Võim ja sugu. Kohalike omavaheline solidaarsus

PIRET KARRO

Valimised! Keda valida? Parteipoliitika on nii mõnelegi viimastel aastatel või siis aastakümnetel sellise pettumuse valmistanud, et käsi ei tõuse kedagi valima. Võib ka kritiseerida üldist partei­poliitikat kui täidesaatva võimu vormi või suunata oma jõud teiste formaatide poole, kui on soov ühiskonnaelu paremaks teha. Mis aga sel nädalavahetusel käsil on, on just parteipoliitika.

Keda siis ikkagi valida? Feministeerium näiteks koostas abivalmi spikri,¹ kas eelistatud kandidaat on hea valik või ei ole. Kui kandidaat ei ole nats, ei ole vahele jäänud korruptsiooniga, ei tegele silmakirjalikult „kehalise autonoomia“ kaitsmisega ainult vaktsiinide vastu protestides, aga mitte näiteks abordiõigust kaitstes, ei viska kaikaid kodaratesse erihooldekodude rajamisele ja LGBT üritustele, on valmis kaaluma varamaksu ning näeb kliimakriisi leevendamises kaugemale ühe Tesla ostmisest, siis oled õigel teel. Lisaks oleks hea, kui kandidaat ei oleks mees, sest neid on parteipoliitikas niigi küllalt.

Tõsi, esimene soovitus erakonnaüleselt võikski olla see, et valige naisi ja mitte­binaarseid inimesi, sest muidu ringlevad samad mehed ministriportfellide, linnapeade ja suuremate riigiasutuste juhtide ametikohtade vahel ka järgmised paarkümmend aastat. Üks tee ministrikohale algabki ju kohalikust omavalitsusest. Siin tasub meeles hoida, et sugu ei ole alles viimasel ajal äkitselt hakanud võimujaotuses rolli mängima, vaid on alati esiplaanil olnud. Varem oli tähtis, et võimukandja on mees, ja isegi siis, kui tegelikult oli naisi toetatud – nii näiteks sai 1929. aasta riigikogu valimistel Marie Reisik rohkem hääli kui Jaan Tõnisson² – kirjutatakse nad ajaloomälust välja. Niisiis ei ole alust väitel, et „sugu pole tähtis, tähtis on pädevus“, sest sugu on alati tähtis olnud, ka pädevate mitte-meeste pukilt eemaletõrjumise juures.

Kohaliku omavalitsuse haldusalas on muu hulgas sotsiaalabi ja noorsootöö, linna ja valla ühistranspordikorraldus ning linnaruum, sh avalike asutuste ligipääsetavus, kergliiklusteed, mänguväljakud jne.³ Need on küsimused, millele lahenduste leidmiseks on vaja mitut lähenemisviisi, seega inimesi, kes liiguvad oma alevitänavatel jalgsi, rattaga, ratastoolis, lapsevankriga, bussiga, autoga, samuti erinevat haridust ja elukogemust. Kes teab, millised vajadused kohalikel elanikel on. Seepärast on hea mõte leida kandidaat, kelle ettepanekud ka sind ennast aitaksid. Näiteks kuigi meie majanduslikult parempoolsed erakonnad müüvad kuvandit edukast Eestist, ei pruugi nende ettepanekud ühiskonna lõhesid leevendada. Ühiskonnale on tervislik, kui vara ei koondu ainult valitud tippude kätte ja mahajäetuid aidatakse järele, ka KOVi toel. Erakonna programmis peaks olema läbi mõeldud ka see, kuidas leevendada palgavaesust, üürikorterite kallinemist, kodutust ja autostumist. Selle kõige kohal on küsimus, kas ja mida saab KOV ära teha kliima­muutuste leevendamiseks, praegu ka veel olukorras, kus riik ei tegutse kiiresti. Keskkonnaküsimused peaksid olema kõigi, mitte ainult Roheliste erakonna haldusala.

Minu silmis on Keskerakond oma korruptsioonijuhtumitega enese diskvalifitseerinud ning ka seetõttu, et Tallinn on ehitatud Rolexi-meestele, kelle istmik on autoistmesse kinni kasvanud ja kes merevaate nautimiseks kahmavad endale uusarenduskrunte. Reformierakonna kõige värskemad fopaad (peale kogu nende majanduspoliitika) on kärbete tagasitoomine ja too kord, kui peaminister, tulnud võimule pärast EKRE iket, jätkas koroona leviku tõkestamist „isikliku vastutuse“ printsiibil, s.t palus kaevuritel, poemüüjatel ja bussijuhtidel jätkata oma tööd kodukontoris. EKREst ei tasu rääkidagi – peale selle, et osa selle liikmetest ei jõuaks Feministeeriumi testis esimesest küsimusest kaugemale, on see ka ainus erakond, kes otsesõnu õhutab vägivalda ja ähvardab sellega.

Kerget pettumust on valmistanud ka sotsiaaldemokraadid, kuna neil jääb julgusest puudu. Twitteris on konto „Kas sotsid seisavad täna töölisklassi eest?“,⁴ kus sel aastal on iga päev säutsutud „ei“, mõne üksiku erandiga. Võimalik, et siin peitub põhjus, miks sotside toetusprotsent on kadunud öhe. Selles osas teevad noored sotsiaaldemokraadid oma julgusega vanadele silmad ette.

Niisiis esialgu ma ei teadnudki, keda valida. Mõtlesin hoopis põhjustele, miks üldse valima minna ja mis kasu võiks olla minu häälest ka kandidaadile, kes valituks ei osutu. Valima peab ikkagi minema, muidu teeb poliitika meid, nagu öeldakse. Minu hääl ei pruugi minna tulevasele linnapeale, vaid pigem toetab see äsja poliitikasse astunud noort. Loodan, et see julgustab vähemalt üht inimest edasi tegutsema, ning panustan sellesse, et mõne aasta pärast on parteipoliitikas tugevaid kandidaate, kes tõesti mu vaateid esindavad.

1 Feministeeriumi postitus Facebookis 11. X. https://www.facebook.com/feministeerium/posts/2953718221557411

2 Evelin Tamm, Eesti feministide eelkäija Marie Reisik 130 – Sirp 17. II 2017.

3 Kes soovib endale või oma 16aastasele värskelt valimisõiguslikule kasvandikule lihtsat ülevaadet, miks just KOVi valimistel osaleda ja kuidas seda teha, võib uurida Salga koostatud lehte https://valima.ee/miks-valida

4 https://twitter.com/MartnaOnKuri