Abstraktsel liikumisväljal

Koreograafia plaanis on Külli Roosna ja Kenneth Flak äratuntava käekirjaga loojad, kelle käsutuses on nüüdistantsu kogu arsenal.

IIRIS VIIRPALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Singulaarsus“, koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak, helilooja Mads Kjeldgaard, interaktiivsed helikujundajad Kenneth Flak ja Külli Roosna, interaktiivsed videokujundajad Kenneth Flak ja Thomas Jourdan, kostüümikunstnik Ursula Goldstein, teksti autor Külli Roosna, valguskujundajad Kenneth Flak ja Rommi Ruttas. Tantsib Külli Roosna. Esietendus 14. X Sõltumatu Tantsu Laval.

Sõltumatu Tantsu Laval esietendunud „Singulaarsus“ on õige mitmes tantsulavastus, mille autoreiks koreograafide-lavastajate tandem Külli Roosna ja Kenneth Flak. Kui viimatistes töödes on mõlemad ka ise olnud tantsijate-etendajatena laval, siis sedakorda on tegu mõlema seatud soologa, tantsijaks Külli Roosna.

Lavastuses puudutatakse üsna laia haardega rohkem või vähem laetud abstraktseid teemasid: tekstist käivad läbi nii vabadus, vihkamine kui ka aeg ja loodus. Etendaja kõnes käsitletu rohkuse ja abstraktsuse tõttu jääb mulje, et ette on võetud suure ja laia tähendusväljaga teemade ring, ent libisetud neist põgusalt üle, harutamata neid päriselt lahti. Olgugi et nimetatud teemad on universaalsed ja isiklikul tasandil saavad nendega suhestuda kõik inimesed, on need ka semantiliselt pretensioonikad ning kunstilises kasutuses just seetõttu tundlikud. Etendusel kõlanud laused stiilis „Me vihkame enne, kui me vihkame. Me sureme enne, kui me sureme“ selles kontekstis ei veennud.

Ka lavastuse tutvustus on pigem laialivalguv: „Soololavastus „Singulaarsus“ on kutse kohtumisele tundmatuga meis endis; lasta kujutlustel, mõtetel ja seisunditel tekkida, muutuda ja lahustuda – teadmata, mis jääb alles, kui ulatame end iseendale. Kujuteldav ruum on põimunud füüsilisega. Vastuolulistel seisunditel ja seisukohtadel lubatakse kajada lahendust vajamata. Lavastus on võimalus jälgida tantsijat, kogejat, küberšamaani, interaktiivse tehnoloogia uurijat, jutuvestjat või vana sõpra ning jätab vaatajale ruumi esilekerkiva isikliku reaalsuse tajumiseks ja mõtestamiseks.“* Etendusel jäi paraku tooni andma just säärane ähmasus ja väga lai üldistustasand.

Kui koreograafide-lavastajate tandemi Külli Roosna ja Kenneth Flaki viimatistes töödes on mõlemad ka ise olnud tantsijate-etendajatena laval, siis „Singulaarsuses“ on seal vaid Roosna.

Kris Moor

Arusaadavalt ei ole lavastusega püstitatud eesmärki tegeleda konkreetsete teemade ja narratiivide või sõnastatavate tähendustega, vaid pigem on tahetud pakkuda tajusid rõhutavat elamust. Paraku jäid fragmenteerituks ka taju mõjutavad lavapildid – sestap kujuneski hägus tervikmulje. Nõnda julgen üldistada, et koreograafidest lavastajate tandemi varasemate töödega võrreldes on „Singulaarsuse“ puhul tervikuks sõlmitus ja dramaturgiline seostatus hõredam. Abstraktsus domineeris teemadesse süvitsi sukeldumise üle ning tundus, et fookus oli uurimistööl ja protsessil, mitte lavastusterviku viimistlusel.

Koreograafia plaanis on Roosna ja Flak aga äratuntava käekirjaga loojad, kelle käsutuses on nüüdistantsu kogu arsenal. Nõnda sai koreograafias näha küll põrandatehnika elemente, küll mängu raskuskandega. Roosna on tantsijana korraga tundlik ning täpne ja jõuline. Tegu on keha kuulava tantsijaga, kes tsentrist alanud impulsid suure tähelepanu ja keskendatusega sõrmeotsteni välja joonistab. Enim mõjusid aeglust ja detailitäpsust taotlevad momendid, kus liigutustevahelised pausid muutusid kõnekaks vaikuseks ja mõjusid kehalise kuulatamisena.

Järjepidevalt ühele kitsale uurimisteemale keskendunud koreograafe on meie etenduskunstiväljal vähe. Väärib esiletõstu, et Roosna ja Flak on võtnud ette konkreetse uurimisteema, s.o keha ja liikumisega tekitatavad impulsid ning nende tehnoloogilise ülekandmise ja peegeldamise teistesse meediumidesse, ning süvenenud sellesse aastateks.

Nõnda võib lavastuses „Singulaarsus“ näha omamoodi mõttelist järge nende eelmisele tööle „Two body orchestra“ („Kahe keha orkester“, 2020), kus lisaks viimati mainitud lavastuses fookuses olnud helile ja helilistele impulssidele on rohkem kaasatud ja otsitud ka koreograafilise materjali visuaalseid vasteid ja edasiarendusi. „Singulaarsuse“ puhul oli rõhk pigem kehalis-kineetilistel ja visuaalses meediumis loodavail kogemustel, millele sekundeeris helikujundus.

„Singulaarsus“ mõjub sestap keha ja sensorite vastasmõju pikema uurimisprotsessi järgmise etapina, kuna visuaalid ja projektsioonid kerkivad esile just liigutustest ja liikumismustritest. Üks mõjusamaid oli moment, kui laval reaalselt liikuv Roosna astus otsesesse koreograafilisse dialoogi projitseeritud ja visuaalselt välja venitatud Roosnaga. Kuna tantsijat on filmitud jääväljal ning laval reaalelus liikuv Roosna kannab valget kostüümi, mõjus tekkinud lavaline pilt valge tooni võimenduses ning keha loomulike parameetrite nihestuse ja ülekruttimise tõttu põnevalt.

Võimalik, et just uurimistööle suunatus ongi lavastuse tugevaim külg: autorid on otsinud erilaadsetes meediumides edasi antavaid tunnetuslikke kvaliteete ja tajuimpulsse, mida publikule peegeldada, ning jätnud lavastuse kogemise ka avatuks. Iga vaataja saab minna individuaalsele teekonnale. Kui lavastuse eesmärk oli luua võimalikult abstraktne ja lahtine kogemus eri­suguste meediumide väljal ja kokkupuudetes, on see omal moel õnnestunud.

* Vt Sõltumatu Tantsu Lava koduleht https://stl.ee/lavastus/singulaarsus/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht