Sõnumiteta teater

PEETER PIIRI

Tartu Üliõpilasteatri „Morfium” on sünge lugu inimhinge kuristikest.

Tartu Üliõpilasteatri „Morfium”, autor Mihhail Bulgakov, lavastaja Irakli Gogia. Mängivad Karl Edgar Tammi, Katrin Kalma ja Enor Niinemägi. Esietendus 21. VIII Tartus Genialistide klubis.
Et kohe algusest peale kõik ausalt ära rääkida, siis minu arvates (rõhutan: minu arvates) puudub nii selles lavastuses kui ka näidendis üldse sõnum. Tasakaalu huvides pean aga kohe märkima, et mulle on ka Bulgakovi suurteos „Meister ja Margarita” täiel määral sõnumita ollus, tõsi, geniaalne ollus. Vene kultuuriruumis, kus Bulgakov on peaaegu sama idoliseeritud kui naistekütt Puškin, kuulutataks mind selliste sõnade eest tõenäoliselt kohe lindpriiks. Mind jälitaks vist surmani vene keskealiste kirjandusõpetajannade miljonipäine hord. Sellisest idoliseerimisest emaneeruva idealismi vastu ei saanud isegi Bulgakov, mis siis veel mina. Hea kirjandus on sõnumiga kirjandus ning kui üldiselt lugupeetud kirjaniku teoses sellist parajaks peetud ja ühemõõtmelist sõnumit ei tuvastata, siis tuleb see kähku juurde leiutada. Noh, et ei oleks miskit jama. Sõnumita kirjandus ei saa ju olla üldiselt lugupeetud ning nõnda higistavad tuhanded vene kirjandusinimesed, et leida (loe: välja mõelda) „Meistri ja Margarita” suurt sõnumit laiemale auditooriumile. Vaesekesed võivad end lohutada sellega, et eurooplased vaevlevad samamoodi Kafka otsas. Ja Mona Lisa naeratusega oli ka mingi jama …
Lavastaja Irakli Gogia on siin minu arvates jäänud allikmaterjalile truuks: ta on tõlkinud kirjandusteose teatrikeelde suhteliselt autentselt. Saalis etendust vaadates paaril korral tundus mulle, et oot-oot, miski sõnum on vist kuskilt otsast tulemas, aga siis rahunesin, tegemist oli valehäirega, sõnum jäi ära. Selle asemel sain keskenduda lavalisele kunstireaalsusele, mille pärast ma õieti ju olingi teatrisse tulnud. Tegelikult ma ei eita teatris sõnumit. Kui kirjanikul või lavastajal on midagi publikule öelda ning kui sellega kaasneb tungiv vajadus, siis miks ka mitte. Teatri- või kirjanduskeeles hästi vormistatud sõnum on lihtne ja geniaalne nagu püssikuul, mis tabab vaatajat-lugejat otse silmade vahele. Ma arvan lihtsalt, et see pole ei kirjanduse ega ka teatri puhul keskne asi, mida iga kord nõuda. Kunst ei pea olema sõnumiga. Ta võib seda olla, aga ei pea olema. Bulgakovi ja Kafka olemasolu tõestab, et hea kirjandus on võimalik ilma igasuguse moraliseerimise ja kvaasijäreldusteta. Tegelikult on tõestanud seda juba Dostojevski, aga, noh, sellest me praegu ei räägi. Nagu ka piiblist. Tarkovski on näidanud sama asja filmikunstis. Aga teater?
Kummalisel kombel lubavad teater ja film meediavormidena puhast formalismi palju rohkem kui kirjandus – ja andestavad selle. Kui käsitleda vaatemängu, show’d vaataja silma eest mööda vihiseva piltide jadana, siis on võimalik üles ehitada ka ainult audiovisuaalsele elamusele rõhuvaid lavastusi. Ma ei tea, kuidas on teistega, aga Pepeljajevi pikkadest, paar tundi kestvatest lavastustest sain just seda laadi sõnatu kogemuse. Selle peale muidugi öeldaks kohe vastu, et see pole päriselt teater. Aga mis asi siis on teater? Ainult tekstipõhine, loopõhine, ühemõttelise sõnumiga surnu­manaja kombel vaatajat pommitav tervik? Kuidas ikkagi juhtus nii, et teater oma väljendusvahendite rikkuses nüüd nii kitsalt sai välja nõutud?  Äkki ongi asi selles, et kuna teater lubab ja andestab nii palju, siis on aeg-ajalt vaja mõnda Stanislavskit, kes liigselt kobrutavat formalismi väheke ohjeldaks. Eesti teater elab suures osas endiselt suure ohjeldamise kiiluvees. Aga kes ohjeldab Stanislavskit või siis vähemasti tema natuke madalama laubaga jüngreid, kui nad tahavad last koos pesuveega välja visata?
Lavastaja Irakli Gogia pole siiski läinud nii äärmuslikku teed, et ütleks nii sõnumist kui ka loost täiel määral lahti. Lugu on täiesti olemas: see on lugu lootusetusest, üksindusest, armastusest, reetmisest ja narkomaaniast. Karl Edgar Tammi mängib üksikuks jäänud arsti, kes keset revolutsioonisündmusi langeb aeglaselt ja pääsematult morfiumisõltuvuse küüsi. Oma teekonnal, mida autor on kirjeldanud päevikuvormis, kohtab ta haiglaõde Annat (Katrin Kalma), kelle keha ja hinge hukutamine kulgeb ühes rütmis tema enesehävitusprogrammiga. Ühesõnaga üks sünge lugu inimhinge kuristikest. Mina siit sõnumit küll ei leidnud – elu enda jumaliku ebaõigluse palge ees tundub moraliseerimine erakordselt mõttetu tegevus. Lugu, jaa, see on olemas, aga sõnum, ma ei tea. Isegi kui lavastajal oli mingi sõnum, siis saalis see minuni ei jõudnud ning ega ma ei tunne sellest erilist puudust ka. Loost piisab.
See on täiesti tubli lavastus. Lavaruum ja aeg on igati täidetud, temporütm on täpne, näitlejatööd suurepärased. Kohati võiks heli ja valgust vähemaks võtta, aga see on juba pisiasjade kallal urgitsemine. Mõneti huvitav on jälgida lavastuse kujundikeelt, milles  on vahetuid mõjutusi gruusia ja muidugi ka vene akadeemilisest teatrikeelest. Lavaline retoorika erineb kultuuriti. Mõned elemendid torkavad „Morfiumi” puhul silma. Mind need aga ei häirinud, pigem oli huvitav näha midagi vahelduseks meie enda, eesti teatri klišeedele. Lavastuse kunstiline kujundus rõhub sümbolitele. Lava keskel on näitlejatele tegutsemiseks suur, sügav liivast ruut, kurat teab, mida see siis sümboliseerib, kõrbe või pinnatust või viljatust, aga see toimib, vähemalt mulle kujund mõjus.
Siin on midagi Tartu Üliõpilasteatrile (TÜT) üldiselt iseloomulikku. Kui etendused on teostatud tehniliselt täpselt (harrastusteatri puhul on aga tehnilist täpsust väga raske saavutada), kui on, siis lavastuslik tervik toimib. Ei tarvitse olla ühest sõnumit ega suupärast lugu, ei tarvitse ka psühholoogia otsa vedelema jääda, nagu akadeemilistes riigiteatrites pahatihti kombeks, aga kõik see toimib vaatajale. Siin on vahetust ja sõnatust, mis mulle teatri puhul meeldib. Mulle. Mõne teise meelest on selline teatrikeel jällegi kunstlik, lausa hermeetiline. Mis parata, inimesed ja maitsed on erisugused. Soovitan „Morfiumi” vaadata kindlasti kõigil neil, kellele on TÜTi tegemised ja lavastuste esteetiline keel läbi aastate korda läinud. Seda enam, et see lavastus on järjekordne koostööprojekt, kus TÜT vahetab mõne teise maa teatriga lavastajat – praegusel juhul siis Thbilisi Akhmeteli-nimelise riikliku teatriga  (TÜTi lavastaja Kalev Kudu lavastas selle aasta veebruaris Thbilisis Pavel Prjažko „Alukad”).
Neile aga, kes pole TÜTiga varem kokku puutunud, võib olla tegemist siis kas meeldiva või ebameeldiva üllatusega. Sõltub ja oleneb sellest, kes mida teatrilt tahab.