Ants Ander 14. V 1931 – 26. VI 2024

Meie hulgast on lahkunud Ants Ander, poole sajandi jooksul teatrilaval ja filmides üles astunud draamanäitleja, kelle pikaaegseim koduteater oli Tartu Vanemuine.

1931. aastal Viljandimaal Taevere vallas sündinud Anderi noorus jäi aega, mil Eesti riiklikku teatriharidusse oli jäänud auk ning teatrisse satuti enamasti teatrite juures tegutsenud stuudiote kaudu. Ants Ander lõpetas 1955. aastal Tallinna Draamateatri juures tegutsenud õppestuudio ja sai kohe järgmisest aastast tööle Rakvere teatrisse, kuhu jäi 1961. aastani. Seejärel avanes tal võimalus minna üle Tartu Vanemuisesse, mis jäi tema teatriks kuni selle sajandi alguskümnendini.

Esimesed Vanemuise-aastad olid tihedalt töörohked, kuigi tol ajal põhiraskust kandnud lavastajate Kaarel Irdi ja Epp Kaidu lavastustes usaldati Anderile valdavalt kõrvalosade karakterrollid. Oodatud muudatuse tõi 1960. aastate lõpp, mil Vanemuises algas hiljem teatriuuenduseks nimetatud protsess, mil uuenesid nii režiiline mõtlemine kui ka näitlejaloomingu väljendusvahendid. Ants Anderil oli õnn kaasa teha teatriuuenduse juhtnimede, toonaste noor­lavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermaküla esimestes lavastustes (Aasta-Mats, „Laseb käele suud anda“, lavastaja Jaan Tooming, 1969; Parun „Sina, kes sa saad kõrvakiile“, lavastaja Evald Hermaküla, 1971). Mõlemaga jätkus tal viljakas koostöö paljudel aastatel, nüüd juba tõsiselt nõudlike, sügavalt dramaatiliste rollilahenduste loomisel.

Hermaküla ja Toominga lavastustes muutus ja avardus Anderi senine ampluaa: lüüriliste karakterrollide esitajast sai intensiivsete, ekspressiivsete, sageli sisemiselt lõhestunud mässuliste tegelaste kehastaja. Sealtpeale jäidki mõlemad suunad Anderi lavateel jooksma paralleelselt, sest Vanemuise rikkalik repertuaar vajas mänguvabaduse kätte saanud näitlejat kõige erilaadsemates ülesannetes, rahvalikust laulumängust tootmisdraamani, lastetükist operetirollideni.

Suurte lavade kõrval on Anderit alati paelunud ka väikese saali vahenditus. Nii mängis ta peaosas Evald Hermaküla režiis kaht ülinõudlikku materjali: Gogoli „Hullumeelse päevikut“ (1975) ja Becketti „Krappi viimast linti“ (1976) Vanemuise väikese maja ovaalsaalis koos Hermaküla toonaste stuudiolastega.

Olulise tähisena tuleb mainida Pearu rolli Jaan Toominga esmakordselt eesti teatriloos kogu Tammsaare pentaloogiat üheks lavastuseks vormistanud „Tões ja õiguses“ 1978. aastal. Huvitava kokkusattumusena tuli Anderil hiljem osaleda veel kahes „Tõe ja õiguse“ lavaseades, nüüd küll teistes rollides.

Loominguliselt ühtne veregrupp sidus Anderit ka 1980. aastate algul Vanemuisega liitunud Ago-Endrik Kergega. Koostöö avalöögiks sai peaaegu monolavastus, Dostojevski-aineline „Mina pean teed juua saama …“ (1984), millele järgnesid rollidena Monahhov („Barbarid“, 1985), Vargamäe Juss („Aeg tulla – aeg minna“, 1986) ja Väin („Vaikuse vallamaja“, 1987).

Anderi viimased väljapaistvamad rollid koduteatris Vanemuine said tehtud Mati Undi (Sauna-Madis, „Taevane ja maine armastus, 1995) ja Mikk Mikiveri (Kolmas vandekohtunik, „Kaksteist vihast meest“, 1997) lavastustes. Mööda ei saa vaadata ka Anderi enam kui kahekümnest eriilmelisest filmirollist. Nooruslik katsetamisjulgus ja avatus uuele teatrikeelele ajendas Ants Anderit juba kogenud näitlejana kaasa tegema ka teiste Tartu teatrite projektides, osalema tudengifilmides ja teleprojektides, sageli koostöös juba koos ülejärgmisse põlvkonda kuuluvate lavastajate, režissööride ja partneritega.

Mälestame tänutundega isiku­pärast näitlejat, sõbralikku kolleegi ja väärt teatrimeest.

Vanemuine

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Rakvere teater