Esimene, see luhtunud

Ursel Tilk ja Steffi Pähn on mõlemad ägedad etendajad ning lavastus „Between Dreams And Drowning“ paneb ootama nende järgmisi töid, ka autoritena.

OTT KARULIN

Paide teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava „Between Dreams And Drowning“ („Unistamise ja uppumise vahel“), autorid ja esitajad Ursel Tilk ja Steffi Pähn, valguskunstnik Karolin Tamm, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike. Esietendus 20. XI 2019 Paide teatri- ja muusikamajas.

Kas mäletan? Eks ikka. Prauhti! Kus ta on? Aga nüüd? Kes ma olen? Mis meist saab? Siia tuleb diivan, sinna kööginurk ja sinna teeme … ei, mitte veel – ehk kunagi. Ma ei räägi esimesest armumisest, sellest teismelisepõlve lävepakust, millel tagasi vaadates kõrgust nagu polegi, vaid tõelisest, täiskasvanuea esmakordsest äratundmisest, et sellest, meist võib saada tulevik. Jah, mäletan ka, et ma eksisin, ja tean – nüüd juba tõesti tean –, miks ta mu minevikku jäi.

Ehk just sellest jutustatakse Ursel Tilga ja Steffi Pähna lavastuses „Between Dreams And Drowning“. Kindlamalt saab seda väita lavastuse esimese, Tilga osa kohta, kus (luhtunud) armastuse kogemus peegeldub huvipakkuvalt ka etendaja performatiivsetes valikutes. Tilga lavakuju pole ühemõtteliselt armastaja oma, selleks on ta kõrvalpilk oma tegelasele liiga nähtaval. Tilk elab laval oma lugu läbi (ja ka ette), mängides pidevalt registreid vahetades: kord on ta üle vindi romantiline, viskudes liigutustesse miimikarohke pühendumisega, siis aga, esimese rea neidudega tähelepanu nimel kaubeldes koketeeriv, teeseldud häbelikkus flirditrumbina varrukas, ajuti ka maskita, pealtvaatajaid unustades ja lihtsalt olles, enesessetõmbunult.

Tšehhovile tehakse Steffi Pähna ja Ursel Tilga lavastuses veidi liiga.

Anastasia Semjonova

Sellisele lavaolekule on üksjagu keeruline konksu taha saada, aga ehk näitab seegi etendaja ausust – ta tõepoolest alles seedib juhtunut, läbib korraga kõiki leina etappe (teate ju küll: eitus, viha, kauplemine, depressioon, leppimine). Tilga liikumine on ka kohati agressiivne, lausa vulgaarne, kui ta oma armuobjekti väärtused tunnustava mühatuse ja krabava käežestiga rinnapiirkonda taandab või siis omaenda armastusekinnitust pakub, peaaegu mehaaniliselt üht põlve veidi nõtkutades ja südant rinnust rebides. Ei puudu ka eitus – ja just selle leinafaasi lavaline esitus struktureerib tervet lavastust.

Kuidas öelda, kui sa veel ei tea, mida öelda või ka sa oled üldse valmis midagigi ütlema? Kuidas astuda, kui pole õrna aimugi, kuhu astuda või kas ükski jalaaste saab olla õiges suunas? Mida tema ütleks, kui teaks, kuhu tema astuks, kui tahaks? Kuna teda, partnerit (kas ma võin teda nii nimetada?) enam (laval) pole, on see dialoog kahekordselt alasti: pole sõnumisaajat ega ka sõnu. Et edasilükatud, pooleli- või ärajäetud kõne- ja kehaaktid saavad läbivalt ka korratud, laotuvad kõik viis leina etappi lavale kogu oma ala(s)tuses. Nii et äratundmist, kaasaelamise võimalust pakub „Between Dreams And Drowning“ küllaga. Jah, see pole Tšehhov või mõni teine inimhinge insener, kelle tegelaste (lava)elukäikudega samastumine toetava abikäega ette kirjutatud, kuid ka nii saab alateadvus (või instinktid) aktiveeritud.

Tšehhovile aga tehakse Tilga ja Pähna lavastuses veidi liiga. Kui selle esimeses osas on laval Tilk üksi, siis edasi liitub temaga seni publiku hulgas istunud Steffi Pähn, et võtta lavalolemine üle ja anda Tilgalegi pealtvaatamise võimalus (seda küll tagalavale jäädes). Siin on mitu pöördehetke. Esiteks kinnitatakse – misanstseeniga, aga ka sõnades –, et see on just Tilga lugu. Pähnale on see etendajana keeruline roll, sest ta on nii sissetungija kui ka asendaja ning ei saa kehtestada oma suhet vaatajaga muu kui varem loodu abil. Valik vahetada peamist väljendusvahendit, minna üle (rohke)sõnal(isusel)e – ja seda teiseks –, on seega ehk ainuvõimalikki. Nagu ka teemanihe inimeselt ametile: kui Tilk püüab kõneleda armastusest päriselus, siis Pähn lobiseb oma kogemusest noore näitlejana armastuse mängimisel.

Nüüd, kui eelnev lause just paberile saanud, mõistan ka tegijate kavatsust. Etendusel see minuni ei jõudnud, sest pöördeid oli korraga liiga palju ning peas (ehk ka südames) nõudsid tähelepanu kõik leinafaasid, et saada üle igatsusest jätkata kontakti (suhet) Tilgaga. Sel põhjusel mõjus Pähna näitlejaaruanne ka eriti pinnapealsena – jah, dramaturgiaklassika tegelased, eriti need armunud, ongi pealtnäha naeruväärsed, kuid nii on nad ka palju enamat. Kui Pähn ironiseerib Maša rumala kiindumuse üle, tundub väitvat, et näitlejal polegi seal eriti midagi mängida, meenub mulle Tiina Tauraite pikk ja valus üksi joomine Kristian Smedsi „Kajakas“ (Von Krahli teater, 2007). Tegelikult elustub vaatajamälust mõni kordumatu, aus lavahetk peaaegu iga Pähna mainitud tegelase puhul. Mis teha, nii nagu on armsalt muigama panev pealt näha kellegi esimest armumist, tekitab trotsi ka tõlgendus esimese lugemise põhjal. Teen siinkohal Pähnale (ja ka Tilgale) muidugi liiga (andestage mulle, vanakesele), sest dramaturgiliselt on see võte põhjendatud ja Pähna ümberkehastumiste kaskaad, mis põikab aina lavastuse esimesest osast tuttavasse mitteütlemisse ja -tegemisse, vägagi nauditav kogeda.

Seega: Tilk ja Pähn on mõlemad ägedad etendajad ning lavastus „Between Dreams And Drowning“ paneb ootama nende järgmisi töid, ka autoritena.