Tantsi mu pilti

Lasteteatri auhinnale nomineeritud lavastuses „Siis-siin-seal“ uuritakse kunstiajalugu tantsukeeles. Selge kontseptsiooni ja hariva sisuga osalusteater lastele, värske teatriamps suurtele.

EVA-LIISA LINDER

Teatri Ilieh „Siis-siin-seal“, autorid, lavastajad ja tantsijad Kalli Pikas ja Raho Aadla, dramaturg Helena Krinal. Lavastusele on maalid teinud Tartu kõrgema kunstikooli Pallas maaliosakonna tudengid Erika Aasa, Hedi Kuhi ja Kadri Kalve. Mängitakse üle Eesti, esietendus 1. XI 2022 Raadi lasteaias Ripsik.

Tegu on selge ja õpetliku tantsulavastusega, milles uuritakse võrdlevalt nelja kunstistiili: realism, sürrealism, puäntillism ja kubism. Kuigi lavastus nomineeriti Salme Reegi nimelisele lasteteatri auhinnale, on sellest veel vähe kuulda olnud. Ilmunud on intervjuu tegijatega Tantsu Kuukirjas, kuid ei ühtki arvustust. Salapärasel meediavaikusel võib olla lihtne põhjus: paar aastat tegutsenud, lastele ja koolitustele pühendunud väiketeater Ilieh on alles algusfaasis. Pealegi tiirutas äsjane tantsulavastus kõigepealt Lõuna-Eesti väikesaalides ja jõudis 20. aprillil vaid üheks etenduseks pealinna. Ent teatri algus on paljulubav.

Vanalinnas asuv teatri- ja muusikamuuseum annab etendusele sobiva eelhäälestuse. Kultuurilooline ja otsinguline õhustik kandub saali. Tantsijad Kalli Pikas ja Raho Aadla tervitavad saabujaid, naeratavad ja suhtlevad publikuga. Vaatajad istuvad ringiratast ümber etenduspaiga. Tuled põlevad ja vaatajad võivad reageerida kogu etenduse ajal. Ei mingit laste vaikusesse ja pimedusse surumist. Silma paistab oskus olla väikeste mänguspetsidega ühes mõttelises ruumis ja luua osalusteatri vabastavat atmosfääri.

Üks väike vaataja arvab, et pikkade juuste ja paljaste jalgadega Aadla näeb välja nagu Tarzan. Tantsija nõustub muhedalt vesteldes. Etendajad hoiavad silmsidet ja kontakti publikuga, näiteks pakuvad nähtamatu puu otsast korjatud õunu. Etenduse lõpus saavad vaatajad koos esinejatega laval improviseerida. Hea tõdeda, et pärast uuenduslike lastelavastustega tuntud Zugat on ilmunud teisigi loovtantsu edendajaid.

Seejuures on teada-tuntud tõde, et mänguloomes võimaldavad improvisatsiooni selgelt märgitud reeglid. Tänuväärselt tutvustavad etendajad siin raami ka publikule. Selgitatakse lavastuse pealkirja, kontseptsiooni ja ülesehitust (dramaturg Helena Krinal). Räägitakse, et etendust raamivad kolm ajalist pöördepunkti. Esimene kellukesehelin tähendab, et etendus algab ja esinevad tantsijad. Teine helin märgib üleminekut osalusteatrile, kus ka vaatajad võivad lavale minna. Kolmas helin tähistab etenduse lõppu. Seega on vaatajatel umbes pool tundi eri kunstivormidega tutvumiseks ja kümmekond minutit koos esinejatega laval edasi improviseerimiseks.

Kui tihtipeale peidetakse lastelavastuste kontseptsioonitus mängu mõiste või lastekeelse pealkirja taha, siis siin antakse juhatus kohe kätte, ja peaaegu teaduslikult. Selgub, et „Siis-siin-seal“ ei ole sõnamäng, vaid tähistab minevikku-olevikku-tulevikku. Ajakoordinaatide kolmjalal lavastus püsibki. Veidi enam kui sajand tagasi ehk „siis“ sündinud kunstistiilid saavad kehalise vaste teatri- ja muusikamuuseumi saalis ehk „siin“, mis omakorda inspireerib uusi teoseid „seal“ tulevikus. Seega on lavastus nagu hea kirjand, kus pealkiri vastab sisule.

Ka lavastuse žanrimääratlus „tantsu­häälekunstilavastus“ pole abstraktne keeleleid, vaid vastab selgelt piiritletud etenduse osadele. Etenduspaiga nelja suunda on asetatud neljas stiilis maalid. Need on kaetud riidega. Peal kirjad: sürrealism, kubism, realism ja puäntillism. Etendajad eemaldavad üksteise järel maalidelt katted, esitlevad kunstiteoseid vaatajate rea eest läbi kõndides ja esitades igast stiilist inspireeritud keha- ja hääleteoseid. Üks hoiab pilti ja teine tantsib ta pildi järgi.

Intervjuus rääkisid lavastuse loojad, et olid palunud Pallase kunstikooli tudengitel kujutada maalil asjaomase kunstisuuna tunnuseid, lisaks inimkeha ja tantsu.^* Nendest piltidest kasvavad, lausa plahvatavad etenduse jooksul välja Pikase ja Aadla liigutused ja hääled. Sürrealismis on liigutused unenäoliselt moonutatud, vastuolulised ja ebaloogilised. Kubismis masinlikult kandilised, sirged ja poolkaares. Realismis miimilikult elutruud: naine ärkab, peseb, riietub, sööb. Puäntillismis tipivad käed-jalad punkte ja täppe. Kehad muutuvad kultuuriks, keha-kultuuriks.

Kunstialade üksteiseks „tõlkimine“ on hea idee kõigile haridusastmetele. Enamasti kasutatakse muusikast inspireeritud joonistamise ülesannet. Ent nähtud lavastus lisab indu harjutada kõigi kunstivormide sildamismänge, nt laula mu pilti, tantsi mu luuletust või fotografeeri mu muusikat.

Osal inimestest esineb kaasasündinud sünesteesia, nt heli tajumine värvina. Siinne mõtteharjutus edendab samuti kunsti ja maailma terviklikumalt tajumist, suunates arutlema ekfraasi mõiste üle. Kreeka keeles tähendas see eelkõige kunstiteose ilmekat sõnalist kirjeldust, mida kasutati retoorilise harjutusena. Kuid üldistatult võib ekfraasi käsitleda igasuguse ühes kunstiliigis teose defineerimise ja kirjeldamisena teise poolt. Seejuures võib suurepärane kirjeldus hakata elama omaette kunstiteosena, näiteks skulptuuri kujutav maal. Samamoodi võib lastelavastuse põhjal väita, et Pikase ja Aadla tants on ekfrastiline: see on nii kirjeldus kui ka uus lugu.

Teatri Ilieh pedagoogiline lähenemine on igati teretulnud. Väikelapsed vaatavad huviga pilte, ahhetavad tantsude ja trikkide peale. Suuremad süvenevad kunstiajalukku ja kunstivormide võrdlusse. Lavastus pakub huvi kõigile alates kolmeaastastest, harib ka pedagooge osalusteatri ja haridusdraama tutvustusena.

Kui ratsionaalset teadmispõhist teatrit on peetud liiga didaktiliseks või liigitatud haridusprojektiks, siis see lavastus hajutab kahtlused. Peale kunstist saadava emotsiooni pakuvad ka teadmised ja uus mõtteaines meeldejääva elamuse.

* Katrin Kubber, Intervjuu tantsulavastuse „Siis-siin-seal“ loojatega. – Tantsu Kuukiri nr 123, jaanuar 2023.