Pealelend: Taneli Törmä

Marie Pullerits

Taneli Törmä, Soome tantsija, koreograaf ja videokunstnik Taneli Törmä on soome tantsija, koreograaf, õpetaja ja videokunstnik, kes loob kontseptuaalseid lavaprojekte ja kohaspetsiifilisi töid. Praegu viibib ta Tallinnas Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) kuuajalises kunstnikuresidentuuris, mille tulemusena esietendub 8. novembril Okasroosikese lossis tantsulavastus ja film „Story of ...” („Lugu ...”) koostöös Eleni Pieridesega.

Oled töötanud koreograafina mitmeis paigus üle maailma ning praegu viibid Tallinnas STÜ residentuuris. Kuidas tööprotsess on kulgenud, mida on siin viibimine sulle kunstnikuna pakkunud?
See on olnud mulle eriline periood. Tantsufilme olen teinud varemgi, kuid tavaliselt palju lühema aja jooksul. Seekord sain töötada kuu aega koos soome tantsukunstniku Eleni Pieridesega, meil oli lossis filmimiseks ja tööga süvitsiminekuks tavapärasest rohkem aega. On väga meeldiv luua kiirustamata ja keskendudes. Ka Eesti on mu silmaringi avardanud: olen näinud siinseid teatrilavastusi, vaadanud palju ringi ja avastanud uusi inspireerivaid paiku. Siin, eriti Okasroosikese lossis, on mingisugune eriline atmosfäär, mis on mulle Soomest tuttav – põhjamaine pimedus ja salapära. See on väga kaunis ning olen püüdnud seda ka oma töösse põimida.

Tutvustad end oma kodulehel Location Xi (Asukoht X) eestvedajana. Mida see Location X endast kujutab?
Location X on minu projektikompanii, millega loon erilaadsetes paikades kohaspetsiifilisi töid. Teen palju koostööd eri valdkonnast kunstnikega, nii et tavaliselt on projektiga seotud mitmed inimesed. Olen töötanud näiteks tantsijate, muusikute, maalikunstnikega. Location X tähistab seejuures aega ja asukohta, mille puhul proovin määratleda Xi nagu võrrandis.

Sinu arengutee tantsukunstis on olnud mitmekülgne, ulatudes balletist nüüdistantsu ja ka videokunstini. Kuidas on kujunenud otsus ühendada tants just videoga, mis sind selle meediumi juures intrigeerib?
Olen palju reisinud ning leidnud seeläbi hämmastavaid paiku, kus lavastusi luua, kuid lavastamine kusagil keset metsikut tühermaad eeldab suurt finantsilist ressurssi ja toetusi. Inspiratsioon tärkab aga tavaliselt just sellistes paikades ja aegruumis. Olen tahtnud seda kuidagi jäädvustada ning nõnda hakkasingi videoid looma. Seda on lihtne teha ükskõik millal või kus. Kui oled õige hetke juba tabanud, saad seda ka teistega jagada ning see on tehniliselt väga lihtne – filmi saab endaga igale poole kaasa võtta.

Mis teeb tantsufilmi žanrina eriliseks? Mille poolest erineb tants laval videopildile jäädvustatust?
Elavaks esituseks on vaid üks võimalus siin ja praegu ning seejuures võib juhtuda vigu, mis võivad pakkuda väga ilusaid hetki. Video puhul on aga salvestatud moment jäädavalt olemas ning palju tasapinnalisem. See teeb video meediumina keeruliseks, aga kunstnikule ka põnevaks, sest vaataja huvi tuleb ülal hoida. Video puhul on minu ülesanne tabada need hetked, kus on olemas elava esitusega sarnane energia.
Tallinnas täna esietenduv žanriülene lavastus-film „Story of …” on kohaspetsiifiline töö, mille puhul väljub lugu ekraanilt etendusena, luues erilise aegruumi. Kas võid oma nägemust pisut selgitada?
Tavapärases etendussituatsioonis on vaadeldav video või etendaja, kuid selle projekti puhul tahtsin pakkuda publikule suurema elamuse kui vaid üht stiimulit kogedes. Kasutame nii videot kui ka elavat esitust, film kestab kogu aeg, kuid selle tegelased viibivad ka füüsiliselt samas ruumis. Niisiis uurin, kuidas ühendada kaks vahendit oma­vahel nii, et mõlemal oleks kandev roll, kuid publiku kogemus on seejuures kõige olulisem aspekt. Sama filmi võin näidata millal või kus tahes, kuid elav esitussituatsioon luuakse spetsiifiliselt selles paigas.
Tahan äratada publiku erisugused tajukanalid: visuaalsed meeled ekraanil nähtavaga, auditiivsed heliruumiga ning elava esituse kogemuse kõiki tajusid kaasavalt. See võiks olla uudne kogemus, sest eri meediumide koostoime tõttu on võimalik loodavates karakterites ja nende kaudu kujunevas loos sügavamale pääseda.