Tuttava linna tuled – Väikelinnast, kus ei ole rohkem aega, vaid on enam ruumi

EBE PILT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selleks, et tabada Kunda tõelist loomu, võiks ideaalis (kas või kujutluses) linnale läheneda mere poolt ja õhust. Kõik perspektiivid on siis nihkes. Natukene justkui tagurpidi. Heas mõttes. Ja vaadet või muljet ei riku miski. Õhtuhämaruses on sadam, kaugemal tuledesäras ülalinn ning tehased. Kui teada, siis on võimalik näha nii aja kui ka ruumi lademeid, ja kui tahta, siis on seda kõike võimalik kiht-kihilt lahti harutada. Kuigi vahel on selleks vaja järjekindlalt ja jõumeetodil argipäevast läbi murda. Arvestama peab, et Kunda ei avane lihtsalt, vaid sunnib süvenema. Aga see ei tohiks olla ebamugav, vaid põnev. Nii et kui see pisike linn mõttes justkui tükkideks võtta, alles siis saab tegelikult aimu paiga voorustest ja pahedest, lugudest ja inimestest, kes pisilinnal hinge sees hoiavad.

Üks väikelinna suurimaid eeliseid on, et siin saab pugeda sellisesse aegruumi, kus on päriselt hea olla. Vahetasin kunagi Kunda linnalehe tarbeks mõtteid Katrin Reimusega (23. II 1961 – 10. XII 2009), kui ilmus tema viimane raamat „Õnnelikud inimesed“. Rääkisime kirjutamisest, inspiratsioonist ja selle kadumisest, ilu- ja kolekirjandusest, aga ka õnnelikest inimestest ning väikelinna võludest (ja natukene valudest ka). Katrinile meenus tookord üks esinemine, kus olid koos muusikud ja noorsookirjanikud. Katriniga ühes olid laval Leelo Tungal ja Aino Pervik, kuid oli üks spetsiifiline küsimus, mida just tema käest tookord küsiti, ja nimelt, kas väikelinnades või maakohtades on rohkem aega. Katrin vastas: „Oh ei, meil on rohkem ruumi!“1 See võtab minu jaoks Kunda olemuse kokku. Lisaks on meil siin meri, mis on möödapääsmatult eriline ja oluline ruumielement.

„Kunda tähistab tormist merd, rahulikku merd, lainetavat merd, peegeldavat merd. Kalamehi, rummi ja igatsust maa järele,“ sõnastas Kundaga seonduva Karl Robert Saaremäe muinastulede ööl Kunda rannas enne Eesti mereluulepidu.2

Tormid ja tuuled on juba kohal. Meri möllab. Vanal ajal käisid Kunda kandi naised rannas kalalt naasvatel meestel nii vastas, et alati oli kaasas ka kannutäis norri.3 Keetsin tänagi väiksesse termosesse seda soojendavat jooki ning pakkisin kaasa silgu-leiva nagu need naised kaugetel aegadel (kuigi kalalt naasvaid mehi polnud oodata). Käisin lihtsalt pika tiiru Kunda hilissügiseses rannas. Endamisi mõtlesin, et pole midagi imestada, et juba üle kahesaja aasta tagasi oli siin õhus idee asutada Kundasse kuurort. Nüüd (mitu sajandit hiljem) tunnen, et selle paiga vägi on siiani alles ja olemas. Imeilus liivarand, meri (olgu tormine või vaikne) ja tuul ning jõgi ja päike (olgu kas või sügisene ja pilvetagune) toimivad täpselt samamoodi.

„Kundaga seondub kummaline tuulemuster mõnes tormis. Tuulevaikus või natuke liikuvat õhku linnas endas. Kui aga astuda üle nähtamatu punase joone sadama poole, siis võivad tuuleiilid ettevaatamatu jalutaja äkitselt lausa rajalt maha lükata. Taganed mõne meetri ja oled jälle tuulevaikuses. Selle mustri tõttu sai vanasti Kundas ilmateenistuse mõõdetud tuuleinfot usaldada vaid kindlate tuulesuundade puhul,“ kirjutas teaduste akadeemia president Tarmo Soomere enne mereluulepidu.

Linna argine melu randa ei ulatu. Istun liival, valvan merd ja söön oma silku-leiba. Olen alati imestanud, et koos maguskange norriga moodustab soolane silk ja must leib ootamatult hõrkja ja erilise maitsekombinatsiooni. Natukene on isegi kahju, et seda kombinatsiooni esitletakse siin tänapäeval haruharva, vahest ainult Kunda merepäevadel ja sõbralaadal või turismimessil. Vaatan merd ja arutan mõttes (tunnistades enesele ausalt, et see võib olla ainult ühe totaalse kalapüügivõhiku mõte), kas sügisräime veel on – et oleks nagu vanasti Soome saarlastel silgud soolatud.

Teadlaste sõnul on kevad- ja sügisräimed morfoloogiliselt täiesti erinevad kalad. Enne Kundasse kolimist ma seda ei teadnud. Aga siin sai see üsna ruttu väga praktiliselt selgeks, kui pidime sõbralaada meeskonnaga räimeküpsetamise konkursi tarbeks keset südasuve värskeid räimi muretsema (see on vist nagu muinasjutus südatalvel maasikaid otsida). Aastate jooksul õnnestus see ainult juhul kui kevad oli pikalt jahe, nii et kevadräimed polnud veel meie merest jahedamasse ära kolinud (vanad kalamehed õpetasid, et tavaliselt toimub see juba enne jaanipäeva). Sügisräimedest poleks südasuvel aga olnud mõtet unistadagi. Kuigi just rasvastest ja kasvult suurematest sügisräimedest oleks meil Kundas räimekonkursil palju rõõmu olnud. Lisaks on sügisräim läbi aegade tähtis tünnisoolamise kala olnud. Kui silgud soolatud, siis oli veel XX sajandi esimesel poolel põhjaranna ankrupaikades Soome sõpru silgu-vilja vahetuseks ehk sõbrakaubanduseks külla oodata.

Kõnnin, potikud jalas, lainepiiril ning mõtlen sügisräimedele ja armsale sõbrale Helmut Elstrokile (27. IX 1922 – 15. VIII 2008), kes juhatas mind sõbrakaubanduse radadele. Temaga koos süvenesin ka sõnasse „sõber“, millest soomlased oma sõna „sepra“ on tuletanud. „Jälgides sõna levikut eri rahvaste keeltes, näeme, et see markeerib nagu „linnutee“ muistset ühendusteed – kultuurikontaktide suunda Soomest üle Eesti, Läti, Valgevene Balkanimaadeni välja,“ kirjutab Helmut oma raamatus sõbrakaubandusest (tema sõnul ühest huvitavamast suhtlemisvormist, mille kohta on kirjalikke andmeid tegelikult juba keskajast).

On veel üks hõrgutis, mis on siinse kandiga seotud ning mida mulle samuti Helmut tutvustas. Kuigi nüüdseks on see pigem unistus hõrgutisest – kauge mälestus tohukalast või koorekalast (nimetus varieerub erinevais paigus). See oli vanasti kingitus, mida Soome saarlased valmistasid ja Viru-retkele kaasa tõid. Huvitav on, et soomlased enesele tohukala ei valmistanud, seda tehtigi ainult läheduse ja lugupidamise märgiks Eesti sõpradele kingituseks. Praegusel ajal on see aga väga haruldane, sest tohukala oskavad tänapäeval veel vaid üksikud teha. Tütarsaarelt pärit Viljo Terkki peab oma aukohuseks osata ka tänapäeval koorekala valmistada. Sõbralaada ajal on ta alati külakostiks Kundasse portsu kaasa küpsetanud.4Korjan rannast asjad ja mõtted kokku. Jalutan läbi Lontova – kadunud paradiisi (nagu seda Oskar Öpik oma raamatus nimetab)5 kodu poole. Tee viib Kukerpallimäest üles, Kunda jõe ürgse kanjoni serva pidi pargist läbi. Seejärel kirikust ja direktoritemõisast, tondilossist, vanast vabriku kellatorniga kontorist (praegusest muuseumist) mööda üles Kasemäele – Kunda linna nüüdsesse keskmesse. Vihma sajab ja puudelt varisenud lehtedesse kukub veel viimaseid punapõsiseid taliõunu. Pots ja pots …

1 Ebe Pilt, Piknik Kundas. – Argo kirjastus, 2017.

2 Eesti mereluulepidu Kunda rannas. https://www.facebook.com/events/601207243934921

3 Norr on kuum ja magus kohv Ranna-Viru moodi. Selle valmistamiseks tuleb kõigepealt keeta kannutäis kanget kohvi, sellele lisada maitse järgi suhkrut ja lõpuks väike sorts (või „paras“ kogus, nagu öeldud vanades retseptides) piiritust (nii kohv kui ka piiritus olid rannarahval erineva salakaubana ka vanal ajal peaaegu alati olemas).

4 Saarerahva mälestuste järgi valmistatud koorekalu nii, et toored rookimata räimed asetati tunniks soolvette ja siis laoti kahel real, pead vastastikku, kõhud üleval männi- või kuusekoore mähapoole rivvi (korp võeti ära) ning küpsetati leivaahjus kuldpruuniks. Sellised kalatahvlid pakiti parajaks kompsuks, pandi kotti, ja see oligi parim külakost Viru sõpradele. Helmut Elstrok, Sõbrakaubandus. – Sepralaitos, Tallinn 1999.

5 Oskar Öpik (Oskar Mamers), Teekond, mis algas Kundas. – Oil Shale, Tallinn 1997.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht