Ettevaatust, uksed sulguvad!

TAMBET KAUGEMA

Küllap on kõik poes ostukäru lükates kuulnud kõlaritest sulnist juttu, kui palju minuteid (või koguni tunde) õnnestub aastas kokku hoida, kui tarvitada tavalise kassa asemel iseteeninduskassat. Iseenesest on poepidajaist üllas pakkuda ostjatele tasumiseks erisuguseid võimalusi: kiirust hindavad introverdid piiksutavad ise kauba kibekähku läbi ning need, kellel aega rohkem ja kes peavad tähtsaks kassapidajaga suhtlemist (võib-olla soovivad oma kogunenud boonuspuntide kohta küsida), sammuvad kassalindi juurde. Ent selle põhjal, kui vähe tavakassasid enamasti töötab, poeb vägisi hinge kahtlus, et see poodide pealetükkiv mure ostjate aja raiskamise pärast on tegelikult tingitud lihtlabasest soovist pidada palgal võimalikult vähe kassa­pidajaid, keda on pealegi keeruline sesse ametisse leida.

Nii või teisiti paistab, et masinate eest pole pääsu mujalgi, näiteks kontserdi- ja edaspidi võib-olla ka teatrisaalides. Mõnevõrra küll teistsugused masinad, täpsemalt piletikontrolliväravad, mida võib kohata metroos, lennujaamas, spaas, kinos ja Tallinna ühes kontserdimajaski, on uuest hooajast kasutusel ka Estonia auväärse kontserdisaali fuajees. Kuivõrd võib oletada, et selline (kahtlemata uuenduslik) otsus ei kutsu mitte just kõigis kontserdi­külastajates esile rõõmuhõiskeid või vähemalt heakskiitvat pominat, kerkib küsimus, miks otsustas Eesti Kontsert koostöös ERSOga paigaldada elektroonilised piletiväravad.

Kui mõni õel inimene kahtlustab siin nüüd suurt raha kokkuhoidu, siis nende väheste üliõpilaste pealt, kelle uued karjalaskeväravad jätavad ilma õhtusest lepingulisest lisatööst, kontserdikorraldajad rikkaks ei saa. Pealegi kulub ju palju rohkem tööjõudu näiteks kontserdisaali garderoobis, kus endiselt külastajaile usinalt palituid ja kasukaid kätte toimetatakse. Seetõttu on raske vastu vaielda Eesti Kontserdi põhilisele põhjendusele, et väravad võimaldavad senise piletipiiksutamisega võrreldes publikul tunduvalt kiiremini siseneda. Vajalik on see eelkõige sügist ja talve silmas pidades, kui on ilmselt taas oodata kurja viiruse pealetungi, mis juba varsti kolm aastat normaalset elu takistab. Ka kinnitati Eesti Kontserdist, et piletiväravad on püsti pandud nii, et viiruseohu kadumisel saab need eemaldada ja kontserdimaja fuajee näeb välja endine. Ajutistel asjadel on küll kahjuks komme igaveseks jääda, ent loodetavasti ma seekord eksin.

Tulen nüüd garderoobiteema juurde tagasi (küll läbi huumori­prisma, olgu igaks juhuks öeldud): üks variant, kuidas viia sealgi inimkontaktid miinimumini, on likvideerida nagid ja ehitada riidehoid täis kappe. Kontserdi- või teatrikülastaja asetab oma üleriided ahtakesse kappi, suleb elektroonilise võtmega ukse ning kinnitab kummipaelaga varustatud võtme ümber randme või pahkluu – nagu tehakse spaas. Kummipaelavõtmele saab peale kapiukse lukustamise lisada muidki kasulikke funktsioone: näiteks võib sellega puhvetis lunastada kohvi, konjaki ja priske koogitüki, soetada kavalehe jpm. Kõigi kasutatud teenuste eest tasutakse korraga alles (juba jutuks olnud) piletiväravate kaudu väljudes.

Loodetavasti ei saa minu napakatest soovitustest nüüd innustust teatrite haldusjuhid ja turundusinimesed, kellel rasketel aegadel võib turgatada pähe mõte, et maja täielik mehhaniseerimine ja automatiseerimine vabastab kõikidest muredest. Ükski masin ei suuda publikule asendada teenindaja sooja naeratust (mida loodetavasti ei pea enam katma mask) ja lahket sõna.