August Vestmanni pulmad

Tiit Palu vigur kullafondi kuuluva „Pisuhänna“ värskendamisel väärib tunnustamist ja Vestmanni abielusadamasse jõudmine ka kaasaelamist.

JAAK ALLIK

Vanemuise „Pisuhänd 2“, autorid Eduard Vilde ja Tiit Palu, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Maarja Meeru ja valguskunstnik Andres Sarv. Mängivad Hannes Kaljujärv, Kärt Tammjärv, Karol Kuntsel, Maarja Johanna Mägi, Ken Rüütel ja Külliki Saldre. Esietendus 1. IV Vanemuise suures majas.

Igaüks, kes võtab ette Eduard Vilde „Pisuhänna“ lavastuse arvustamise, ei saa üle ega ümber Piibelehe tabavast märkusest Ludvig Sanderile kirjanduseseltsi kõrgeima auhinna toonud „Pisuhänna“ ülivõrdes retsensioone lugedes, et „nemä om tennü egaüts esi omale „Pisuhänna“ ja arvustevä palehigin sedä“. Pole raske märgata, et see sajand tagasi pillatud torge käib ka suurema osa praeguse eesti teatrikriitika kohta, aga see selleks.

Siinse kirjatüki autor on juba kolmel korral omale Pisuhänna tennü: 1964. aastal lõppes mu näitlejakarjäär just Vestmani rolliga Draamateatri suurel laval kooliteatrite festivali žürii esimehe Ants Lauteri nõudliku pilgu all, 2015. aastal lavastasin Narva teatris Ilmarine „Pisuhänna“ ERRi raadio-ja telekorrespondendi Jüri Nikolajeviga Piibelehe rollis hiilgamas ning eks olnud ka 1995. aastal Merle Karusoo „Pisuhänna“-lavastuste arvustamine* ikka üks omaenda pisuhänna loomine. Püüan siis seekord kiusatusest prii olla ning kõnelda Tiit Palu naljapäeval esietendunud lavastusest „Pisuhänd 2“ nii, nagu arvan autoril mõttes olnud teda meile esitleda.

Lavastuse rollijaotus, seda eriti mees­osade puhul, tundub nii õnnestunud, et kahtlustan: Palu nägi Ken Rüütlis Piibe­lehte ja Karol Kuntslis Sanderit juba enne, kui uuslavastuse mõte üldse idanema hakkas. Aga originaal-„Pisuhänd“ arvatakse ju olevat igale eestlasele niivõrd tuttav (kui mitte arvukate teatrilavastuste, siis igatahes Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukovi lõpmatult käiatud televersiooni kaudu), et võis tunduda kahtlaselt igav anda Rüütlile ja Kuntslile lihtsalt ülesanne mängida Kibuspuust ja Krjukovist paremini. Ja kui Palu arvaski, et nad suudavad seda tõesti teha, siis oleks ju huvitavam nii neile endale kui ka vaatajaile näidata samu kangelasi laval uues olukorras ja värskendatud tekstiga.

Miskipärast arvan, et just sellest sai plaan alguse, ning kui lavastaja vaimusilmas kangastus veel „Pisuhänna“ 1914. aasta esmalavastuse finaalstseeni krestomaatiline foto – rõõmus Paul Pinna Vestmanina keskel ning õnnelikud väimeespojad Theodor Altermann (Piibeleht) ja Karl Jungholz (Sander) koos kaasadega (Erna Villmer ja Netty Pinna) tema kummalgi käel –, küll siis sealt ka mõte täiuslikuks idülliks vanale Vestmanilegi kaasa leida võiski sündida.

Edasine oli juba дело техники, nagu ütleks venelane. Kuna peigmeespoiss ei saa ju vana olla, nagu on märkinud oma kangelase kohta Vilde, siis tuli talle ka eesnimi anda, ning mis sobinuks situatsiooni paremini kui August (augustus lad ’väärikas, suursugune’), esimese Rooma keisri järgi (miks pidas autor vajalikuks lisada aga Vestmani nime lõppu veel ühe n-i ja teha temast Vestmanni, on jäänud arvustajale saladuseks).

Sellest hädavajadusena tuleneva järgmise süžeekäigu piirid määras ilmselt teatri rahaline seis, sest vaevalt oleks see Palul lubanud kuue osalisega kammerkoosseisu muuta massilavastuseks. Seega tuli Vestmanni kaasaks valida toatüdruk Liina, kellele Vilde on kirjutanud vaid neli repliiki ning keda mõnes lavastuses on kasutatud ka lõpustseenis voolava šampanja sissekandjana.

Palu hiljutine koostöö Külliki Saldrega, mis tõi Vanemuise grand old lady’le Niskamäe vanaperenaise rolli eest aasta parima naispeaosalise auhinna, oli aga oivaline alus just temast vaikse toa­tüdruku asemele majapidajanna rollis lavastuse naispeaosaline voolida, kes lisaks majale valitseb juba ammu ka majaperemehe voodit. Saldre mängib oma osa isu ja naudinguga, loopides käest kätte nii Sanderile täiesti üle jõu käivat sangpommi kui ka andes de iure majaprouale Matildele linna minekuks pisut taskuraha just pärast seda, kui too ta täielikus ebakompetentsushoos vallandatuks kuulutab.

Võtnud ilmselt õppust Merle Karusoo omaaegsest rappaläinud katsest rajada „Pisuhänna“ järg („Second-hand“, 1994) rollide n-ö soovahetusele, kus naistegelastest olid saanud ärihaid ja meestest lontud toakoerad, tuleb Palu eriti kiita selle eest, et peale Liina on ta kõigi teiste tegelaste iseloomu ja motivatsiooni jätnud Vilde loodule vastavaks ning nende voorusi ja pahesid ehk isegi süvendanud.

Matilde Sander (Kärt Tammjärv) on jäänud tigedaks ja rumalaks suurilma pürgijaks, kes uhkeldab ei tea kust saadud magistrikraadi ning „peagi valmiva“ doktoritööga. Laura Piibeleht (Maarja Johanna Mägi) on endiselt heasüdamlik naiivitar, kellele õnnelik armastusabielu on lisanud elurõõmu ja päikselisust ning unistuse kunstiõpingutest Pallases. Mõlemad noored daamid mängivad oma rolli üle vindi keeratud mustvalgelisuses nauditavalt välja.

Kuna Aivar Tommingas mängis oma Vestmani juba veerandsajandi eest Karusoo lavastuses ära, siis nüüd on järg jõudnud mõistagi Hannes Kaljujärve kätte, kes tundub küll rabandusejärgsest koomast tõusnuna algul liialt noor ja krapsakas, kuid seda usutavamana mõjub ta oma ärikrahhi tõttu paanikas perekonnaisana ning lõpuks siis ka õnneliku peiuna.

Aga nagu „Pisuhänna“ puhul peabki, nii seisab ka Palu uuslooming Sanderil ja Piibelehel. Karol Kuntsel näikse viimastel aastatel tõusnud suurvormi (aastaauhinna toonud Arnolphe „Naiste koolis“, Gajev „Kirsiaias“, rolligalerii „Tõrksa taltsutuses“). See, kuidas ta lavastuse esimesel pooltunnil mängib hirmust ja alandusest hullunud vaikivat „mööblitükki“ Vestmannide suvila elutoas-kabinetis, on niivõrd detailiküllane ja igal hetkel nauditavalt jälgitav, et varjutab suuresti kõik teised samal ajal ohtralt suud pruukivad tegelased. Tunnistan, et hakkasin vaikselt lootma, et nii see jätkub kuni lõpuni ning siis olnuks Kuntslil küll järgmine sõna(!)teatriauhind kindlalt taskus. Paraku nõuab süžee areng paratamatult seda, et Sander saab läbi raskuste oma kõnevõime lõpuks siiski tagasi. Seega jätkas Kuntsel sama meisterlikult, kuid vähem rabavalt.

Äsja noore näitleja Kristallkingakesega hinnatud Ken Rüütel demonstreeris Piibelehena oma vaimustavat ümberkehastumisvõimet: on tõesti raske uskuda, et see on sama noormees, keda on nähtud hiljuti nii hädise Petja Trofimovina „Kirsiaias“ kui ka kurja Rochefortina „Kolmes musketäris“ ning ka „Melchiori“-filmides jne.

Oma lavastuse tegevusajaks on Palu märkinud „poolt aastat pärast „Pisuhänna“ lõppu“, kuid muidugi viitab ta, et selleks võib olla nii Vilde aeg (maksvusel on tsaariraha) kui ka tänapäev (juuakse Saaremaa viina). Otseseid paralleele tänapäevaga võinuks (lisaks viitele kirjanduskriitik Veidemannile) loos ehk rohkemgi olla, ent eks sõltu nende äratundmine ka vaataja rikutusest. Mulle tundusid Sanderi suuresõnalised kirjeldused oma olematust „sehkendusest“ kahtlaselt sarnased ühe tänapäeva parteijuhi pajatustega pikast plaanist ja personaalsest riigist. Aga siis oleks muidugi tahtnud, et Matilde ambitsioonid poleks piirdunud kirjastuse direktori ametiga, vaid oleksid küündinud vähemasti ministritoolini.

Aga igal juhul, kui Ludvigis lööb lõpuks loovus lõkkele, majaseinad (kunstnik Maarja Meeru maitsekas kujundus) kaovad ning ta tormab Händeli surematute helide saatel kodulinna ümber kujundama, ihanuks taustal näha kui mitte just Porto Francot, siis vähemalt Tallinna sõjakate muinsuskaitsjate õnnistusel Estonia kõrvale üleöö kerkinud restoraniputkat.

Jätan Piibelehe uued krutskid publikule avastamisrõõmuks ja seetõttu ei saa ka norida mitme otsa kallal, mis selles loos minu meelest siiski päris loogiliselt kokku ei jooksnud ja jäid ehk ripakile. Igatahes väärib Tiit Palu vigur kullafondi kuuluva klassika värskendamisel tunnustamist ja Vestmanni abielusadamasse jõudmine ka kaasaelamist.

* Jaak Allik, Pisuhända pookida pole prosta. – Eesti Ekspress 17. II 1995.