Avalik kiri Uku Uusbergile

Kaarel Oja

Tere, Uku! Kell on pisut üle südaöö. Jõudsin just koju, sinu inglite esikalt, aga und ei tule. Nähtu ja kogetu keerleb ja kriibib nii, et tahan saata sulle mõned read. Mäletan ühte meie ammust juttu, kus sai loodetud, et äkki võime meie (mitte sina ja mina, vaid meie põlvkond või vähemasti sõpruskond) kunagi üksteise tegemiste kohta arvata ja kirjutada. Seejuures ausalt ja asjast ning avalikult, ilma et oleks mingi taak või ette teada suhe. Ilma et peaks ridade vahele kirjutama mõned ilmsed kirjutamatajätmised. Ilma et peaks targutama, vaimukalt materdama või hoopis küüniliselt talda lakkuma (seejuures kedagi teist alavääristades). Oleme sinuga palju teatrist rääkinud. Reeglina kedagi, sagedamini midagi kottinud. Pea alati asju hukka mõistnud ja tundnud lootusetust lokkava … ma ei teagi, primitiivsuse, laiskuse, ülbuse, stagnatsiooni, institutsionaalsuse pärast. Imelik, aga me pole kunagi jõudnud seejuures selleni, et lööks siis käega ja saadaks selle teatrivärgi pikalt, las kõngeb oma hädades. Mõistan praegu, et usk ja lootus on alati kusagil olemas olnud. Armastus teatri vastu, usk selle väkke ning lootus, et viimane on võimalik üles leida.

Täna võitsid sa ühe suure lahingu! Olemasoleva hukkamõistmise asemel näitasid, kuidas teha tuleb – nii, et see puudutab. Seejuures on uhke, et see polnud sugugi lahing kellegi vastu. See oli erisuguste pimetõdede ja ükskõiksuste (milles ju alati ongi oma killuke tõtt, aga mitte kunagi täistõde) süntees kakskõiksuseks – nii sisult kui ka vormilt, nii mõttelt kui ka teostuselt. Uhke lavastus, eriti veel arvestades, millised draamateatrilased sa oled suutnud nende stampidest välja väänata ning laval nii väga igatsetud tempoga lustima ja uskuma panna. Mehetegu.

Paratamatult tuleb muidugi öelda, et „Kuni inglid sekkuvad” lavakujundus oma kõigis detailides on üks kohutavamaid, mida olen teatris kohanud. Ära Artur Tšehhiga enam koostööd tee – hirmus papist tunduvad suure lava suured konstruktsioonid sageli, aga praegusel juhul on see kõik ka väga maitsetu. Õnneks see ei sega (või vähemasti ei domineeri), sest lavastus pakub sellele ka väljavabandava põhjenduse: valgustus ja pääsemine saavadki toimuda vaid ebameeldivast, ebaloogilisest ja ebaesteetilisest keskkonnast. Aga ikkagi … Veel ehk, et mõnda tegelast on liiga palju ja mõned kalambuurid-kordused võiksid kärpesse minna. Esimene vaatus saaks tempokam. Aga „Fawlty Towers’i” (millele üks suur viide esimene vaatus kuni teise vaatuse nägemiseni mulle just nimelt oli) tasemel väärtkomöödia on see juba praegugi.

Eelmise lõigu kohta: need võivad tunduda suurte etteheidetena, kuid on tegelikult kergelt öeldud, sest terviku kõrval on see kõik marginaalne. Kujutan seda, muide, su esimese tekstina (võib-olla teisena „Pea vahetuse” kõrval), mille aastate pärast läbi toimetad ja uuesti lavastad. Või äkki lavastab keegi teine – see oleks ka huvitav ning materjali on selleks enam kui olemas.

Üks asi veel. Täna näitasid ja tõestasid, kuidas loo kaudu saavad suured sõnumid ja põhiväärtused kaalu, mida lihtsalt deklameeringud neile kunagi ei anna. Olgu need kui tahes sümfooniliselt pakendatud. Mäletad seda jutuajamist? Ma võtan oma sõnad tagasi …

Tulin teatrisse halva tujuga, aga ära läksin helge tundega ning mured ei tundu enam muredena. Ja üle pika aja tunnen, et tahan minna sama lavastust uuesti vaatama. See on ka hea tunne.

Helistame ja tervita Sukka,

Kaarel Oja