Kuidas seletada sotsiaalset ebavõrdsust surnud jänesele?

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

HANNA LINDA KORP

Viimasel ajal mõtlen ma (lisaks Ukrainale!) üha ja üha sotsiaalsest, kultuurilisest, majanduslikust ja hariduslikust ebavõrdsusest, aga kuna ma ei ole seda kunagi kogenud, on mul raske leida sõnu ja tooni, kuidas ebavõrdsusest õigesti rääkida. Tahan teha seda tundlikult, aga mitte haletsevalt, solidaarselt, kuid mitte külmalt, kirglikult, aga mitte lahmides. Niisiis panen kirja kolm moodust, kuidas võiks ebavõrdsust selgitada.

Esimene ja kõige objektiivsem viis on lauale lüüa rida fakte, millest empaatiavõimega inimene küll mööda vaadata ei saa. Faktid ei vaja emotsionaalseid kommentaare, sest need kõnelevad iseenda eest. Toon välja kolm kõige kaalukamat.

1. Statistikaameti järgi elas 2021. aastal Eestis absoluutses vaesuses 1,4% elanik­konnast ehk ligi 18 000 inimest. See tähendab, et üksi elava absoluutses vaesuses inimese kuu sissetulek oli väiksem kui 234 eurot. Suhtelises vaesuses elas aga märksa suurem hulk rahvastikust – 22,8% ehk 301 100 inimest, kes pidid hakkama saama kuni 763 euroga kuus.¹ Mul ei ole küll kahjuks andmeid 2022. aasta kohta, aga on siiski tõenäoline, et elanikkonnast ligi viiendiku sissetulek ei võimalda teha ettenägematuid kulutusi, käia reisil, osaleda kultuurielus jms.

2. Kõige suurem suhtelise vaesuse määr on Ida-Virumaal. Ka Kagu-Eestis on vaesuse määr Eesti keskmisest kõrgem. Seejuures ohustab vaesus kõige enam üksikuid pensionäre ning üksikvanemaid. Pole üllatav, et just nendes piirkondades said äsjastel valimistel enim hääli EKRE ja teised radikaalid – selle üle, miks kehvemal sotsiaal-majanduslikul elujärjel inimesed eelistavad tugevat keskvõimu, on viimastel aastatel palju ja sisukalt arutletud.² (Iseasi, kas need arutelud ka otsustajate kõrvu on jõudnud.)

3. Vaid 725 euro suurune miinimumpalk viib ka kõrgharidusega spetsialistid – tõlkijad, lasteaia- ja huvikoolide õpetajad, raamatukoguhoidjad, muuseumitöötajad jt – palgavaesusse, rääkimata madalama haridustasemega töötajatest.³ Seega paistab Reformierakonna ja Eesti 200 plaanitav maksureform eriti silmakirjalik, sest sellest saaksid kõige rohkem kasu need, kes teenivad kuus vähemalt 2100 eurot. Miinimumpalka teenivad inimesed võidaksid reformist üheksa eurot kuus ning 110 eurot aastas. Mõtlemapanev? (Igaks juhuks tuletan meelde, et ka EKRE põhiline valimislubadus oli vabastada rahvas tülikate maksude maksmisest.)

Nagu näha, ei ole isegi statistilisi andmeid võimalik täiesti tundevabalt esitada! Võib-olla sellepärast, et faktid toetuvad reaalsusele, inimeste tegelikule olukorrale. Seega on isiklikud lood – nende kuulamine, kogumine, edasi rääkimine – teine moodus, mille kaudu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist ebavõrdsust lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Jutustan näiteks loo, mille kuulsin Marta Vaariku näitusel „Hoia mind kaisus“. Näitusel eksponeeritud videos räägib üks kinnises lasteasutuses elav tüdruk, kuidas ta oli viieaastaselt sunnitud oma imikust venda üksinda hoidma nii öösel kui päeval, sest ema käis tööl ja peol. Paar minutit hiljem näitas tüdruk oma lõigutud käsivarsi ja sääri ning tunnistas, et on lõikunud end seetõttu, et füüsiline valu summutas hingevalu ja tal on diagnoositud ärevus-, bipolaarne ja piiripealne isiksusehäire. Video on filmitud eelmisel aastal ja siis oli tüdruk 13aastane. Ta rääkis tõepoolest niisuguse hääle ja resignatsiooniga, nagu oleks tal pikk elu seljataga.

Minu arvates on tema lugu nii kõhe, et seda ei saa küll keegi ise välja mõelda. Vaariku näitus, mis valmis koos sotsiaalkindlustusametiga, õnnestuski tänu sellele, et näidati midagi reaalsust ilustamata ja pehmendamata – et Eestis on aastas umbes 10 000 abivajajat last, kellest 2277 elab asendushooldusel ning 800 asendus- või perekodus. Teisalt olid näituse peategelased ikkagi lapsed, kelle lood tungivad sügavale südamesse ka siis, kui need ei ole jubedad. Aga olid.

Lisaks on „Hoia mind kaisus“ ees­kujulik meeldetuletus, et kultuuriavalikkuse tähelepanu keskmesse peab senisest palju rohkem jõudma olukordi ja inimesi, kes on sotsiaalsetel põhjustel sellest keskmest välja jäänud. Tänuväärse töö vaesuse selgitamisel on ära teinud näiteks Andrus Kasemaa romaaniga „Ema tuba“ (2022). Esialgu paistab Kasemaa kirjutavat sellest, mis kipub vaesust väliselt defineerima – äravajunud põrandatest, odavast saepurumööblist, külmadest peldikutest, lipendavatest tapeetidest –, kuid kiiresti saab selgeks, et ennekõike kirjutab ta pideva puudu- ja ilmaolekuga kaasnevast häbist ning meeleheitlikust katsest see häbi minema ajada, ära unustada, maha põletada. Otsesemaid ja kaudsemaid viiteid sotsiaalsele ja majanduslikule ebavõrdsusele leidub näiteks Sanna Kartau luulekogus „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (2022) ning Sveta Grigorjeva ja Piret Põldveri loomingust. Väikekodanliku elu mugavat mulli lammutavad tõhusalt ka Sulev Keeduse dokumentaalfilmid „Jonathan Austraaliast“ (2007) ja „Varesesaare venelased“ (2012). Need raamatud ja filmid mitte ainult ei kõnele aktuaalsel teemal, vaid on ka kunstiliselt igati õnnestunud. Tahtmata mõjuda liialt dotseerivalt, teen siiski üleskutse kunstnikele, kirjanikele, muusikutele ja teistele loomeinimestele: kellel on isiklik kogemus mis tahes vormis ebavõrdsusega, tehke häält! Kellel mitte, andke hääl neile, kes seda ise teha ei saa.

Ent sotsiaalset, kultuurilist ja majanduslikku ebavõrdsust ning ilmajäetuse tunnet ei vähenda vaid lugude jagamine, faktide teadvustamine või sotsiaalselt tundlik kunst. Ennekõike on vaja poliitilisi otsuseid! Uuelt koalitsioonilt ootan palgavaesuse kaotamist, õiglast maksupoliitikat ning suuremat tuge piirkondadele, mis jäävad kaugele Tartu ja Tallinna edulugudest. Vastasel korral ebavõrdsus ainult süveneb ning 2027. aasta valimised võivad võita inimesed, kellega me ühist väärtusruumi ei jaga.

PS RAVIKINDLUSTUS KÕIGILE!

1 Vt https://www.stat.ee/et/uudised/suhtelist-vaesust-kogevad-enim-vanemaealised-lastega-peredest-uksikvanemad-parandatud-09122022

2 Loe nt Henri Kõivu intervjuud Aet Annistiga. Henri Kõiv, Kuidas onu Heino hakkas ühiskonnale vastu töötama. – Müürileht nr 88, 11. IX 2019.

3 Suurepärane ülevaade palgavaesusest: Janno Zõbin, Kui palk viib vaesusesse. – Levila 2023, nr 2, https://www.levila.ee/raadio/kui-palk-viib-vaesusesse