Festivalil jäi kuub selga

Kristel N?k

“Draama” kogupilt oli üsna valus, aga eks see ole ka aus. “Festival, ei mingit kahtlust!” ütleks iga ajavahemikus 1. – 8. septembrini Tartusse jõudnud inimene. Eesti teatri festival on võimas projekt ja vajalik ettevõtmine. Neil õnnelikel, kes elavad Tartu linnas, on suud ja silmad reklaami ja festivalividinaid täis, tavalisest soodsama hinnaga teatripiletid taskus ning tänavatel elusuuruses näitlejate nägemise üle hea meel. Märkamatuks ei jää see festival tõesti. Selles mõttes on korraldajad täitnud oma kodulehel sõnastatud eesmärgi: head eesti teatrit tuleb toetada ja selle olemasolu aina meelde tuletada. Sel aastal oli programm veel erakordselt pikk ja lai: 8 päeva, 5 alaprogrammi, uued lisandunud mängupinnad, kõike korraga ja palju, pakutavat rohkem kui tarbida on võimalik.

Kui palju toidab see festival aga neid teatriinimesi, kellele teatrit kaubana (olgugi hea ja olulise kaubana) reklaamida pole vaja, kellele teatritegemine, korraldamine ja ka sellest kirjutamine, mõtlemine on igapäevatöö? Nemad ootavad festivalilt ilmselt sisulist pidu, kohtumisi, mõttevahetusi, tagasisidet tehtule jne.

Kas seekord läks see korda? Vaadakem asja programmi ülesehituse vaatenurgast. Ja vaadakem seda eelkõige väliskülaliste seisukohast, kelle hulka võiks omamoodi kuuluda ka sedapuhku kodumaalt kaks teatrihooaega eemal viibinud allakirjutanu. Ning mõistagi – rahvusvaheline žürii. Kõigi nende (aga ka üllatavalt paljude kodumaal viibinud töössemattunud teatraalide) prioriteediks on võistlusprogrammi äravaatamine. 14 lavastust kuue päeva peale jaotatuna ei tohiks käia kellelegi üle jõu, ent ometi anub žürii prantslasest liige festivali lõpupeol korraldajatelt inimlikkust. Miks? Sest etenduste (mis antakse kõik eri teatrimajades) vahe on üldjuhul 15–30 minutit. Kui viisakalt aplausi lõpuni oodata, siis vahel 10 minutit. Või miks mitte alustada kohe? 3. septembril näiteks lõppes VAT-teatri “Klammi sõda” Athena keskuse teatrisaalis kell viis ja täpselt siis algab Vanemuise suures majas Ugala “Keisri hull”. Žüriid ei oodata ja nii kobabki viimane umbes etenduse 15. minutil pimedas teatrisaalis, otsimaks kohti, kuhu märkamatult, etendust segamata maha istuda. Mulle tundub, et sellises olukorras pole peakorraldaja vabandus – žürii ülesanne ongi siin palehigis tööd teha – päris kohane. Võib-olla pole žüriil tõesti vaja eraldi aega, et festivalimelust osa saada, aga vabandage, ülejäänud asjasthuvitatud? Julgen välja pakkuda, et kui alustada tavapärase kella nelja asemel pärastlõunaste etendustega näiteks kell kaks, jääb etenduste vahele mõnigi hetk, kus inimesed jõuavad üksteisega mõtteid vahetada ja mõni koguni tualetti minna, ning ehk lõpeb ka päev nii pisut varem kui tund või pool enne festivaliklubi ametlikku sulgemist?

Sel festivalil oli iga päev kella kahele paigutatud hoopis rahvusvahelise žürii pressikonverents. Iseenesest hea ettevõtmine, ent osutus festivali suurimaks läbikukkumiseks. Miks? Ilmselt lihtlabane infosulg, aga võimalik, et ka hoiaku küsimus. Tõenäoliselt oli üritus mõeldud täitma kunagiste etendusejärgsete arutelude nišši, kus omavahel kohtuvad tegijad ja vaatajad, väliskülalised, press ja žürii. Kui pressikonverentside teemaks on korraldajad seadnud eelmisel päeval nähtud etendused (nii on kirjas festivaliraamatus), siis võiks žüriiliikmeid sellest ka teavitada. Antud juhul kukkus välja nii, et viimaste meelest polnud sobilik avaldada arvamust hinnatavate lavastuste kohta olukorras, kus osa on veel nägemata (kah arusaadav mõtteviis), ning kus neil puudub vajalik info lavastuste konteksti (valikuprintsiip jms) kohta. Küll aga tundsid nad elavat huvi ja olid valmis arutlema eesti teatri käekäigu ja murede-rõõmude üle laiemalt, ning ootasid seega vastuseid hoopis oma küsimustele, mitte polnud niivõrd valmis vastama pressi omadele. Viimasest polnud muide eriti lugugi, sest ega pressi polnud ka keegi kohale kutsunud.

Ma saan aru, et parimad peod on need, mis kulgevad õndsat isevoolu teed, küll inimesed ise tulevad, näevad ja leiavad oma koha, ent kui peole on kutsutud ka võõraid, siis tuleks teatav läbimõeldus asjale kasuks. Või küsime jälle selle igakordse küsimuse – miks meile on vaja rahvusvahelist žüriid? Kui neilt oodatakse objektiivset hinnangut ja tagasisidet, siis tuleks püüda nad ka asjaomaste inimestega kokku viia. Kas on meie kogemustega korraldajad tõesti nii naiivsed, et usuvad eesti teatritegijaid (konkreetselt eelmise päeva etendustega seotud näitlejaid ja lavastajaid) ise kohale tulevat? Ah et see polnudki mõeldud üldse neile, vaid ainult pressile küsimustele vastamiseks? Selge, aga äkki siis lepite selles enne žüriiga ka kokku? Antud juhul on kogu kasu, mis me rahvusvahelise žürii ja teiste erialainimestest väliskülaliste siinviibimisest võiksime saada, enam-vähem maha visatud.

Igal juhul tahan siinkohal (kui lubate) teha omapoolse ettepaneku taastada draamafestivalil kunagine etendusejärgsete arutelude vorm. Kas pole just see festivali kõige festivalilikum külg, argipäevast erinev situatsioon, kus tegijail on võimalus näost näkku kohtuda oma vaataja ja kriitikuga ning kuulda ka (loodetavalt siis objektiivsemate) väliskülaliste arvamusavaldusi? Kuus aastat tagasi toimisid need arut­elud minu mäletamist mööda suurepäraselt, olid varustatud sünkroontõlkega ning kohal olid ka noored teatriteadlased, kes iga arutelu kontekstiloovaks sissejuhatuseks andsid ülevaate konkreetse lavastuse retseptsioonist. Uskuge mind, need inimesed on ka praegu olemas. Veelgi enam, nad on jätkuvalt valmis aitama selletaolisi arutelusid läbi viia.

Lavastustest tuleb rääkida, muul juhul ma ei näe mõtet, miks peaks iga teater kibekiirel hooaja algusajal Tartusse jooksma ja võõral pinnal etendamisega vaeva nägema. Tõsi, mõned arutelud ju olid, ja mul oli nende üle siiralt hea meel. Arutleti teatri ja turunduse suhte, Mikk Mikiveri pärandi, “Kajaka” lavastuste ja tantsuteatri seisu üle. Aga seda on kaheksa päeva kohta vähe, seda enam, et nendegi arutelude ajal oli enamusel vaja etendustele tormata.  

Nõnda, et kuigi seekordse festivali eel lubati end avameelselt ja häbenemata vesti väele võtta, tundub siiski, et intiimsema ja intensiivsema kohtumise, suhtlemise, tagasiside asemel saame eelkõige rääkida vaid teatrite ühisgastrollidest Tartu linnas.

Muidugi võib alati öelda, et lõpp hea, kõik hea. Festivali eelviimasel päeval nägin NO99 “GEP-i”, ning kogu mu pahameel lonkava korralduse ja päevade kaupa nähtud keskpärase eesti teatri üle oli kui peoga pühitud. Ometi ei saa ma selle lavastuse olemasolu eest tänada festivali. Küll võin ma kiita žüriid, kes tundis ilmeksimatult ära parima ja tunnustas ka järjekorras teist, vaid veidi vähem terviklikult täiuslikku Von Krahli “Kajakat”. Kolmas hinnatuim, Pärnu Endla “Karge meri” jäi mul kahjuks nägemata. Jõudmata jäi ka Linnateatri “Karin. Indrek. Tõde ja Õigus. 4.” etendusele.

Vaatamata neile kahele NO99 ja Von Krahli võimsale lavastusele oli teatri üldpilt festivalil kesine. Kas polnud siis parimad koos? Ilmselt mitte. Žürii igatahes leidis olevat olukorra, kus iga teater otsustab ise, milline lavastus teda esindab, hea festivali tarbeks ebasobiva ning soovitas tungivalt kasutada järgmine kord kuraatoreid. Teatrite endi otsustamine polevat valik. Ammugi mitte siis, kui seda teatrit pole kuskil oma valikut põhjendamas. Tõepoolest, praegune kogupilt on üsna valus, aga samas, eks see ole ka aus. Ja rõõmustagem selle üle, mille žürii tõi välja kui ilmselt eesti teatri eripäraseima joone: meil pole mitte ainult esindatud kõik stiilid üdini traditsioonilisest ja realistlikust möllava avangardini, vaid meil on ka publik, kes selle kõik pea võrdse entusiasmi ja tänulikkusega vastu võtab. See polevat sugugi tavaline.

Lõpetuseks tahan aga kiita festivaliraamatut. See on sisutihe, ilus, ülevaatlik, konteksti loov, vaimukaski. Lootkem, et festival jõuab sellele järele. Üks “aga” siiski jääb – kas ei võiks kas või osake sellest raamatust olla ka inglise keeles kättesaadav? Või siis vähemalt info koduleheküljel. Me ju tahame oma head teatrit välismaailmale tutvustada. Või siis mitte?