatusi, kust kõik peale korjatakse, on rohkem kui kümne kilomeetri peal.

Jõuan koolist tagasi lõunaks ja sean kiired sammud sanatooriumi peahoone poole, õde-perenaise Heljo kabinetti, mis asub suure söögisaali kõrval. Seal pakutakse asutuse juhatajale ja tema perele kolmekäigulist lõunat – täpselt sama toitu, mida ravialustele. Heljo toob puljongi pirukaga, kanaprae ja rabarberikisselli meile ise lauda.

Mõnikord käime Heljol, tema mehel ja pojal kodus külas. Neil on erinevalt meist hea stereokombain, mille plaadi­mängijalt kuulame tavaliselt saksa šlaagreid. Vanematele avatakse baarikapp, meile tuuakse limonaadi. Laual on hea ja parem nagu nõukogude kokaraamatute illustratsioonidel.

Oleme alati oodatud külla ka Kirale ja Erikule. Doktoripaar elab üheksakorruselises punastest tellistest majas ja seal piirkonnas ma muidu uitamas ei käi. Minu Narva-Jõesuu piirduski tollal suuresti sanatooriumi alaga.

Erik ei ole kohalik, vaid on siia tulnud Siberist. Ta oli küüditatu ja kuna tagasi kodulinna Tartusse teda ei lubatud, siis on uueks kodukohaks kujunenud Narva-Jõesuu. Tema isa oli Eesti ajal tervishoiumuuseumi juhataja ja Otto Tiefi valitsuse sotsiaalminister ning vend on Austraalias miljonär. Ta räägib aeglaselt ja tal on oma stiil, veidi kelmikas: pausid on just õigete kohtade peal, siis kui ta ootab oma killule reaktsiooni. Mulle meeldib teda kuulata: ta on tark, elukogenud mees ja mitte mingi kuivik. Mulle on meelde jäänud mitmed tema elutarkused. Ühel aiapeol soovitas ta minu onu Antsule, et „kui plaanid sanatooriumisse puhkama tulla, siis oma mutti ja muda ära kaasa võta!“. Oma kogemusest puistab ta: „Vaata, Janek, teinekord on koolis kolmedele õppiva tüdrukuga isegi parem abielluda. Kõrgharidusega naised viskavad sulle ise oma trussikud pesta.“

Erik on ravi- ja puhkeasutuse klientidest maainimeste seas tohutult populaarne. Ta oskab inimesi kuulata ja neile head nõu anda, kui ka mitte niivõrd oma peaarsti teadmistega, siis kuldse inimesena, kes mõjub sama tervendavalt nagu ravimuda või parafiin.

Puhkekompleksi viies korpus tervise­hall on moodne maja: kultuurimaja ja spordihoone ühe katuse all. Iga vahetuse ajal käib seal korra või rohkemgi esinemas põllumeeste lemmikansambel Suveniir. Täismajale. Neil on alati kaasas müügiks mõeldud Suveniiri hittide kogumikud, mis on salvestatud viimase peal lääne kassettidele. See on parim osa, sest mõnikord õnnestub mul sealt soetada mõni kassett, et see üle lindistada endale sobiva muusikaga. Valitseb kassetikriis.

Ükskord oli tervisehalli baaris Eriku juubel. Kohal olid kõik, üleslöödud ja puha, pakuti kokteilsalateid, korralikku külmlauda. Õhkkond oli pidulik: oma kunsti näitas show-baarmen ja baarileti kohal oli televiisor, kus taustaks tiksus pornofilm.

Hiljem on kohalikuks kultuuri­majaks kujunenud hoone aastaid tühjana seisnud. See võeti maani maha alles mõned kuud tagasi ja kuuldavasti tuleb sinna uus spaa. Ka garaaž, mille ees mu isa hommikuti Karla, Lembitu, Aadu, Popsi ja Antsuga välkkoosolekut pidas, läheb lammutamisele. Sinna tulevad uued kõrged kortermajad. Nende uusehitiste varju jääb meie maja, kus praegu elab üksi mu ema. Külla jõuan talle kahjuks üha harvemini, aga alati, kui meie maja juba kaugelt näen, tunnen, et olen jõudmas koju.

Meie aias on tamm, mille istutas isa 1984. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht