Augus kahe kommunikatsiooniviisi vahel

Külli Roosna ja Kenneth Flaki loomingus on oluline koht eksistentsiaalsetel teemadel.

ANU RUUSMAA, EVELIN LAGLE

„Wild Places :: Mountain“ („Metsikud paigad :: mägi“), koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak, dramaturg Thomas Flak, valguskujundaja Thomas Dotzler, kostüümikunstnik Asalia Khadjé. Esitavad Kenneth Flak, Petras Lisauskas ja Külli Roosna. Esietendus 6. II Hollandis Haagi festivalil „CaDance“, Eesti esietendus 11. II Tallinnas Vaba Lava saalis.

Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames esietendunud tantsulavastus „Wild Places :: Mountain“ on ühtlasi Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Wild Places Trilogy“ („Metsikute paikade triloogia“) esimene osa, tulekul on „City“ („Linn“) ja „Body“ („Keha“). Triloogia lavalejõudmine on planeeritud ajavahemikku 2015–2017.

Sõna „wild“ – „metsik“ – tähendus on lavastuses, õigemini selle koreograafias tõesti olemas. Liikumine on jõuline, tantsijate suhted sageli võistlevad, võitlevad. Sõna „place“ – „paik“ – paneb aga hoopis mõtlema, kus paikneb see lavastus ning Külli Roosna ja Kenneth Flaki lavastuslik mõtlemine tantsukunstis laiemalt.

Roosna ja Flaki loomingus on oluline koht eksistentsiaalsetel teemadel. Sellel korral on võetud luubi alla inimese suhe loodusega: tema püüd loodust oma tahtele allutada ja selle tagajärjel tekkiv kriis. Peamisteks väljendusvahenditeks on liikumine ja tantsijate omavahelised suhted, ent kas valitud lavastuslikud vahendid on niisuguste teemade lahendamiseks ka kohased? Kas lavastuses „Wild Places :: Mountain“ kasutatud elemendid (video, heli, tekstilõigud, tihe koreograafia) sidusid sellest terviku ning tõid piisavalt laiapõhjaliselt esile tegijaid painava keskkonnateema?

Roosna ja Flak on vaieldamatult tugevad tantsijad. Kui on soov näha laval treenitud kehasid, täpselt sooritatud liikumisi ja tihedat koreograafiat, võib pileti nende etendusele võtta küll. Eesti nüüdistantsus on vähe neid, kes on järjepidevalt heas füüsilises vormis ja loovad tantsulavastusi, mis on läbivalt üles ehitatud kehalistele kujunditele. Roosna ja Flak on seda jaksanud. Ent juba 2012. aastal esietendunud „The Wolf Project“ („Hundi projekt“) tekitas lavastuse kui terviku toimimisel palju küsimusi: ühtpidi ei raatsi koreograafid loobuda kehalis-tantsulistest lahendustest, teistpidi käsitlevad nad keerulisi teemasid, mille puhul on sõnaline suunamine justkui vältimatu. Liikumisega suheldakse tõesti teistsugusel tasandil kui sõna puhul ning lahendatavad teemad jäävad palju abstraktsemaks, ent kindlasti ei takista see kõik mõju avaldamast, inimesele toimimast.

„Wild Places :: Mountain“ algas videokokkuvõttega lavastusmeeskonna retkest metsikusse loodusesse Norra mägedes ning see andis lõngaotsa teemas püsimiseks selgelt kätte. Edasi võinuks liikumine vaatajaga suhtlemisel ehk iseseisvalt hakkama saada, tekst ei toonud lavastusele sisuliselt midagi juurde, pigem katkestas tegevust. Tekstilõigud olid refereerivad ega väljendanud lavastuse autorite oma mõtteid. Teaduslikud väited tsivilisatsiooni mõjust loodusele ning info, kuidas hävingut ära hoida, ei olnud mitte teejuhiks, vaid survestasid pigem etenduse kulgu ja mõjusid liikumisele taandavalt. Tekstide õpetlik alatoon mõjus kohati isegi lavategevust või kedagi/midagi (publikut?) alahindavalt.

Tänapäeval ei ole tekst nüüdistantsulavastuses mingi enneolematu nähtus. Kontseptuaalses tantsus on sõna igapäevane abivahend, ent toimival juhul liikumisega solidaarses sümbioosis. Kummalegi vahendile peab jääma piisavalt ruumi ja nende side olema olemuslik. Kuna liikumine ja keha on kaks täiesti erisugust kommunikatsiooniviisi, siis on nende ühismõju sünd parajalt peen ja delikaatne töö. Mart Kangro, kes seda hästi oskab, on intervjuus Tiit Tuumalule öelnud: „Tegelikult ei ole ma liigutuse otsija. Liigutus kui selline mind ei huvita. Mind huvitab see ainult niipalju, mida ta kommunikeerib.“^* Nii antakse juhtroll lavastuses selgelt teistele vahenditele ja nihutatakse rõhuasetus koreograafialt mujale. Roosna ja Flaki püüdlustest paistab aga soov kõnetada kehaga, ent seda kõnetamist selgelt sõnaga juhtida. Mitte vihjates, vaid selgelt ja konkreetselt. Kõnealuse lavastuse tekst takistab aga kehalist kommunikatsiooni ega lase sellel vabalt sündida. Näib, et ei loomeprotsessis ega lavaruumis.

Koreograafiliselt on „Wild Places :: Mountain“ palju pingevabam kui „The Wolf Project“ – Roosna ja Flaki arenguteel on see oluline samm edasi. Eks ole ju koreograafia olemus energeetiline aegruumiline voolamine. Kulmu kergitama pani aga kummagi tantsija individuaalsete lavaliste väljendusvahendite valik. Flaki koreograafiline keel oli katkendlik, hüpates ühelt vahendilt teisele, moodustamata tervikut. Just see, mida ta hästi oskab, oli kõrvele heidetud ja jäi teisejärguliseks. Roosna tundus aga tegelevat enese väljaelamise teraapiaga, mis kunstiks ei vormunud. Laval oli domineeriv maskuliinne energia – võiks öelda, et kohati on seal lausa kolm meest. Tantsijad olid demonstratiivselt vägivaldsed nii iseenda kui ka teiste suhtes, jäädes vähkrema omaenese valusse, leidmata ja püüdmatagi leida lahendust.

Lavatuse „Wild Places :: Mountain“ koreograafia mõjub lavastuslikult pigem teksti illustratsiooni ning koreograafiliselt enamjaolt jõu ja tehnika demonstratsioonina. Vaid kohati oli leitud huvitavaid füüsilisi kujundeid, mis olid eraldi mõjusad. Näiteks etenduse alul äikese ja tuule motiiv kehas, jäigastunud inimese nagu kivi veeretamine. Toimis ka naise sülle peidetud mehepea, mis oli kõige inimlikum hetk kogu etenduse jooksul.

Tööd on tehtud kõvasti ja materjali korjatud palju, mis Eesti nüüdistantsus ei ole sugugi igapäevane, ent kunst ei ole ainult töö. Materjali vormumisel lavastuseks on samavõrd oluline usaldada tunnetust ja lubada loomingul vabalt hingata. Rohkele tööle ja süvenemisele vaatamata jätab „Wild Places :: Mountain“ mõtlema selle lavastuse põhialustele, olemuslikule keskmele. Selle asemel et luua terviklik maailm, leida oma viis publikut kõnetada, jäi see visklema kahe kommunikatsiooniviisi vahele: ühelt poolt intellekt ja teiselt poolt tunnetuslik-emotsionaalne keha, mis kõneleb küll abstraktselt ja teisel tasandil, ent ometi mõistetavalt. Lavastusega püüti mahutuda mõlemasse maailma, kuid ei leitud end kummaski.

Külli Roosna ja Kenneth Flak on kirjutanud põhjalikult oma ideedest ja lavastuse sünnist Tantsuinfo Kuukirja veebruarinumbri artiklis „Põletame maha maja, kus ise sees elame”.

* Kangro Mart on laval ja näe, kolli ei olegi. – Postimees 31. V 2004.