Hallid härrad siin ja praegu või igavikus?

Tuleb tunnustada Nukuteatrit, kes pole lavastuse „Momo“ õnnestumise nimel vahenditesse panustamisega kokku hoidnud. On näha, et lavastaja pole pidanud töötama põlve otsas.

MADIS KOLK

Nukuteatri „Momo“, autor Michael Ende, tõlkija Helgi Loik, dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Mait Joorits, kunstnik Kristel Maamägi, helilooja ja -kujundaja Aleksandr Žedeljov, videokunstnik Taavi „Miisu“ Varm, valguskunstnik Rene Liivamägi, liikumisjuht Brite Vilgo. Mängivad Doris Tislar, Mihkel Vendel, Andres Roosileht, Leino Rei, Lee Trei, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Karl Sakrits ja Risto Vaidla. Esietendus 14. IV Ferdinandi saalis.

Mait Joorits ja Priit Põldma on Michael Ende „Momot“ instseneerides seisnud hulga raskete valikute ees. See on eepika dramatiseerimise puhul paratamatu, sest koos loobumistega nihkuvad ka rõhuasetused. „Momo“ lavakeele puhul saame aga lisaks lihast ja luust näitleja­materjalile rääkida ka visuaalteatri vahenditest, mis suunavad algse proosa­teksti tähendusi lisameediumi kaudu veel omakordagi.

Tuleb tunnustada Nukuteatrit, kes pole ettevõtmise õnnestumise nimel vahenditesse panustamisega kokku hoidnud: väljastpoolt oma maja on meeskonda kaasatud stsenograaf Kristel Maamägi, helilooja Aleksandr Žedeljov, videokunstnik Taavi „Miius“ Varm, valgus­kunstnik Rene Liivamägi, koregraaf Brite Vilgo ja silmamoonde­konsultant Meelis Kubo. On näha, et lavastaja pole pidanud töötama põlve otsas.

Teisalt tuleb selline teatripoolne usaldus ka tasa teenida: lavastuse sihtgrupp vanusevahemikus 7–107 häälestub küll positiivselt üldkõnetava koguperelavastuse lainele, kuid kuna Ende filosoofiline ulmelugu on lahti laotatud suurele Ferdinandi saali lavale, on nüanssides kohati siiski vaatemängu­esteetikale lõivu makstud. Ja saalid ongi välja müüdud, nagu Nukuteatris viimasel ajal peaaegu alati.

Ma ei väida, et romaani suure lava tarbeks instseneerimise käigus tehtud loobumisvalikud oleksid kõik toimunud sõnumisügavuse arvelt, kuid mõni tähelepanek siiski. Võrreldes raamatuga on dramatiseeringus proportsionaalselt kahanenud Momo sisemaailm ning esile tõusnud kõrvaltegelaste tegevusliinid. See on draamatehniliselt vältimatu, kuid seda tundlikum teema.

„Momo“ keskse konflikti toovad sisse hallid härrad, kes varastavad inimeste aega.

Gabriela Liivamägi

Selleks et pöörata paratamatus tugevuseks, on tuldud leidlikule mõttele panna Momo lavastuse esimeses osas vaikima. See, mida ei saa teatrilaval edasi anda jutustajatekstiga, on esiplaanile tõstetud kandva pausi kaudu ning peaosatäitja Doris Tislar mängib oma kõneka vaikimise ka veenvalt välja. Kuna tema vaikimine ei ole puue, vaid valik ning lavastuses kasutatakse palju erisuguseid väljendusvahendeid pantomiimist videoprojektsioonini, mõjub näiteks kirjutustahvlike tutvumis­stseenis üleliigse abivahendina. Tõsi küll, meediumid lisanduvad lavastusse järk-järgult, kulmineerudes teises vaatuses hallide härrade õhku haihtumise ja tunnilillede projektsiooniga, kuid see gradatsioon ei mõju ka nii kontseptuaalsena, et tajuksime seda liikumisena realistlikust plaanist üha virtuaalsema suunas.

Pigem on mängu pandud kogu võttestik, mida teatris üldse annab kasutada, kuid kuna lavastus suubub oma kulminatsioonis üha peenekoelisemaks, mõjuvad avaosa sissejuhatavad stseenid, olgu siis laste mängumaailm või täiskasvanute olmetülid, näiteks Nina (Lee Trei) ja Nicola (Tiina Tõnis) vahel, üleliigselt ülepaisutatuna, vabaõhulava lastehommiku stiilis. Kui just – ja see väärib kindlasti esilelihvimist – ei olegi tegemist teadliku võttega rõhutamaks tegelaste (ja miks mitte ka publiku) tajumuutusi etenduse vältel.

On vana tõde, et laste ja loomadega pole lihtsurelikul võimalik laval võistelda, seda kinnitab „Momo“ puhul kas või Getter Meresmaa kehastatud kilpkonn Kassiopeia. Vähemalt sama pingeline konkurents tekib laval ka inimese ja videoprojektsiooni vahel, vähemalt neil puhkudel, kui videoprojektsioon ei ole kasutuses pelgalt illustratsioonina, vaid kannab iseväärtuslikku tähendust.

Loo keskse konflikti toovad sisse hallid härrad, kes varastavad inimeste aega. Raamatus on nad silmatorkamatud, eristamatu välimusega, kaabu ja sigariga tegelased, kelle põhirelv ongi see, et neid esmapilgul ei märka, kuigi tunned külmaaistingut. Nad saavad inimeste aja oma valdusse sama kergelt ja möödaminnes nagu kiirlaenukontorid klientide vabaduse. Efektsed on videostseenid nende koosolekust ja hiljem olematuks muutumisest, mis toob tõepoolest esile nende saatanliku olemuse – nad tulevad tühjusest, nad saavad moodustuda üksnes inimeste hirmust, armastusetühikutest hinges ja saamahimust, kui nad aga on kord juba kuju võtnud, on neist raske vabaneda. Seda enam et neid on keeruline juba tuvastadagi.

Paraku lõhub selle võimaluse nende iseenesest efektne ja ka näitlejate hoogsalt etendatud maskistatud lavaline ilmumisvorm. Kuna saame lavastuse eelmainitud stseenides vihje nende virtuaalsusele (mis ei tähenda, et nad oleksid tavaelus kuidagi ohutumad), siis mõjub nende lavaline olek pigem kohmaka 3D-väljaprindi kui inimhinge anastava vähkkasvajana.

Seejuures saan aru, et hallide härrade nüansseeritud psühholoogiline väljatöötamine kliendihalduriks, kelle esmapilgul sõbraliku naeratuse vahelt vilksatav reptiilikeel alles stseen-stseenilt suuremaks mängitakse, nõudnuks rohkem lavaaega kui koguperelavastusele kohane ja ilmselt nihutanuks Momo enda veelgi rohkem tagaplaanile. Kindlasti on see aga viljakas katsetuspinnas visuaalteatrile, mille paljude nägemismeelt rõhutavate definitsioonide puhul ei saa välistada ka võimalust, kus publik, kas või kinnisilmi, visualiseerib lavalt antud ärritaja impulsil kogu kujundi. Siin ei saa vaatajat alahinnata.

Sellega ei taha ma öelda, et lavastus oleks publikut kuidagi alahinnanud, minu kui lugejale-vaatajale on avastuslik just see (visualiseerimise kaudu saavutatud?) tajuskaneering, mis võimaldab võrrelda Ende ja Jooritsa-Põldma sõnumit. Või siis ülepea kirjanduse ja teatri väljendusvahendeid. Kas või see hallide härrade laval kujutamise probleem ei puudutagi ju tegelikult ainult kõnealust lavastust, vaid on otsapidi üldtehnilist laadi. Ilmselt on igavesti ületamatu see materjali vastupanu, et kui tahes fantaasiaküllase ulmeloo jutustajavaatepunkt saab ikka ja alati olla vaid „siin ja praegu“. Tulevikuvisioone visualiseerides teeme seda paratamatult vaid praeguste teadmiste pinnalt, olemasolevaid luid-liikmeid vaid kvantitatiivselt olevikuhetkest välja sirutades.

Posthumanismi kontekstis annab „Momo“ võimaluse vaadelda inimese suhet ajaga transhumanistlikust vaatepunktist, kuid paraku hoiatus­filtriga. Pigem on Momo kriitiline posthumanist, kes Kassiopeia ning oma üli­arenenud empaatia abil teadvustab tehnokraatliku humanismi kriisi. Seda, et inimene oma ihade ja kiusatustega ei ole maailma naba, teadvustab ta aja kaudu. Ka raamatu ja lavastuse ajakäsitluse võrdlus osutab mõningatele erinevustele, mis võivad tuleneda nii lavastaja kontseptsioonist kui ka kunstiliikide erisugustest võimalustest, mida laval eri meediume ühendades silmas tasub pidada.

Nii raamatus kui ka lavastuses rõhutatakse, et inimene peaks väärtustama vahetult tajutavat olevikuaega, väärindades seda sisukate ja sügavate inim­suhetega, mida ei kompenseeri abstraktne arvestuslik aeg, mida annab justkui virtuaalselt edasi-tagasi liigutada ja kuhugi mahutitesse ladustada.

„Momo” kirjutamise ajal (aastal 1973) ei tuntud veel nutiseadmeid ja muid tehnoloogilisi saavutusi, mida saame tänapäeval pidada hallide härrade atribuutideks. Kuid tungid, mis kallutavad inimest loovutama oma kolme tilka verd („Momos“ on ette nähtud juba tänapäevaseid lahendusi, kus teatud puhkudel piisab suulisest või virtuaallepingust) on toiminud industriaalühiskonnas ja palju varemgi. Krooniline ajapuudus ei paina ainult tänapäeva inimest, aja väärkasutus on igavikuline üldinimlik probleem. Teater on ajaline, „siin ja praegu“ kunsti­liik, ja seetõttu on arusaadav, et ta leiab nii nüüdisajastamiseks sobivat klassikat selle kaudu, kuidas see tänapäeva kõnetab, kui toob ka lavale olevikuhetkes aktuaalset, mitte niivõrd eshatoloogilist ja igavikulist. See teatav tähenduse ahenemine on täheldatav ka „Momo“ lavaülekandes.

Nagu juba öeldud, on lavaline rõhk suunatud loo tegevuslikule küljele: suureks on mängitud Gigi (Mihkel Vendel) muinasjutumaailmad ja lapsed neid läbi mängimas, rõhutades seda, et kui loobume näiliselt ebaratsionaalsest mängumaailmast, hakkab hing närtsima. Täiskasvanute maailmast on siin esile toodud kojamees Beppo (Andres Roosileht) oma zenbudistliku tõdemusega sellest, kuidas tänavat pühkides tuleb keskenduda toimuvale luualöögile, mitte tajumatus tulevikus terendavale tänava lõpule. Ka tänapäevased ajajuhtimiskoolitajad on reaktsioonina hallidele härradele hakanud rõhutama selliseid meeleharjutusi nagu „aja aeglustamine“ (slowing down) või „mittemidagitegemine“ (doing nothing). See olevikuhetke väärtustamine on oluline ajafilosoofiaga tegelemiseks ning seda rõhutab ka lavastus.

Samuti on lavastus manitsev-hoiatav: kui raamatu lõpetab autori epiloog, kus ta kirjeldab oma kohtumist salapärase võõraga, kes ütleb, et see lugu võinuks samahästi juhtuda ka tulevikus, siis lavastuse lõpus antakse meile vihje, et hallid härrad ei olegi olematusse haihtunud ning perekond Ettore mõtteviisiga hakkame neid uuesti oma ellu tõmbama.

Esmapilgul pole erinevus suur, kuid arvestades, et raamatus taas ärkav meister Stunde (Leino Rei) jääb lavastuses ilmselt surmaunne ning raamatus mitmel korral mainitud armastusesõnumit (näiteks Momo kohtumisel Bibigirli ja halli härraga) lavastuses ei rõhutata, jätab teatrimeedium Ende sõnumi „siin ja praegu“ olevikku, avamata selle eshato­loogilist potentsiaali, kus armastuse kaudu võivad minevik, olevik ja tulevik igavikuliselt üheks saada. Ulme ja posthumanismi seisukohast on tähtis teada, et nii võib ka tulevikku meenutada. Võimalik, et teatrivahendid seda ei võimaldagi, ning seda toredam, et seda teadvustades on ka meister Stunde ajaülene mõistatus antud kohe kavalehe esikaane pöördel vaatajale võtmena lugemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht