Sõjasulased

Jaak Allik

Just etendusterviku loomisel on Madis Kalmet praegu eesti teatris parim – ja loodame, et veel pikka aega.   Eesti teatril on ilmselt vedanud, et põneva poliitilis-ajaloolise proosaga (novell „Tartu rahu” ning romaanid „Valge kuningriik”, „Palveränd” ja „Kindel linn”) asjatundlikult alustanud Tiit Aleksejev on näidendikirjutamise maigu suhu saanud. Kui tema esimesele näidendile, Rakvere teatris Madis Kalmeti kaasakiskuvalt lavastatud „Leegionäridele”, võis soovi korral heita ette ehk mõningast staatilisust ja monoloogipõhisust, siis „Imede aasta” on igati well-made play. Huvitavalt leitud ning arenevad karakterid, värvikas ning näitlejatele suupärane dialoog, põnev ja pingeline lugu, armastusintriig, autori selge sõnum ning isegi aja ja koha ühtsus – mida teater ja vaataja veel peaksid tahtma?

Ometi oli neljandal etendusel (10. juulil) Jäneda Pullitallis üle poole saali tühi. Võib ehk oletada, et 1944. aasta sõjasündmused ei tõmba inimesi suveteatrisse. Kes kardab masendust ja laipu, kes pelgab taaskordset propaganda-annust. Võin kinnitada, et midagi sellist tolles lavastuses pole, küll käib jutt aga tõsistest ja tänapäevalgi meile väga olulistest asjadest: oma tee ja tõe otsimisest ning selle juures ausaks ja inimlikuks jäämisest ka kõige keerulisemates oludes.

Pean tunnistama, et Aleksejevi näidenditest on tegelikult piinlik kirjutada nn teatrikeelt (lugu, intriig, publik jne) kasutades. Minu arvates on tegu põhimõtteliselt uue sõnaga Teist maailmasõda käsitlevas eesti kunstilises ajalookirjutuses. Aleksejev ei sildista suures ajalootragöödias kokku põrganud pooli, ei jaga õigust või hukkamõistu, vaid püüab avada kõige tavalisemate relvakandjate siseilma. Ta teeb seda tollaste subjektiivsete valikute hilisemaid objektiivseid tagajärgi kuidagi kummaliselt arvestades, jõuab niiviisi üsna ootamatute ajalootõdedeni, aga jätab seejuures järeldused iga vaataja enda teha. Sama meetodit on ta kasutanud oma mõlema näidendi puhul ning nagu kavalehelt võib lugeda, ongi „Imede aasta” tegelikult Madis Kalmeti tellimusel kirjutatud järg „Leegionäridele” (võib ainult imetleda autori oskust kirjutada ka n-ö tellimustööna kvaliteetset teksti).

Lugu veavad jällegi kolm eesti sõdurpoissi, kellest rinne on üle käinud ning sundinud nad ühe kaaslase kallima kodutalu küüni redutama. Dramaturg on samal poolel sõdinud noormeeste elu- ja sõjateed ning sõttasattumise põhjused kujundanud aga kardinaalselt erisugusteks. Pallaslane Tom (Henrik Kalmet), kes kunstnikuhingele vaatamata läks oma psühhiaatriaprofessorist isa eest kätte maksta soovides kohe sõja algul Eesti SS-leegioni ning sõdis pataljoni „Narva” ridades autori tahtel ka Slovjanskis, pannes seal kindlasti toime tegusid, mida meenutades saab neis paigus tänaseni rahvast fašistidega hirmutada. Töölispoiss Riks (Helgur Rosenthal), kes riigikukutajana pages Eesti poliitilise politsei eest Soome ning sõdis sealses armees kõrvuti soome kommunistidega vene kommunistide vastu ning jõudis lõpuks juba soomepoisina kodumaa lahinguväljadele. Ning nii-öelda vabadusvõitleja arhetüübiks muudetud talupoiss Juss (Tarvo Sõmer), kes sattus 1944. aastal mobilisatsiooniga Sinimägede alla ning kaitses punaste eest oma talu ja peremeheõigust.

On ülimalt hinnatav, et autor on hoidunud viimasel ajal juurutatavast müüdist, et rahvustundest kantud vaprad eesti poisid sõdisid selles sõjas üksmeelselt sakslaste poolel punavenelaste ja nende sabarakkudest rahvusreeturite vastu, mis on sama vale kui nõukaaegne klassipositsioonilt joonistatud ajaloopilt, kus nähti ühel pool rikaste ja teisel pool vaeste vanemate võsusid. Juba näidendi esimestest repliikidest, enne veel, kui saabub „saatuslik naine” talutütar Liina (Mari-Liis Lill) kujul, on tunda nii pinget kui ka põlgust Saksa medaleid-kulinaid armastava „idavõitleja” ning Emajõe joonelt taandunud soomepoisi vahel. Õige eesti mehe Jussi roll ongi olla „välgu-polgu” ja „jätkusõja rügemendi” võitlejate lepitaja. Paraku see tal aga ei õnnestu ning hetk enne loo lõppu seisabki Tom Riksi klassivihast ja armukadedusest tõusnud laskevalmis püssitoru ees. Ja kuigi autori tahtel pööravad nad kõik lõpuks siiski oma relvad küüniseina tagant ründava ühise vaenlase vastu, siis ajalootõe kohaselt võisid pealetungijate hulgas olla nii Riksiga koos Eesti politsei eest pagenud ja hiljem hävituspataljoni astunud Tartu töölispoiss kui ka mõni punamopiga Venemaale viidud pallaslane.

Eks kanna sama mõtet ka Moskva Raadiost kostuvaid Johannes Barbaruse värsse „Janus huultega” kuuldes poisse tabanud vapustus: „täitsa nagu meist!” (autori lausa geniaalne leid!). Enne traagilist lõpplahendust seisavad aga kõik tegelased valiku ees: kas ja kuhu põgeneda või ehk hoopiski jääda? See on sama dilemma, mis oli Jaan Kruusvalli „Pilvede värvide” kangelaste lahendada, ja väidan, et ka analüüsijõult ei jää Aleksejevi näidend kuulsale eelkäijale alla. Just sõja eel ja sõja ajal, kas sunnitult või vabatahtlikult tehtud valikud ning nende mõju nii eestlaste kui ka Eestimaa saatusele ongi selle lavaloo põhisisu. Elutarkuse kandajaks on autor valinud vanaperemehe (Hans Kaldoja), ja see elutarkus on lihtne: „Katsuge ainult ellu jääda, meie katsume siin, eks siis pärast näe”. Tegelikult sõnastab aga valiku just Juss, kes tõdeb, et kui kõik ära lähevad, siis polegi enam kuhugi jääda ja pole ka kuhugi tagasi tulla. Ja pärast näis, et tagasituleku ja edasioleku võimaluse kindlustasid Eestis siiski need, kes jäid, ja ka need, kes Siberi üle elasid. Ja meeldib see või mitte – just nende juhtimisel, kes valisid sõja eel või alguses Vene poole, sest selle ilmasõja käiku ja tulemust ei mõjutanud Eestis tehtud valikud küünevõrdki. Need järeldused jäävad aga näidenditekstist juba väljapoole ja iga vaataja enda teha.

„Imede aasta” ei saavutaks oma kõlajõudu aga ilma imelise näitlejamänguta. Kuidas on Madis Kalmet selle saavutanud juba õige mitmes lavastuses järjest, see jääb tema saladuseks. Mõeldes minu silme all poole sajandi vältel kulgenud eesti teatriloo lõigule, täheldan, et kõigil meie tipplavastajatel Mikiverist Ojasooni on olnud oma õnnelikud aastad, kus järjest ja järjest on tulnud lausa kulda. Ja siis on taandutud, et valmistuda ehk uueks tõusuks.

Nüüd on see järg jõudnud Madis Kalmetini, kes pälvis läinud aastal ju koguni kolme lavastuse eest režiipreemia. Saatuse sõrm on see, et too viljakas periood on talle kätte jõudnud ajal, kui mõlemast pojast on saanud juba diplomeeritud näitlejad. Rõõm on vaadata, kuidas Henrik Kalmet loob just isa juhendamisel oma senise tipprolli. Too kunstnikuhingega ja Ukraina väljadel põrutada saanud Tom on saladusega poiss. Jah, näeme, kuidas meie silmade all tõepoolest ärkab tema armastus Liina vastu. Ent seejuures on märgata ka vilunud osavust selles, kuidas ta tüdruku ära sebib, millest annab tunnistust eesmärgipärasus Jussi jalust ärasaatmisel enne otsustavat kohtumist. Ning kui ta üldse ei kõhkle oma valikus kas Liinaga jäämise või üle mere põgenemise vahel, siis tuleb tunnistada, et Riksi püssitoru ees seismise hetkel ei kuulunud minu sümpaatia igatahes mitte Tomile, sest aeg ja koht oma lahingukaaslase pruudi ülelöömiseks oli kõike muud kui eetiline.

Helgur Rosenthal on viimastel aastatel Tartu Uues teatris teinud üsna mitu huvitavat osa, kuid Riks „Imede aastas” on neist kindlasti keerulisem. Kuigi suhetes Liinaga löövad mõnikord veel läbi intonatsioonid seriaalist „Hakkab jälle pihta”, on Riksi elumonoloog niivõrd aus ja paneb kaasa elama, et selle ees jääb ainult müts maha võtta. Sellist siirast ja lihtsate inimeste heaks midagi tõesti ära teha soovivat vasakpoolse töölispoisi kuju, kellele vaesuses elamine ning teiste orjamine on kiskja sisse kasvatanud, ei teagi ma eesti uuema aja kirjanduses olevat. Seda usutavam on, et sõja käigus klassipositsiooni ja rahvusväärtusi vaagides hindab Riks oma vaated lõpuks ümber.

Jussi elumonoloog on autoril kahjuks jäänud kirjutamata. Selle võrra on Tarvo Sõmeril palju vähem materjali oma kangelase siseilma lahtimängimiseks, kui tal seda oli suurepäraselt esitatud ning aastapreemia nominendiks tõusnud Suur-Einarina „Leegionärides”. Kuid kõik, mis Sõmer laval teeb, on ka seekord mahlakas, eluehtne ja hoiab lavastuse kogupilti täpselt koos. Ning just Jussi suust kostus mulle kogu lavastuse tähenduslikuks sümboliks tõusnud kurb tõdemus: selle asemel, et olla oma talu ja elu peremees, said tema põlvkonnakaaslastest kurja saatuse tahtel vaid pelgad sõjasulased.

Autori loodud ainsale naistegelasele Liinale võib ette heita talutüdruku kohta liigselt elukogemuslikku hinnangute jagamist, mida õigustab ehk see, et ta on „nõia tütar”, ja muidugi on olulised ka pooleli jäänud meditsiiniõpingud Tartus. Rõõmustab aga mõnikord oma rolle kõrvalt vaadata armastava Mari-Liis Lille seekordne absoluutne hetkesolemine. Jumal on sellele noorele näitlejannale kinkinud oskuse mängida sooje ja tarku naisi ning nii on just tema kangelane oma poiste vahel lõpuni ausa kahevahel olekuga see, kellele kuulub vaatajate jäägitu empaatia.

Viimastel aastatel aktiivsest lavaelust pisut kõrval Hans Kaldoja valik vanaperemehe rolli on kahtlemata lavastaja õnnelik leid. Selle mehe konkreetne suhtumine igasse tema küüni ennast peitma sattunud sõdurisse on varjatud, kuid siiski väljaloetav. Meie ees on elutark ja tolles võõras sõjas poole valimata jätnud eesti mees, kelle pärastine sattumine kas Siberisse või kolhoosiesimeheks (aga võis ka nii, et mõlemasse rolli järjepanu) oli juba õnnemäng.

Jaanus Laagrikülli kujundus on absoluutselt eluehe, tundus, et mitte ainult Pullitall ise ning heinad ja raadioaparaat, vaid ka riided, relvad ja konservid selles loos on „päris” – ja küllap need seda olidki. Võrdselt teksti ja Peeter Konovalovi seatud napi linnulaululise helikujunduse ning Priidu Adlase mõjusa valgusrežiiga mängisid lavastuses suurt rolli ka pilgud, puudutused, pöörded, pausid, sammud, köhatused. Just etendusterviku loomisel on Madis Kalmet praegu eesti teatris parim – ja loodame, et veel pikka aega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht