Ecce mater

Lavastuses „Regina madre“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi.

AURI JÜRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Linnateatri „Regina madre“, autor Manlio Santanelli, tõlkija Margus Alver, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Martin Mikson, helilooja Tobias Tammearu, valguskunstnik Chris Kirsimäe. Mängivad Kersti Kreismann ja Andres Raag. Esietendus 22. X Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Uuemat itaalia näitekirjandust ei satu miskipärast Eesti sõnateatritesse just sageli. Mine tea, kas asi on asjatundjate väheses huvis, spetsiifilistes teemades või itaallaste temperamendis. Igatahes on Manlio Santanelli „Regina madre“ lisandumine Tallinna Linnateatri repertuaari väga tervitatav, boonuseks muidugi Kersti Kreismanni ja Andres Raagi ainukordne duett. Kuigi ideaalis ei puutu näitleja eraelu ja lähisuhted publikusse – jäägu see kõmulembus suuremate kultuurimaastike päralt –, loob vahel mõni personaalne nüanss lisaväärtuse ja toob mõnusat elevust.

„Ma võin nüüd saladuskatte all öelda, et Andres kartis, et pole kunagi teinud sellist tööd koos ja äkki me läheme tülli,“ on tunnistanud Kreismann. „Aga ei läinud tülli – vastupidi, mina avastasin endale väga hea kolleegi. Ma ei teadnudki, et ta on nii paindlik, nii teisega arvestav näitleja, ja me saime suuremaks sõbraks, kui enne olime.“1

Võib öelda, et lavastusproovid ja etendused on natuke nagu reisile minek või kokkukolimine: pole tähtis, kui hästi inimesed teineteist tunnevad, sest ei saa kindel olla, kas nad ka selles olukorras kokku klapivad. Lavastamine on omamoodi avastusretk, mis eeldab avali, maskita olekut ja puudutab sageli vastuolulisi või tabuteemasid, millest viisakas seltskonnas ei räägita. Samuti on prooviprotsess, nagu ka reisimine ja kokkukolimine, parajalt stressirohke ja aus aeg, kuna inimesed on teineteisega koos kauem, kui enamik jaksab oma iseärasusi varjata või vaevub seda tegema. See lisab omakorda pingeid.

Seesugust pinget on ka Santanelli näidendis ja selle Peeter Tammearu lavas­tatud lavaversioonis „Regina madre“, kus keskealine neurootiline poeg kolib võimuka ema juurde, et tolle eest hoolitseda. Aastaid üksinda elanud Regina on harjunud saama oma tahtmist, elama oma reeglite järgi, laskmata end segada oma lastest või muutuvast maailmast. Armastusest ema vastu ja kohusetundest kohale tulnud poega painavad aga valulik lapsepõlv ja ka luhtunud tulevikulootused. Lahku kasvanud inimesed (õigemini pole nad kunagi kuigi lähedased olnudki) ja väike korter loovad viljaka pinnase konfliktiks, mida kumbki ei suuda ega tahagi vältida. Potentsiaali heaks draamaks jagub.

„Regina madre’s“ kolib keskealine neurootiline poeg Alfredo (Andres Raag) võimuka ema Regina (Kersti Kreismann) juurde, et tolle eest hoolitseda.

Siim Vahur

Esimesel pilgul on „Regina madre“ mõnusalt hoogne ja vaimukas: kiire dialoog ning varjatud minevikupained tagavad lavastusele hea hoo ja mängu­ruumi, mida näitlejad isukalt kasutavad. Kuna nad on kahekesi ja ruum on väike, muutub iga pisimgi liigutus, vaevu märgatav miimika ja paus tähendusrikkaks. Ema ja poeg tiirutavad mahavaikitud teemade ümber nagu poksiringis, tehes kiireid lööke vastase poole, kuid esialgu ohutust kaugusest. See on kui tants, mille partnerid alles lähenevad teineteisele laulu esimeste akordide saatel, et kindlaks teha, kas kaaslane kuuleb ikka sama lugu. Ja „Regina madre“ teebki huvitavaks just asjaolu, et tegelikult ei kuulegi nad kunagi sama lugu, vaid tantsivad kumbki kangekaelselt oma rütmis, aeg-ajalt küll kohtudes ja peaaegu tajudes, mida teine öelda tahab, et siis taktilöögi muutudes taas eemalduda. Ent igas kohtumises on emotsionaalset vägivalda, julma manipulatsiooni, tehakse jõuline katse teist oma tahtele allutada.

Teatris on uue näidendiga kohtudes sageli tähtis esitada endale küsimus, kas tegelase juttu saab usaldada. Kuna sageli (eriti tänapäeva tekstide puhul) ei anna autor remarkides palju lisainfot, on tegelase jutt esmane infoallikas, aga vahel on tegelased valelikud. „Regina madre’s“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi. Muidugi on inimlikust küljest huvitav teada, mis tegelikult juhtus, et Regina on just selline, nagu ta on, ja Alfredo just selline, nagu tema on. Autor meile sellest aga ei räägi ja tegelased valetavad või mäletavad segaselt, nagu elus ikka.

Kumbki ei pea kulminatsiooniks pikka monoloogi, kus patud üles tunnistab ja südametunnistuse puhtaks peseb. Alles jäävadki Regina moondunud mälestused, surnud abikaasa idealiseeritud kuvand ja poja piinatud soovunelmad. Kõige taustal on aga päikesest pleekinud sein hiljuti eemaldatud piltide ja risti jälgedega, aga miks on need ilmselgelt olulised mälestusesemed sealt maha võetud ja mis seal näha oli, jääbki vastuseta. Kes oli ebamaiseks kangelaseks või õnnetuks abielumeheks kuulutatud isa, kes on eemale hoidev tütar, kes Alfredo kadunud naine, kes Regina ja Alfredo ise – seda publik teada ei saa.

Eestlased, kes on Lõuna-Euroopas reisinud ja ka Lõuna-Itaaliat lähemalt näinud, tunnevad lavastust vaadates kindlasti üht-teist ära. Kuigi Itaalia on suur maa, mille maakonnad erinevad nagu öö ja päev, kehtib osa stereotüüpe just lõunapoolse osa kohta. Eelkõige emakeskse perekonna (õigemini vanaemakeskse) ja mehekeskse ühis­konna osas. Mees on tugev, naine kodu kese, lapsed on õnnistus ja kohustus. Räägitakse palju ja emotsionaalselt, aga kui palju sellest läheb samas taktis, pole selge.

„Olen ikka ja jälle lummatult seisatanud mõnes Itaalia linnas akna või rõdu all ja kuulanud pealt peretülisid. Milline intonatsioonide dünaamika, milline triller on iga lause, olgugi öeldud südame põhjast ja vihaga. Eesti keeles sellise tüli tekst aga üks ühele ei tööta: näitleja peab välja ütlema ka sõnadele käände andvad viimased silbid, mida itaalia keeles asendavad eessõnad. Eesti keeles muudavad sõnalõpud tegelaste repliikide tempot ja rütmi ning paratamatult hakkab tekst lohisema,“ leiab kirjanik Kaur Riismaa.2

Lõuna-Itaalia kõneviisiga harjumata eestlase kõrv võib tõlgendada ka kõige sõbralikumat vestlust turul tülina, kuigi tegemist on hariliku vestlusega tomatite päritolu, taluniku elu või hommikuse liikluse teemal. Ka lähedaste vaidlused, mis kuumuse tõttu avali uste ja akende kaudu naabritele kuuldavad, võivad põhja­maalastele tunduda tõsise tülina, sest itaallaste sõnad ja hääletoon kannavad emotsiooni paremini kui värske pasta. Aga „Regina madre’s“ on midagi veel: häbi. Reginal on häbi millegi pärast, mida ta pole nõus mäletama, ja Alfredol on häbi millegi pärast, mida ta just mäletab. Sest ema, kuigi haigusest ja vanadusest kurnatud, on tugev, alati tugevam kui tema. Ja see teadmine kummitab Alfredot kogu aeg.

Tammearu „Regina madre“ on kind­lasti õnnestunud valik Salme kultuurikeskuse väikesesse saali, kus luuakse painavalt klaustrofoobiline atmosfäär, mis aitab saladusi kapinurkadest välja kiskuda. Samuti on see näidend hea valik Kreismannile ja Raagile, kuigi tagantjärele tundub, et nende mõlema võimekus näitlejana käib Santanelli tekstist üle. Eriti puhtalt üle lugedes jääb painama mõte, et „Regina madre“ on näidendina küll üsna huvitav, kuid veidi liiga jutustav, segane ja vastukäiv. Laval aga, Kreismanni ja Raagi kehastuses, muutuvad need tegelased niivõrd elavaks, mitmetasandiliseks, veidralt loogiliseks ja värviliseks, et polegi oluline, kas või kui palju keegi tõtt räägib. See suhe ema ja poja vahel on tõene. Muud polegi vaja.

1 Reet Weidebaum, Kersti Kreismann: tore on pojaga tõsiseltvõetavat näidendit mängida. – ERRi kultuuriportaal 24. X 2022.

2 Kaur Riismaa, Ema, poeg ja Santanelli. Suurepärane lavastus, kuid näitlejate anne on tekstist veelgi sügavam. – Eesti Päevaleht 1. XI 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht