„Elajannad“ – sest kes ei kuku, ei saa tõusta

Lavastus koosneb peamiselt monoloogidest ja muusikast. Lood, nii kõneldud kui ka muusikana, on võimsad, kohati detailideni ausad naise olemuse kirjeldused.

KEIU VIRRO

Migrek Managementi „Elajannad“, idee autorid Eva Koldits ja Mingo Rajandi, lavastaja Eva Koldits, helilooja, ansambli juht ja muusikaline kujundaja Mingo Rajandi, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Meelis Lusmägi, dramaturg Berit Kaschan. Mängivad Eva Koldits, Mirtel Pohla ja Mingo Rajandi ning ansambel koosseisus: Mingo Rajandi, Erki Pärnoja, Tobias Tammearu, Villu Vihermäe ja Ahto Abner. Esietendus 5. II Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

„Elajannad“ on lavastus, mida tahan nimetada ilusaks, ehkki see ütleb vähe ja sellest sõnast ei paista läbi varjundid. See on lavastus naisest, põlvkonna- ja elulooüleselt.

Lavastus koosneb peamiselt monoloogidest ja muusikast. Lood, nii kõneldud kui ka muusikana, on võimsad, kohati detailideni ausad naise olemuse kirjeldused. Laval on naiste lugu, aga nii nagu laval pole ainult naised, pole ka tekstide autorid ainult naised. Lavastuse dramaturg on Berit Kaschan, tekstide autoreid on peale tema veel mitu, näiteks Jan Kaus ja Eero Epner. Kõige puudutavamad on ikkagi naiste tekstid, vähemalt mulle. See võib olla juhus. Muidugi võib see olla ka ühe võimaliku tõelisuse representatsioon. Sellest hoolimata meenutab üleüldine tunnetus mulle seda, mida olin lugenud Kaschani luulekogust „Täna piisab vähesest“. Argisus, huumor, eneseiroonia ja poeesia üheskoos. Argiste olukordade mitmetahuline üldistusjõuga peegeldus.

Räägitakse roosiheki varjus täiuslike munade pošeerimise unistusest ja hüpatakse verisesse sünnitusloosse (algtekst: Hollie McNishi „Pressi “ ehk „Push“). Esimesest on lihtne kõneleda, teisest kiputakse vaikima. Aga see ei ole universaal, see on kultuuriliste valikute küsimus. Kui kõik see on, miks ei või siis ka nimetada? Miks jätta kõige keerulisemad hetked iga inimese enda traumaks, selle asemel et lahustada need ühisesse kogemusse? Ehk suisa võimestavasse kogemusse?

„ja üle terve põranda valgub verd

ja ma ei tea, kas see on normaalne

on see normaalne? ma karjun

palun tehke nii, et see oleks normaalne

aga kuidas see saab olla normaalne, et kõik kohad on verd täis“

… kui tuua välja üks lõik. Kirjeldus verest ja platsentast oli õigupoolest nii elus, et vere suhtes tundlikul teatrikaaslasel kadus pilk ja meel õige korraks pimedamatele radadele. Eks see oli viimane ja hapnikuvaesem rida muidugi ka, kus olime. See verest väljaminek polegi seejuures nii haruldane. Olen olnud etendusel, kus ka „Romeo ja Julia“ verisemate hetkede kirjeldus lõppes ühele vaatajale teadvusekaotusega.

Lugude üleminekud toovad ja loovad kontraste ning nihutavad mõtet. On tapja monoloog, mis on ühtlasi ohvri monoloog. Kust läheb üks teiseks üle? Ja on emade lõputu enesesüüdistamine. Küsimus pole, kas põhjustad lapsele trauma, vaid millise. On emade ja tütarde keerulised suhted. Armastus ühes süüdistamisega, andeks antud ja andeksandmatud teod ja mõtted.

„Elajannad“ on isemoodi atmosfääriga lavastus saali astumisest peale. See on, muide, üks väheseid lavastusi, mis on suutnud Tallinna Vaba Lava (nüüdseks juba endise) suure saali täita. See on etendusteks mõnevõrra ebamugav koht, kuhu etenduskunstnikud oma töödega uppuma kipuvad. Ent „Elajannade“ must mets, kus valgus erisuguseid teid joonistab, eristub. Küllap tuleb selle eest tänada kunstnik Kairi Mändlat ja valguskunstnik Meelis Lusmäge.

Mingo Rajandi, muu hulgas lavastuse muusika autor, on oma töödes olnud alati rohkem kui muusik. Muusika on üks vahend, millega sõnumeid edasi antakse. Ja kui sõnum on tugev, tuleb muusika sellega kaasa. Mingo Rajandi muusika (esitajaks lisaks talle Erki Pärnoja, Tobias Tammearu, Villu Vihermäe ja Ahto Abner) tõmbab täiesti kaasa, tõmbab sisse. Muusika tõuseb kuhugi muu kohale, žanrite ja vahendite üleseks peategelaseks.

Etenduse ajal peamiselt kontrabassi mängiv ja vaid korra ettepoole astuv Mingo Rajandi on selgelt kolmas naispeaosaline, ehkki erinevalt Eva Kolditsast ja Mirtel Pohlast pole tal sõnalist rolli. Seejuures stseen, kus ta seisab musitseeriva mehe selja taga, mõjub kui naine rääkimas mehe kaudu. Mulle mõjus see kui võimas ajalooline referents, ehkki võimalik, et seda oli ta vaid minu peas. Nojah, üldse ongi palju vaataja enda peas.

Laval on dokument naise elust, mis võtab eri vorme. Siin tuuakse lugude kaudu esile arhetüüpe, alateadvuse aspekte. Saalid on täis naisi, aga vahest võiks olla rohkem mehi? Õieti ongi Eesti keskmine teatrivaataja naine, aga nii sooliselt kallutatud publikut ei ole ma varem näinud. Ometi võiks võimsal žanriülesel naiste lool olla laiemat publikut. Meeste lugusid pakutakse ju pidevalt ning ei jää naised koju meessoost lavastajate, näitekirjanike ega tegelaste pärast.

Pärast etendust ringi vaadates ja kuulatades sain aru, et see on üks neist lavastustest, kust minnakse ära väga erilaadsete tunnete ja mõtetega. Eeltöö, valmisolek, avatus ei tee vaatamiskogemusele siin halba. See on kaks tundi kestev vaheajata etendus ja katsuge te väita, et sellised asjad ei mõjuta. Oli neidki, kes kogu aja peamiselt kannatasid, ja mitte sellepärast, et ees oodanuks katarsis.

Mõtteliselt sobib „Elajannad“ kokku Anna Hintsi lavastusliku dokumentaalfilmiga „Savusanna sõsarad“. Sarnaselt Hintsi filmiga on tegemist teosega, kus – kui suuri soostereotüüpseid üldistusi teha (aga nagu öeldud, need paistavad ka saalist) – küllap naised tunnevad end ära ja leiavad mingisugustele kogetud hetkedele raamistuse. Ja meestele, et nad mõistaksid. Aga mitte ainult. Kõik naised ei koge olukordi – vägivald, emadus –, mis elukaarel ette tulla võivad. Kõik inimesed ei koge naine või mees olemist klassikalises tähenduses. Ometi aitab ehk selliste suhestumist pakkuvate hetkede lavale toomine mõistmisele kaasa. „Elajannad“ ei taanda naist ürgemaks ega ema(se)ks, ohvriks, haldjaks, andjaks või võtjaks – ja see on temast kena.