Tuttava linna tuled – Nanomanhattan Paldiski – linlik provints

ARNI ALANDI

Olen just voodist tõusnud, ringutan ning heidan pilgu aknast välja halli taevaga talvepäeva. Akna taga on esmalt muidugi koduhoov, mis suveajal tänu ukrainlastest naabritele kenasti korras ja õieilu täis, nüüd talvel katab aga lumevaip igasugu risu, enne kui vilkad naabrid hakkavad kevadel taas ilu looma.

Edasi, lippaia taga, läheb aga kesk talve külmal ajalgi huvitavamaks. Seal on suure aiaga Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Esmalt paistab keldri­kõrgendik – kõik, mis on järele jäänud klassikust skulptori elumajast. Maja sai Paldiskis ainukesena Esimeses maailma­sõjas lennukipommiga pihta – see aga ei takistanud elumajal sõjas hiljem uuesti hävimast. Paekivist keldrimüüril tavatsen enamasti muuseumiööl käia linnarahvale ja külalistele oma plaadikogust traditsioonilist džässi ja muid igihaljaid meloodiaid mängimas. Muuseumirahvas kutsub ning kasutan meeleldi võimalust lasta laule ja pillilugusid, mis ehk muidu rahval ununeksid. Mullu lükati aga muuseumiöö pandeemia tõttu edasi. Toimus teine alles augustis: hirmsas vihmasajus pidin paarile ilma trotsivale inimesele plaate mängima, sedagi varikatuse all ja hoopis aia teises otsas, sest keldrivaremete juures olevat pikendusjuhet kasutas kaitseliit, et järgnevaks linnapäevaks kala keeta.

Linnapäev peeti maha vastvalminud linnaväljakul. Nõukogude ajal määras kinnise linna Paldiski näo suuresti sõjalaevastik oma rituaalide ja kommetega. Kui võõrväed lahkusid ning Paldiskist sai tavaline tsiviillinn, ei olnud sel korralikku keskpunkti, sest aastakümneid ei olnud selle järele vajadustki. Läks veel aastakümneid ja nüüd on Paldiskil jälle keskpunkt – koht, kus linnarahvale suurt jõulukuuske näidata, vabaõhukontserte korraldada ning muudki teha. Ehkki vabaõhukontserdi paikadest ei ole Paldiskis puudust. Neid on peetud linnapargis, pargi servas Nõukogude armeest jäänud suurel platsil ja mujalgi. Siin­samas, Adamsoni muuseumi aiaski.

Aias, kus minu magamistoa aknast vaadates köidabki pärast keldrikõrgendikku pilku ateljeehoone – ainus, mis on Adamsoni-aegseist ehitistest alles jäänud. Keldrikõrgendiku ja ateljeehoone vahele jääb aga mõndagi ilusat, ehkki see ilu lööb rohkem välja kevadisel ajal. Siis, kui ateljee kõrval kasvav kena lehis läheb lehte ning suurem osa muuseumiõuest on kaetud siniliiliate vaibaga. Seda sina on siis korraga nõnda palju, et võtab silme ees virvendama – eriti kui kevadine sinitaevas seda veel toetab.

Peagi oleme abikaasaga juba tänaval koertega hommikust ringkäiku tegemas. Siin, ühes stalinismiperioodi uusklassitsismi stiilis majakeses me elame. Ega neid majakesi Paldiskis väga palju ole. Puudub selline uhke ansambel, nagu kohtame näiteks Sillamäel. Rohkem on hruštšovkasid ja muidu paneelikaid – eks Nõukogude sõdureid ja ohvitsere olnud õige palju, kellele läks kiiresti elupaika tarvis. Meie maja ei olnud algselt üldse tavaline elumaja, vaid kõrgete ohvitseride külaliskorterite hoone, nn admiralimaja – koht, kus ohvitser sai öö veeta, kitsukese köögiga, kus adjutant võis külma viina avada ning sinna kõrvale hapukurki ja suitsuvorsti viilutada.

Kui meie siia kolisime, olid pisukesed korterid muidugi ammu ühendatud ning ehitatud ümber tänapäeva nõudmistele vastavateks suurteks korteriteks. Võimalus omandada mõõduka raha eest suur korter oli üks põhjusi, mis meid 17 aasta eest Paldiskisse tõmbas. Kelle lapsepõlv ja noorus on möödunud suures korteris, sellel on raske pisemaga harjuda. Eriti kui Tallinnas on kinnis­varahinnad nõnda pöörased, et kuudipugeriku eestki pead pool elu maksma.

Voorusi oli ja on Paldiskil aga veel küllaga. Üks neist on lausa suurlinlik anonüümsus. Olen kuulnud mõndagi väikelinnades vohavast kombest oma nina tingimata teiste asjadesse toppida, olen elus pidanud isegi pisipaikade kogukonnaterrorit taluma – Paldiskis midagi sellist ei ole. Ole, kes oled: kuni sa teiste elu segama ei hakka, ei hakka ka teised sinu elu segama. Ehk oleks see teisiti, kui ma siin linnas ka töötaksin. Eks ma kodukontoris töötagi, üsna tihti, eriti koroonaajal. Päris kontor koos kõigi ülemuste ja töökaaslastega on siiski Tallinnas ning see annab meeldiva võimaluse kodukandi ellu mitte liiga tihedalt lõimuda. Võtta siinsest elust ainult parim.

Et seda parimat on palju, on selgunud koroonaajal. Kodulinn oli mulle kallis ennegi, koroona tõi aga välja provintsi (mida ütlen Paldiski kohta häbita, isegi uhkusega) parimad küljed. Provintsis on vabadus ikka suur! Ei lenda pea kohal droon ega soovita vahet hoida, ei manitseta liinibussikõlarist, et püsi ikka kodus. Paar sammukest ning oled linnast väljas looduse keskel – ilusa looduse, millele annavad omamoodi aktsendi Nõukogude ajast pärit sõjaväeehitiste varemed. Linnake ise on aga Eestis üks väheseid tõeliselt linliku, korra­pärase põhiplaaniga asulaid. Nanomanhattan, nagu seda mõttes kutsun. Manhattaniga on Paldiskil teinegi sarnasus: kui vaadata linnale kõrval asuvalt Väike-Pakri saarelt – mis on muide suurem kui Suur-Pakri saar – pimedal ajal, siis jätab Alexela naftamahutite tulesära vägagi manhattanliku mulje. Ei pea ju meeles pidama, et pilvelõhkujate asemel on tegu tööstusobjektidega. Teisel pool linna on ka lahmakas tuulepark. Nõnda esindab Paldiski korraga energeetika eilset ja homset päeva. Tema vilgutab pimedal ajal nii meeldivalt oma punaseid tulukesi.

Lühike ring koertega on selleks korraks tehtud. Ei jõudnud praegu Muulamägedesse, mis on vist küll hoopis Muulimäed, rahva suus moondunud nimega. Seal on ka Peeter I ajast pärit kivimurd, mille kohta on liikvel linnalegend, nagu olnuks see Nõukogude ajal kanal, mille kaudu allveelaevad linna sisse sõitsid. Laevad on kanalitagi linnale väga lähedal. Sadama kõrval elav sõber ütleb ikka, et tal pole jõulupuud vaja – seda asendab sadamas seisev kaubalaev oma tulesäras mastidega.