Elujaatuse karkassile püstitatud imedemaa

Musta Kasti „Ernesto küülikutes“ on nelja näitleja kanda ühtekokku kümmekond rolli, vahetused on kiired, enamjaolt täpsed ja osatäitmised üksteisest hästi eristatavad.

LAURA POROVART

Musta Kasti „Ernesto küülikud“, autor Piret Raud, lavastaja-dramaturg Kaija M. Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Karl Marken, nukumeister An-Liis Amur, helilooja Ardo Ran Varres. Mängivad Agur Seim, Jaanika Tammaru, Karl Edgar Tammi ja Siim Angerpikk. Esietendus 3. III Tartu Saksa Kultuuri Instituudis.

Õnnestunud lastelavastust võib võrrelda Narnia riidekapiga: pealtnäha igapäevasest ja harilikust saab teatroskoobi abil imedemaa. Lava pakub alternatiivreaalsuse peidupaika, tegelased on nüansirikkad ja usutavad ning tegevustik sedavõrd lummav, et reaalsustaju kipub kaduma. Musta Kasti „Ernesto küülikud“ ei jää selle eesmärgi saavutamisest sugugi kaugele. Lavastaja Kaija M. Kalveti katse luua väikestele ja ka veidi suurematele vaatajatele usutav võlumaailm annab nauditava elamuse.

Muinasjutuline rändtsirkus, üle kauni maastiku lindina kulgev vankrikaravan on tänapäeval omajagu harv ja eksootiline. Küllap on koolieelikutel ja algklassilastel keeruline paigutada end rändtsirkuse õhustikku, mõista, et selline rändav eluviis võib olla ühtlasi kellegi amet. Sestap algab lavastusse sisseelamine juba etenduse algust oodates. Miljöö loomiseks on kasutatud laada- või karnevalimelulaadset helikujundust: kaugelt kostab väntorelihelisid, omi asju õiendavate laadaliste kõnekõminat ja kauplemissaginat. Ardo Ran Varrese helikujundus võib jääda märkamatuks ja minna kõrvust mööda, ent läbimõeldud foonina on see igati omal kohal ja selge sissejuhatava funktsiooniga.

Üleöö töötuks jäänud mustkunstnik Ernesto (Agur Seim) asub otsima uut töökohta.

Gabriela Liivamägi

Nagu öeldud, muinasjutulise maailma loomisega alustatakse enne etenduse algust. Tartu Saksa Kultuuri Instituuti on lavastuse tarvis püsti löödud tõusvate pingiridadega tsirkusetelk. Selline piiritletud ruum, selge eraldussein välise ja sisemise, meie ja teiste vahel võimendab veelgi omaette maailma sisenemise tunnet. Mänguruumi siseneja, anonüümne pealtvaataja astub justkui ka ise rolli: temast saab tsirkusepublik, loo kogeja ühes piiritletud aegruumis. Ruum ruumis laiendab lavastusala, kuna lavalt väljaspool toimuv on publikule heli ja valguse kaudu aimatav ja ettekujutatav, mängitakse nähtava ja nähtamatuga. Salapärane sagin ja hääled kõditavad kujutlusvõimet, ühtlasi kannavad misanstseene siduvat ülesannet ja teevad lavastusest terviku.

Terviku toimimist toetab ka alusmaterjaliks valitud Piret Raua jutustus. „Ernesto küülikute“ sisu on pealtnäha sirgjooneline: üleöö töötuks jäänud tsirkuseartistid, nende hulgas mustkunstnik Ernesto (Agur Seim), asuvad otsima uut töökohta. Kes on Piret Raua loominguga varem kokku puutunud, satub tuttavlikku helgusepuhmasse. Ehkki tegelaste olukord paistab kehv, ei lasta nina norgu – elujaatus on täielik. Isegi esialgu pahelised tegelased (näiteks tsirkusedirektor) näitavad end lavastuse lõpus siiraste ja lapselikena. Kirjaniku loomingut iseloomustav absurdtaju ja teravad naljad on lavastuses sees ning need peaksid lõbustama saalis istuvaid lapsevanemaid. Paralleelses teksti­semantikas labasustesse ei laskuta, vaid teravapoolse huumoriga karikeeritakse maitsekalt näiteks pangatöötajaid ja korravalvurit.

Töötu Ernesto satub talitajaks küülikufarmi, kus selgub, et farmi kasvandikke ootab ees nülgimine. Naiivse, ent südika kangelasena asub Ernesto küülikufarmi kasvandikke talvekasukaks saamisest päästma. Ernesto rännutee on lavastatud meisterlikult. Mustkunstnik, latern käes, hämaral laval läbi tormi rühkimas – see pilt võtab oma väljendusrikkuses filmiliku mõõtme. Üheks kandvaks dünaamiliseks vahendiks ongi näitlejate forsseeritud väljendusrikkus, nende paisutatud miimika ja koreograafia, mis lastelavastuses on omal kohal ja õigustatud. Teine läbimõeldud ja õnnestunud osa on minimaalne, redelist ja puitkonstruktsioonist koosnev lavakujundus, mis vastavalt vajadusele on kas mootorratas või politseijaoskonna lävepakk. Lavakujunduse minimalism laseb seda enam särada näitlejate mängul.

Nelja näitleja kanda on ühtekokku kümmekond rolli, vahetused on kiired, enamjaolt täpsed ja osatäitmised üksteisest hästi eristatavad. Eriti ilmekad on karutaltsutaja Miša (Siim Angerpikk), maaneiu Marju (Jaanika Tammaru) ja loomaaia lihunik (Karl Edgar Tammi). Tegelaste ja mängusituatsiooni pidev vahetumine annab lavastusele õige rütmi ja voolavuse. Peale nimetatud näitlejate on laval, nagu pealkirigi ütleb, küülikud, kes on lavastatud nukumänguna – taas meeldiv üllatus ja värske võte.

Rahvusvahelisel teatripäeval viiendat aastapäeva tähistanud teater Must Kast kahtlemata rikastab Tartu kultuurielu. Tartu rõhutamine seisneb suuresti Musta Kasti lavastuste tartulikkuses: kodused, ent hinnaalandusteta ja ambitsioonikad lavalised kunstitervikud sobivad oma hooletu elegantsiga sellesse puust linna. Ühtlasi paistavad Musta Kasti lavastused silma väärtuspõhisusega. Didaktiline sisu laiendab teatrit kui kunstivormi haridusliku vahendina. „Ernesto küülikutega“ ei ole lavastaja Kalvet Musta Kasti üldisest toimemustrist kaugele triivinud – lavastus, vaadakem poliitilisest programmist hetkeks mööda, õpetab elu plusspoolel olema ka siis, kui väljavaade kisub suunurgad allapoole.