Festival möödas

Tõnu Lensment

Lõppkokkuvõttes võiks seda nädalat Heidelbergis pidada ütlemata kuluefektiivseks häppeningiks meie dramaturgia arengu kitsal teel. Algul ma ei mõistnud, miks Reet Weidebaum oli niivõrd endast väljas, et kõik meie autorid kohale tulla ei saanud – no ja siis, eks nende tekstid teevad oma töö. Eksisin. Nimelt: Jimi ma isiklikult ei tunne, ometi tundus mulle, et ta selle enda jaoks paari päevaga hakkas end äkki tundma ühe avarama ruumi  liikmena. Võimalik, et ta ise arvab teisiti. Aga kuidagi nii see mulle paistis. Küsida ei tihanud. Vahet pole. Igatahes oli see võluv.

Seda emotsiooni oli seal hea jahtida – seda sellest metsast läbisaamisega kaasnevat emotsiooni. Lõputseremoonial publikule kuuldavas telefonivestluses küsis veel enne side lõppu Nis-Momme Stockmann Axeli käest kiiruga ja justkui oma sügavat uudishimu häbenedes: „Kes sai innovatsioonipreemia?” – „Jim sai…!” Oli aru saada, et ta ootas kedagi  omadest. Kuid nüüd sai ühe uue „oma”. Varem Saksamaal kollates pole saksa publik kuigi iseäralikuna silma torganud. Vahest põhjusel, et siis on nad valdavalt tegelenud iseendaga ja mina olen olnud võõras vaatleja. Seekord toimus aga kõik plastmassist rukkilillede ja kurguvaluga leopardi petlikult malbe pilgu all – n-ö saksa mahlas meie kontekstiga raamistatult. Olime ju nende juures aukülalised. Niimoodi olles on hea asju uue nurga alt näha. Oleme nagu osa. Kui võrrelda saksamaalast ja saksa asja ning  eestimaalast ja eesti asja teatris, tundub, et eestimaalane armastab teatrit nagu oma kodumaad või naabrit. Saksamaalane aga nagu oma last. See väike nüansivahe on võluv: kui naaber sulle sülle oksendab, on see paha, kui su kolmekuune seda teeb, on see tüütu, kuid ometi armas, nii armas! Nii et selles nädalas oli ka midagi õpetlikku.