Et säiliks julgus minna tundmatusse

Von Krahli teatri uus loominguline juht Juhan Ulfsak: „Väiketeatrite küsimus on praegu konkreetne: kas lööd laiade hööveldamata laudadega oma ukse kohe kinni või punnitad veel natuke ja lööd siis?“

MADLI PESTI

1992. aastast Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänavas tegutsenud Von Krahli teater pesitseb sellest hooajast uues kohas, Telliskivi loomelinnakus Vaba Lava endises majas. Teatri uueks juhiks sai Jaak Prints ja loominguliseks juhiks Juhan Ulfsak, uue trupi moodustavad kevadel EMTA lavakunstikooli lõpetanud näitlejad Markus Auling, Edgar Vunš, Karl Birnbaum, Herman Pihlak ja Kristina Preimann, vahepeal vaba­kutselisena tegutsenud näitleja Liisa Saaremäel ning kunstnik Kristel Zimmer. „Nad on väga iseseisvad ja neil on iseorganiseerumisvõime. Neile on antud suurem roll kui lihtsalt koosseisuline näitleja. See on ka asja mõte, see on nende maja,“ iseloomustab neid Juhan Ulfsak.

Asud sellest hooajast Von Krahli teatrit kunstiliselt juhtima. Mis ajendas selle sammu?

Tähtsaks tõukeks sai see, et kamp noori inimesi lõpetas lavakunstikooli, stsenograaf Kristel Zimmer kunstiakadeemia ning nad tahtsid tulla siia teatrit tegema. Need noored olid käivitav jõud, kõige tähtsam pusletükk. Väga oluline on ka see, et meiega liitus Liisa Saaremäel. Ja muidugi Jaak Prints teatrijuhina, samuti kõik teised. Von Krahli teatri tulevik pole praegu ühe inimese visioon. Ei ole nii, et ma pole saanud teha teatrit, mida ma teha tahan, ja nüüd on mul vaja oma teatrimaja, et realiseerida kitsalt isiklik visioon. Ettekujutus, kuidas teatrimaja võiks toimida, mul on, aga siin pole mõtet ette kireda, eks aeg näitab.

Von Krahli teater on oma ajaloo kestel teinud läbi mitmeid pöördeid. Nüüd on järjekordne pööre. Kuidas sa seda näed?

Tähtis on mõista, et peale on kasvanud põlvkond, kes jumala abiga meie kuulsusrikast minevikku ei tea ega mäleta. Nad oli sel ajal lapsed. Nad võib-olla on sellest lugenud mõnest raamatust. Kui mitmed eelmised pöörded on kaasa toonud palju võrdlust kunagiste aegadega, siis nüüd on kõik uus. Isegi maja on uus. Vanalinna kallist ja armsast majast ära kolimise ajal tulid inimesed tänaval vastu ja ütlesid, mida te teete, ma olen seal majas terve oma nooruse veetnud. Selles asi ongi! Puhas leht tundub praegu õige ja ahvatlev.

Kui rääkida pöördest, siis pööre toimub millestki, millegi suhtes. Nii selle Telliskivis asuva maja kui ka uue trupiga ei ole kaasas taaka ega võrdlusmaterjali. Tunnen ka enda puhul, et see on vabastav. Von Krahli teatri ajalugu ongi tsükliline, ei jätkata mingit ühte traditsiooni. Õigemini, traditsioon on, aga see on väga raskesti sõnastatav. Võib-olla on see hetkes olemine. Kolmkümmend aastat on Von Krahli teater sellest filosoofiast lähtunud.

Mida sa kunstilise juhina näed sellele puhtale lehele joonistuvat? Võtame lähiaastate perspektiivi. Milline võiks olla Von Krahli teatri positsioon Eesti kultuurimaastikul?

Loodame teha midagi sellist, mida varem pole olnud. See kõlab hirmus pretensioonikalt, aga seda ei peaks ehk mõtlema avangardismist lähtuvalt. Ma ei pea siin silmas mingit teatrilaadi või liiki, mida keegi pole kunagi kuskil näinud. Kuna aeg on edasi läinud, tulnud on uued inimesed, uued põlvkonnad, siis isegi kui nad sama jalgratast leiutavad, teevad nad seda uutmoodi. Von Krahli teater võiks olla teatrina uue põlvkonna kodu. Loominguline platvorm.

Milles seisneb kunstilise juhi töö Von Krahli teatris?

Kureerimises – see mõiste meeldib mulle isegi rohkem kui kunstiline juhtimine. Kui tegeleda majaga, siis tuleb tegeleda kõigega, mis selles toimub ka siis, kui ma parajasti ka ei lavasta. Sel hooajal astun üles hoopis näitlejana.

Millised on Von Krahli teatri algava hooaja loomingulised plaanid?

Esimene esietendus on 6. oktoobril, kui Taavi Eelmaa ja Emer Värk kutsuvad kõiki lapsi Von Krahli teatri kohvikusse ja peavad maha loeng-etenduse „Nähtamatud loomad“, milles nad ühendavad nüüdisaegse tehnoloogia fantaasiamaailmaga ja loovad koos lastega uusi loomi.

Seejärel toob lavastuse välja noor trupp: „Jussikese 7 sõpra“ esietendub 19. oktoobril. See on programmiline otsus, et noored tulevad sellesse majja ja on kohe ka esimese lavastuse autorid. Seejärel suurem projekt Noblessneris Nobeli saalis: „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“. Seda teeme koos kogu trupiga ja on ka mõned külalised. Uurime kummalist nähtust nagu Eesti poliitika ja Eesti valija, seal hulgas meid ennast, kuna märkamatult oleme jõudnud saada kodanlaseks. Tekstide autorid on Eero Epner ja Aare Pilv, lavastab Jaak Prints, esietendus 20. novembril.

Jaanuaris teeme koostööd Kanuti gildi saaliga, Mart Kangro lavastuses „Pantheon“. Selle teeb Mart Kangro oma 50. sünnipäevaks ja talle omaselt – ega ta väikselt ette ei võta. Esimesed kohtumised on toimunud ja on selge, et kogu maailm tuleb panna pähklikoorde. Selle lavastuse trupp on põnev: lisaks mulle ja Mart Kangrole veel ka Kristina Preimann, Teele Pärn ja Kaie Mihkelson. Kevadel võtab ohjad enda kätte Liisa Saaremäel, kes teeb oma autorilavastuse.

Kuidas näed Von Krahli teatri edaspidist koostööd teiste teatriinstitutsioonidega?

Meie selle hooaja avamispeo teema oli avatus: avasime oma musta kasti uksed linnarahvale. Näitasime uued ruumid ja võimalused ette ning siis noored inimesed võtsid üle, uued bändid märatsesid siin ja üritasid kultuuritemplit rüvetada. Nimetame seda puhastavaks rituaaliks. Seda avatuse liini plaanime jätkata.

Avatuse all mõtlen ka seda, et tuleb koostööd teha. Kasinate ressursside ja kasina andekuse tingimustes tuleb jõud ühendada. Kokkuvõttes on see ka fun. Kui iga geenius nokitseb oma garaažis, on ka okei, aga vahel võib koostööd teha. Meil on plaanis nii Eesti kui ka rahvus­vahelisi koostööprojekte.

Kuidas iseloomustad majas tööle asuvat uut truppi?

Nad on väga iseseisvad ja neil on iseorganiseerumisvõime. Neile on antud suurem roll kui lihtsalt koosseisuline näitleja. See on ka asja mõte, see on nende maja. Meie truppi kuulub ka Kristel Zimmer, kes on stsenograafiharidusega. Aga viimati, kui proovist läbi hüppasin, nägin teda hoopis laval näitlemas, imelik müts peas. Järgmiseks teeb ta Reformierakonna missa lavakujunduse. Kõik teevad kõike.

Inimestele jäi kauaks meelde sinu 2019. aastal teatriauhindade galal peetud kõne: „Me peame hoidma väikseid ja me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse.“ Viis aastat hiljem on ehk põhjust heita pilk tagasi. Kuidas on Eesti viie aastaga muutunud?

See jama, mis oli tol ajal õhus ja millest see kõne oli, õnnestus kuidagi ära hoida. Kuna kultuurirahvas aktiveerus, siis loodan, et see kõne andis ka kõrrekese heina­kuhja, et see jama ei teostunud. Jama tähendab, et meil oleks läinud kultuuriministeerium EKRE kätte. See ei oleks olnud üldsegi hea mõte, sest nad rääkisid avalikult, et dekadentliku kunsti toetamine tuleb üle vaadata. Sinna kohta tagasi minna ei taha vist isegi Postimehe lugeja, aga siinkohal ma ilmselt olen naiivselt idealistlik. Igatahes, see oli praktilisest hetkevajadusest lähtunud kõne. Seda ei saa segi ajada olukorraga, kus rahastust kärbitakse, majandus­kriisis nagu praegu. See on väga halb ja reeturlik, aga see on teine juhtum. See vajab teistsugust kõnet. Teatriliidu esimehe Gert Raudsepa kõnet.

Kas sinu hinnangul on praeguses ühiskondlikus olukorras mõistetav, et kultuurivaldkonda kärbitakse?

Ma arvan, et laiadel ühiskonnakihtidel pole midagi selle vastu, kui purki­sittujatelt raha vähemaks võetakse. Kui räägime solidaarsusest kogu ülejäänud ühiskonnaga, siis kõik tahaksid erandeid ja solidaarne tulebki olla. Siin on aga nüanss, miks selline kärbe on ebaõiglane: kui paljud valdkonnad – mitte kõik, aga paljud – on jõudsalt kasvanud ja neilt võetakse kärpeprotsendid tagasi, siis kultuuri rahastus on praegu väiksem, kui see oli kümme aastat tagasi. Kuskil on toimunud riigieelarve täiesti ebamõistlik kasv, aga mitte sealt ei võeta ära, vaid võetakse ära sealt, kus kasvu pole olnud.

Hiljuti avaldatud teatristatistikas kajastus taas uus rekord: 2023. aastal 1,325 miljonit teatrikülastust. Ilmselt oleme selle statistikaga teatriskäimise maailmameistrid. Esietenduste arv 270 on samuti rekordiline. Miks niivõrd palju teatris käiakse, ja seda veel majanduskriisi olukorras, kus pileti hind on tõusnud?

Esietenduste arv on suisa hirmutav. Võiks mõelda, et tehke vähem, pole nii palju vaja. Nii see Exceli tabel aga ei toimi. Rahastusotsused sõltuvad sellest, kui palju teater või trupp uuslavastusi teeb. Tuleb muudkui toota, publikut saali meelitada, muidu ei saa järgmine kord üldse raha. Aga üldiselt mind see statistika eriti ei puuduta: neid numbreid interpreteeritakse suvaliselt, pidupäeval nii, et eestlane on suur teatri­sõber, ja kui raha on vaja ära võtta, siis nii, et seda kõike on liiga palju. Väiketeatrite küsimus on praegu konkreetne: kas lööd laiade hööveldamata laudadega oma ukse kohe kinni või punnitad veel natuke ja lööd siis? Ei ole kuhugi kahaneda. Piir on käes, kas elad või sured. Eks seegi on valik.

Kus on kasvamise piir?

Kui öelda aga, et teatreid on liiga palju, siis see on sama kui öelda, et planeedil on inimesi liiga palju. Kes see üleliigne siis on? Seda öelgu keegi teine, kes on kalgima hingega.

Kõige selle juures on saalid ikkagi täis.

Kui see nii oleks, siis oleks ju kõik hästi. Tegelikult ei ole kõik saalid igal pool ja kogu aeg täis, on lihtsalt furoor mõningate hittlavastuste ümber. Parimat teatrit tehakse tihti tühjale saalile.

Räägime sinust kui lavastajast. Mida sa lavastajana tahad veel teha, mis teemaga veel tegeleda?

Lähen järgmisena lavastama Pärnu Endla teatrisse. Nende kunstiline juht Ingomar Vihmar kutsus. Ja kui tema kutsub, siis tuleb minna. See näib mulle huvitav võimalus ennast proovile panna, sest ma pole kunagi Eestis väljaspool Tallinna lavastanud.

Ma ei ole selline lavastaja, kellel on riiul, kus seisavad rivis näidendid, mis ootavad tegemist. Ootan impulssi või ideed, miks midagi teha, ja kui endal ei tule, siis lasen ennast mõjutada, ja kui ühel päeval enam midagi ei tule, siis võib rahulikult mitte teha, sa ju isegi vihjasid, et teatrit on liiga palju. Võiks öelda, et kui võimalik, ära lavasta. Raha ju niikuinii ei ole ja padruneid on vaja osta.

Mida peaks ikkagi praegu teatris tegema? Mis sulle huvi pakub?

Mul sai oma viimaste lavastustega – „Pigem ei“, „Melanhoolia“ ja „Teoreem“ – mingi ring justkui täis. Vaatamata erisugustele vormilistele lahendustele võib neid ehk vaadelda ühtse rivina. Eksistentsiaalne triloogia. Viimati tehtud lavastus „Ei usu!“ ei kuulu ju sellesse rivisse, see oli spetsiifiline töö noortega. Kuskilt sealt lähekski uues teatrimajas noortega edasi. Võib-olla on ka minul vaja teatrit uuesti leiutada ja mõelda sellele, mismoodi näha seda läbi uuema põlvkonna silmade. Äkki see n-ö puhta lehe ette keeramine on ka mulle kasulik. Nagu ütlesin, Von Krahli teater ei ole ühe inimese visiooni teater. Ma üritan siin luua mingi platvormi, millesse ise usun, ja leida enda koht selles kunstnikuna.

Minu meelest on sinu lavastused alati publiku osas nõudlikud ja nad on alati ambivalentsed, ei ole plakatlikud.

See, mida sa kirjeldad, on vist pigem stiil, mitte sisu. Aga millal miski üldse on see, mis ta tegelikult on? Ja tõde on alati kusagil mujal. Õnneks on ilu alati enda teha.

Sisu poolest on su lavastused (ka koostöölavastused Mart Kangro, Eero Epneri ja teistega) minu meelest rihitud alati täpselt aega. See tähendab, kõnelevad minuga väga täpselt selles ajas, milles ma seda lavastust kogedes viibin ja kuidas ma ühiskonda tunnetan. Kuidas sa seda teed?

Selleks et midagi lavastama hakata, peab peale materjalivaliku jooksma veel väga palju asju kokku, ka aeg ja ajastus. See on ju küsimus, mida küsin endalt tööd alustades esimesena: milleks on seda lavastust siia maailma vaja just nüüd ja praegu.

Ma ei ole elus väga palju näidendeid lugenud, tunnistan üles. Palju rohkem olen vaadanud jalgpallimatše ja filme kui teatrietendusi. Tunduvalt rohkem lugenud muid tekste kui näidendeid.

Maailm ongi dünaamiline, aga alates koroonakriisist on see muutunud ikkagi lausa elumuutvalt dünaamiliseks. Enam ei muutu tegelikkus aastate või kuudega, vaid nädalate, päevadega. Otseselt poleks tarvis sellest ju alati lavastust teha, aga see muudab vaibi ühiskonnas, muudab paljusid asju.

Minu viimaste aastate töödest on mulle väga tähtsad olnud need, mida oleme teinud koos Eero Epneri ja Mart Kangroga („Workshop“, „Kas te olete oma kohaga rahul“) ning nüüd koos sloveenidega („Fun Fact“). Need on olnud teisest ooperist kui mu oma lavastused ja selline koostöö on mind väga palju aidanud – et ma üldse viitsin teatriga tegeleda.

Oled oma lavastuste puhul teinud väga palju koostööd dramaturg Eero Epneriga. Kuidas teie koostöö käib? Või on see lavastuste kaupa väga erinev?

See on mõnevõrra erinev. Mõne lavastuse puhul teeme rohkem eeltööd, s.t sellist eeltööd, kus midagi on lausa paberil. Kunagi ei ole asi seal paberil valmis, aga midagi võib seal olla. Mõnikord see, mis on seal paberil enne olnud, realiseerub rohkem, mõnikord jälle üldse mitte – realiseerub midagi muud. On ka juhtumeid, kus Eero Epner on küll dramaturg, aga esimese versiooni tekstist on kirjutanud keegi teine, nt Taavi Eelmaa.

Lavastaja amet on tegelikult ilge amet. Seepärast on vaja lavastusdramaturgi pakutavat peegeldust. Lavastamine on stiihiline tegevus. See ei ole ainult mõistuslik kombineerimine. Protsessi jooksul inspireerud ja hakkad näitlejatega millegi poole minema. Täpselt ei saa veel aru, kuhu, aga minna tuleb, ja kui sul on kõrval lavastusdramaturg, siis temalt saad küsida, et mis siis nüüd tema arvates juhtus ja kas ma püsin ikka teemas. See on ülioluline. Minu kohati intuitiivse lavastamisstiili puhul vabastab see mind paljudest painetest. Lõpuks vaatame koos üle, aga see võimaldab aeg-ajalt hüpata tundmatusse ilma muretsemata, et kuidas meil kõik kokku jookseb. Eero Epner ütleb mulle võõrsõnade tähendusi ning kumb pool on vasak ja kumb parem, on ka niimoodi abiks.

Kes on sind lavastajana mõjutanud?

Siin võiks nüüd esitada pika nimekirja kõigist lavastajatest, kellega olen eluteel kokku puutunud, aga teen lühidalt. Võib öelda, et Peeter Jalakas oli kõige algus: temalt pärineb kogu käsitlus sellest, et teater võib olla midagi muud kui see, mida ma teadsin seda olevat.

Von Krahli trupi omaaegsed mõjutajad olid ka meie kaasaaegsed tegijad, kellega omal ajal ikka festivalidel kokku puutusime, n-ö Giesseni koolkond: She She Pop, Gob Squad ja muidugi Showcase Beat Le Mot, kellega me Von Krahli teatris koostööd tegime. Ning kogu mainitud seltskonna ühine iidol ja õpetaja – Baktruppen Norrast. Lisaks on mulle väga tähtis Forced Entertainment: nendele mõtlen igas prooviprotsessis ja ka mainin korra. Ja muidugi Kristian Smeds.

Mida vanemaks saad, seda vähem oskad oma mõjutajaid kaalukaussidele panna, et mis on tähtis ja mis vähem. Saad aru, et sind on mõjutanud miski, millest omal ajal isegi ei osanud lugu pidada või mis tundus ebaoluline.

Kuidas oled lavastajana aastate jooksul muutunud? Kas tunned millestki puudust, tahaksid midagi osata?

Ehk hirmutab mind hoopis osavaks muutumine. Kahtlemata, kui teed oma tööd, lavastad, siis muutudki kogu aeg osavamaks. See mõnikord hirmutab. Ma ei mõista seda nii, et ma olen muutunud osavamaks sellepoolest, et olen saanud heaks. Nende vahele ei saa panna võrdusmärki. Võib-olla peaksin ennast rohkem jätma sellesse piinarikkasse olukorda, kus ma ei tea. See on päris hirmus koht. Midagi osata? Tahan, et säiliks julgus tundmatusse minna. Et oskused ei tooks lahendust liiga vara. Seda tahan loota. Mida vanemaks saame, seda rohkem tahame turvalisust. Pakkuda turvalisust mitte ainult endale, vaid ka teistele – teatrile, trupile. Iga lavastajapoolne konkreetne otsus ja lahendus pakub turvatunnet. Peab julge olema.