Euroopa action-teatri ansambel otsib ühist keelt

Silvia Soro

Action-teater on oma oskuste arendamiseks mõeldud etendamistreening. Action-teatri õpetajad: Sabine von der Tann, Ruth Zaporah ja Andres Noormets. 3 X MAARJA NOORMETS

Septembris tegutses festivali „Noor tants”  korraldusel Viljandis viis Euroopa action-teatri õpetajat, kes moodustavad Euroopa Action-teatri Ansambli (European Action Theater Ensemble – EAT). Need inimesed kutsus kokku ameeriklasest berliinlane Sten Rudström, kelle eesmärgiks oli luua Euroopas tegutsev action-teatri (AT) grupp, et pärast mõneaastast ühist treeningtegevust jõuda etendusteni, mis aitaksid seda improvisatsioonivormi näitlikustada.

Seni Euroopas selline ansambel puudub ja ATd kasutatakse peamiselt treeningmeetodina. AT on rajanud ja seda läbi kolme aastakümne, arendanud ja täiendanud ameeriklanna Ruth Zaporah, kes on oma süsteemi patenteerinud ning jälgib ja juhendab järgijate tegemisi tänagi.

Kõik EAT liikmed on tema õpilased. Ansamblisse kuulub viis inimest: Sten Rudström ja Sabine von der Tann Berliinist, Peter Krempelsetzer Münchenist, Kate Hilder Brightonist ja Andres Noormets Viljandist. Mitmel neist on lisaks ATs osalemisele ka muid elukutseid, mis siiski teatrist kaugele ei jää. Noormets on näitleja ja lavastaja. Sabine von der Tann on muusik ja tantsuterapeut, tantsuteraapia õpetaja. Krempelsetzer juhatab Münchenis oma improvisatsioonikooli ja õpetab lisaks AT-le ka kontaktimprovisatsiooni, tantsuimprovisatsiooni ja muud. Kate Hilder ja Sten Rudström on pühendunud AT-le: esimene õpetab seda Brightonis ja Londonis, teine mitmel pool maailmas. Sten Rudström ja Sabine von der Tann on üheskoos ja koos Ruth Zaporah’ga AT improvisatsioonidega tegelnud ligi 20 aastat.

EAT on seni koos käinud Berliinis, Münchenis ja nüüd jõuti ka Viljandisse. Esimese etenduseni loodetakse jõuda hiljemalt tulevasuviseks „Noore tantsu” festivaliks. Siis on ka Eesti vaatajal võimalus ATst osa saada.

 

Kui teete etenduse, kas lavastate või fikseerite ka midagi või on kõik improviseeritud?

Sten: Kõik on ainult improviseeritud.

 

Nii et lähete lihtsalt lavale ja vaatate, mis juhtub?

Sten: Jah, täpselt nii.

 

Kuidas käib ühine harjutamine: kas viis tarka tuleb kokku ja igaühel on oma ideed või on üks teie hulgast liider ja juhib tegevust?

Andres: Nii ja naa, aga meil on enamasti kaks liidrit: Sten ja Sabine. Nad on mõjusalt pika improviseerimiskogemusega ja teavad asjast tõesti palju. Ma usaldan neid väga.

 

ATs on selline süsteem, et õpetajad saavad litsentsi vastavalt kogemustele: approved teacher (heakskiidetud õpetaja), advanced teacher (edasijõudnud õpetaja) või senior teacher (vanemõpetaja). Teie hulgas on Stenil ja Sabinel vanemõpetaja litsents, Andres, Kate ja Peter on heakskiidetud õpetaja järgus. Rääkige mulle sellest süsteemist lähemalt.

Sten: See on põhimõtteliselt Ruthi süsteem. Tema otsustab, kes on vanemõpetajad, tema kehtestas sertifitseerimisprogrammi. Ta tahab, nagu ta ütleb, kaitsta oma perekonda: AT-inimeste perekonda ja oma perekonda. Meie saame litsentsi, et ATd õpetada, ja see on selleks, et igasugused inimesed ei õpetaks seda vormi ilma litsentsita ega kasutaks vastutustundetult Ruthi tööd.

Litsentsi saamine ei käi kergelt: näiteks Kate õppis pikka aega Ruthi juures, siis pikka aega minu juures ja sai siis sertifitseeritud õpetajaks. Nüüd lähen mina Inglismaale Kate’i tunde vaatama, et olla tema mentor ja tõestada ta võimeid õpetajana. Nii on tal lootust saada järgmine järk: edasijõudnud õpetaja.

 

Kui palju teil kogenud ja loominguliste õpetajatena AT-süsteemi sees mänguruumi on? Kas võite ka süsteemi edasi arendada, näiteks uusi harjutusi välja mõelda ja oma ideid lisada, või peate täpselt süsteemi järgima? Kui palju Ruth teie tegevust kontrollib?

Kate: Eelmisel aastal tegin ma Ruthi juures õpetajatreeningut ja ta julgustas meid väga uusi harjutusi välja mõtlema. Ta on selles osas väga toetav.

Sabine: Meie, vanemõpetajad, kohtume kord aastas Ruthiga. Ta julgustab meid leidma oma arengut ja stiili, aga samas on tähtis, et tunneme üksteise keelt ja püsime samal rajal: see on eelduseks litsentsi säilitamisele. Nii, et on mõlemat: on süsteemi omapoolne arendamine ja selle järgimine, mis Ruth on loonud.

Sten: Ja tema muudab oma tööd kogu aeg. Ta leiab süsteemile pidevalt uusi osi ja tahke ning teeb teatavaks, mis suunas asi areneb.

 

Mis on action-teater?

Sten: Võiks öelda –  action-teater on keel. Keel, milles räägitakse muutumisest. See on kõige artikulaarsem improvisatsioonitreening, mida ma olen kohanud. Ta on väga-väga spetsiifiline selles, kuidas kirjeldada muutust ja seda, mis juhtub muutumise protsessi jooksul. Ta hõlmab sisemist ja kehalist kogemust, tundeseisundite ja sisu järgimist. Viis, kuidas nii vaimselt, psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt adresseerida seda, mis hetkel juhtub, on väga spetsiifiline.

Sabine: Lisaks sellele on AT etendamistreening, mis aitab inimestel oma oskusi edasi arendada: just neid, mida vaja. Saab treenida mitmeid võimeid: liikumist, vokaalseid ja verbaalseid oskusi, kujutlusvõimet. AT võimaldab inimestel improviseerida ega eralda tööd elust. Me kuulame, mis toimub, kuulame iseennast ja partnereid, et leida tegevused, mis kasvavad välja kuulamisest.

 

Peter: Minu jaoks on see ka väga hea treening näitlejatele. Ei pea tingimata tahtma esitada ATd laval, aga puhtalt treeninguna võib sellest näitlejatele väga palju kasu olla. Näiteks õpetab see rohkem ja spetsiifilisemalt keha kasutama, olema mängu paremini kaasatud, esinemise ajal teadlikult vormi, ruumi ja ajaga tööd tegema. ATd kasutatakse teatrikoolides, aga ma arvan, et seda võiks palju rohkem kasutada.

Sten: Ja see on ka elutreening, mõjutab kindlasti igaühe elu. Ma ei usu, et seda võiks pikka aega õppida, muutumata selleks, kes sa oled, sest see avab su, treenib aktsepteerima iseenda erinevaid külgi. Sellest on palju kasu. Fookus on esinemistreeningul, aga elutreening tuleb sellega kaasa.

 

Kas on veel midagi olulist, millest tahate Eesti lugejale rääkida?

Andres: Võib-olla peaks rääkima improvisatsioonist üldisemalt ja ATst selles kontekstis? See on huvitav küsimus, sest paljudel lugejatel on improvisatsioonist oma ettekujutus. Mis te arvate: AT ja mingi muu improvisatsioonimaailm –  kuidas see suhestub? Mis on erinev, mis ühine?

Paljud teavad muusika- või teatri-improvisatsioonist, aga kui eesti inimesed räägivad improviseerimisest teatris, mõtlevad nad enamasti seda, et improviseeritakse oma teksti kellegi teise teksti sees ja muusika-improvisatsioon on enamasti jazz.

 

Kas on võimalik kirjeldada AT positsiooni improvisatsioonimaailma sees?

Sten: USAs on kaks põhilist improvisatsioonileeri. On Keith Johnstoni leer: tema on kirjutanud raamatu „Impro” ja rajas Teatrispordi (International Theatresports Institute) ja Maestro Impro ja Gorilla teatri. Ja on Ruth Zaporah’ ja AT leer. Teatrispordi ja Keith Johnstoni leer on enamasti mentaalne ja narratiivne. Seal tuleb kõigepealt äratada kujutlusvõime. Ruthi, ATs tuleb alustada kehast, kehalisest kogemusest. Teatrispordi ja Impro töö on enamasti stseenide loomine ja nende stseenide ülekandmine improvisatsiooni. AT-töös on keel, on hääl ja on liikumine. Neist võib tekkida igasuguseid kombinatsioone ja alati võib üks või kaks-kolm neist olla esiplaanil. Teatrispordis on tavaliselt keel ja tähendus esiplaanil.

Siis on veel kontaktimprovisatsioon, mis kuulub tantsumaailma ja on täiesti erinev, sest see järgib vormi ja ei järgi sisu.

Peter: Võib olla raske aru saada, mida „sisu” tähendab. Sisu võib olla näiteks lugu või miski, mida sa saad kirjeldada. Võid öelda: nüüd on juttu sellest ja sellest. Kui näed tantsu, nagu kontaktimprovisatsiooni, siis sa ei saa kindlalt öelda: see on see. Näed lihtsalt tantsu, näed kehasid liikumas.

Sabine: Kas ma võin rääkida natuke muusikaimprovisatsioonist? Jazzis, nii palju kui ma tean, on sul kõigepealt muusikaline teema. Sa mängid teema ja siis improviseerid sellest teemast lähtuvalt. See tuleb klassikalisest muusikast. Seal on miski, millele sa toetud, mida sa oled kuulnud, meloodia või mis tahes, ja improviseerimiseks peavad sul olema muusikalised põhioskused, sa pead tundma harmooniaid jne.

ATs me ei sildista midagi, me ei plaani mingit sisu ette. Pärast etendust küsivad inimesed tihti: millal te selle teksti kirjutasite või kes kirjutas teksti? Nad ei suuda uskuda, et sisu tekib siis, kui astume mängu, lavale. Sõnad tulevad mängu käigus ja helid tulevad, kui me liitume mänguga vokaalselt jne. See kõik on kantud meie kohalolemisest laval. Sisu, kui seal midagi sellist on, tuleb iseenesest ja mõnikord on see lihtsalt abstraktne. Me ei sildista seda, ei ütle, et oleme nüüd kirikus või see stseen toimub nüüd rannas.

Peter: AT peamine erinevus teistest teatri-improvisatsiooni vormidest ongi see, et on palju avatud ruumi, see ei ole piiratud. Kui tehakse teatri-improvisatsiooni show’d, siis seal on kõik piiratud: sa tead täpselt, millest lugu räägib, ja pead jälgima, et kõik oleks arusaadav, et tekiks lugu, mis on loogiline ja konsekventne. Meie tegevus on defineeritava materjali ja avatud materjali segu: kasutame näiteks palju avatud liikumist või lihtsalt helindamist. Nii on vaatajate-kuulajate kujutlusvõimel rohkem ruumi.

 

Sabine: Mõnikord on see nagu unenägu, assotsiatiivne unenägu ja väga palju kontrastseid asju juhtub üksteise järel või korraga. Vahel on tegevus väga konkreetne: näiteks kaks inimest räägivad omavahel. Aga viis, kuidas nad räägivad, on raamitud muusika rütmist või häälte kõlast, nad ei räägi lihtsalt soovist edastada sisu või midagi öelda.

Peter: Nii et vorm on alati väga tähtis. Võib-olla kõige lihtsam on öelda, et AT on segu muusikast, tantsust ja teatrist. Meil on oma muusika – muusika on kõige tähtsam – see, kuidas asi kõlab.

Sten: Meloodia, rütm, löögid, pausid, ajastus: kasutame neid hääles, olgu see siis keeletöö või hääletöö. Samuti järgime meloodiat, rütmi, lööke, pause, ajastust liikumises. Ja sama asja kõnes: niisiis pole kõne puhul fookus ainult sõnade tähendusel. Fookus on ka sellel, kuidas need sõnad on vormitud ja ruumi paisatud. Me improviseerime nagu muusikud, sest keele enda sees on ju nii palju muusikat, mis tavaliselt on välja lülitatud, sest oleme hõivatud ainult sõnade tähendusega. Meie oleme veetnud tunde, tegeldes ainult sõnaga „trigger” (päästik), muutes ainult sõna ütlemise viisi ja vastates teineteise ajastusele, et luua muusikat improvisatsiooni sees. AT-improvisatsioonis on hetki, kui meie mäng ei loo tähendust, tähendus tekib publiku peas lähtuvalt nende enda isiksustest ja sellest, kuidas nad toimuvat näevad. Me ei võta endale kohustust ja vastutust kõike tingimata selgeks teha. Meie tahame, et improvisatsioon oleks avatud ja omaks mõnda iluhetke, mis oleks täiuslikult vormitud, omaks omaenda muusikat, kuju, pinget, helitugevust, rõhke, pause jne, kõikvõimalikke asju seal sees. Aga me ei püüa tähendusi verbaalselt fikseerida.