Harva rännatakse kahekesi koos

Vallo Kirs on „Hiirtest ja inimestest” lavastanud klaari ja ausa sõnumiga psühholoogilise teatrina.

PILLE-RIIN PURJE

Tallinna Linnateatri „Hiirtest ja inimestest”, autor John Steinbeck, tõlkija Udo Uibo, dramatiseerijad Vallo Kirs ja Tõnis Parksepp, lavastaja Vallo Kirs, dramaturg Tõnis Parksepp, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundaja Emil Kallas, muusikaline kujundaja Loore Martma. Mängivad Mikk Jürjens, Indrek Ojari, Aleksander Eelmaa, Mart Toome, Märt Pius, Maiken Schmidt, Alo Kõrve, Henrik Kalmet ja Kaspar Velberg. Esietendus 4. X Hobuveskis.

Nägin John Steinbecki „Hiirtest ja inimestest” Vjatšeslav Gvozdkovi tõlgenduses Ugalas 1993. aastal. Arvasin, et mäletan toonast lavastust üpris eredalt. Tallinna Linnateatri uuslavastust jälgides selgus, et meeles on Allan Noormetsa (Lennie) ja Tõnu Tepandi (George) partnerlus ning mõned stseenid, aga mitte tervik. Nüüd tekkis huvitav vaatamiskogemus: kuigi loo telg ehk Lennie’ saatus on ette teada, mistõttu kriminaalne tasand ehk „mis juhtub?!” langeb ära, mõjus Vallo Kirsi täpselt komponeeritud ansamblilavastus ikkagi avastuslikuna. Lõpu etteteadmine süvendas tragöödia hingust, seejuures välistas napp karge mängustiil aga teatraalse tõstetuse ja tundlemise, millesse Gvozdkovi režii kippus meelsasti libisema.

Vallo Kirs on „Hiirtest ja inimestest” lavastanud klaari ja ausa sõnumiga psühholoogilise teatrina. Elame paradoksaalses teatriajas, kui psühholoogilist realismi oleks nagu hea toon taunida ja kahtluse alla seada, pahatihti paraku ka huupi lahmides. Siit hargneb juba eraldi probleemikera: vastukajad, kus ei seata eesmärgiks laval nähtu peegeldamist ega interpreteerimist, vaid provokatiivne eneseteostus, millel ei pruugi olla suuremat või vähimatki seost antud lavamaailma mängureeglitega. Minu arusaamas on „vana hea psühholoogiline teater” nüüdisaegne, kõige nõudlikum ja kujundlikum, fantaasiaküllane ja ammendamatu. Selle teatrilaadi veenev valdamine annab tunnistust lavastaja ametioskustest ja vaimsest valmisolekust, noorte tegijate puhul ka loomingulisest sõltumatusest, isegi riskijulgusest – seda teemat riivab kavalehe intervjuu Vallo Kirsi ja dramaturg Tõnis Parksepaga nende ühistööst lavastuste loomisel.

Kui selle tandemi varasemad klassikalavastused Dostojevski „Idioot” (Ugala, 2012) ning Tammsaare „Vanad ja noored” (Ugala Vargamäel, 2013) avasid inimsuhteid teatraalsemas ja tinglikumas vormis, seejuures kumbki eriilmelise kujundikeelega, siis „Hiirtest ja inimestest” eristub vahenditu minimalismi ja kareda eluproosaga, mis ometi jätab sõnade kohale ja vahele sisimaid saladusi. Kõik oleks nagu selge ja lihtne, aga see lihtsus pole lihtsustav, sest Hobuveskist lahkudes on põhjust iga tegelase olemust vaagida. Ühevaatuseline lavastus kestab alla kahe tunni, aga kiirustamise või sündmustest ülelibisemise märke ei märka. Vastupidi, proosalises lakoonilises laadis jääb aega inimesi jälgida ja tunnetada. Hea teatri tunnus on, et ainsa vaatamisega kõike näha ei suuda – oleks huvitav pühendada üks etendus üksnes Indrek Ojari Lennie’ jälgimisele, järgmine kord keskenduda Mikk Jürjensi George’ile, siis Aleksander Eelmaa Candyle jne.

Jaanus Laagrikülli kujundus loob eheda keskkonna: heinad, puukastid, narid, sepised, kotiriie. Lisandub valguse mõju, alates Lennie imestusest „vaata, kui pikk vari” hakkavad valgused ja varjud hingama. Loore Martma muusikaline kujundus sulandub tervikusse seespoolse igatsusega.

Kui Ugalas oli Tõnu Tepandi George vanem mees ja seetõttu Lennie’le otsekui mentor, siis praegune George on Lennie’ eakaaslane, kes võtnud vastutuse oma sõpra hoida ja kaitsta. Jürjensi roll on keerulisem, tema George jääb vastutuse risti kandes tähelepanelikuks ja pigem ettevaatlikuks vaatlejaks, vahel tülpides suure lapse kantseldamisest, siis taas leebudes, justkui kannatlik ja hea huumorimeelega isa. George tahaks elada normaalset elu, aga ei oskaks vist ilma Lennie’ eest hoolitsemata elule pidet leida. Põhiküsimus ongi, mis saab George’ist edasi. Mikk Jürjensi mängus näeb nii pehmust kui ka valvsust, ta suhtlemises huvitavat, otsivat lõpetamatust.

Indrek Ojari mängib Lennie’t vaikse heasüdamliku soojusega, loomulikuna nii siiras lapselikkuses kui ka tüütus lapsikuses. Mäletan, et Allan Noormets kujutas ilmsemalt Lennie’ arengupeetust, mis väljendus ka miimikas ja kõnemaneeris. Ojari Lennie näib igati harilik, ka ta tohutu füüsiline jõud ei paista välja, pole ta ju sihuke mehemürakas nagu Noormets, aga see loobki olukorrad, kus keegi ei aima Lennie’s ohtu, kuna tema jõud vallandub nii ettearvamatult. Täpselt sama muuseas, kui Lennie oma käte vahel hobuseraua sirgeks, õigemini kentsakaks siksakiks väänutab, kogemata ja vähimagi pingutuseta – esmapilgul koomiline, aga kui järele mõelda, ka traagiline tegu, hobuseraua kui õnnesümboli pahaaimamatu lõhkumine. Just seda laadi varjatud kujundid täidavad Kirsi nullstiilis lavastuse. Ojari Lennie’ miimika ja kehakeel on oma puhtsüdamlikkuses ja läbinähtavuses muhedad. Näiteks kuidas ta alguses George’i peale haavudes käed kentsakalt puusa sätib, sõrmed omapäraselt harali, pealaest jalatallani solvunud, seejuures lapselikult oodates tähelepanu ja lohutamist. Või õnnelik õhin küülikutest unistades.

Steinbecki loo tegevusaeg on 1930. aastad, majanduskriis. Lavastuse põhiteemaks üksildus, rändavate töömeeste kodutu igapäevaelu, lihtsad unistused ja nende kaotamine. Meeste maailm on sirgjooneline, rutiinsete meelelahutustega, sealjuures aga sügavale sisimasse surutud igatsuse ja üksindusega. Keegi ansamblis ei soleeri, aga igaüks jääb meelde kordumatu inimesena. Hinge läheb, kuidas kõige argisemat juttu rääkides mängivad nii Alo Kõrve (Slim) kui ka Kaspar Velberg (Whit) selge ja puhta allhoovusena tajutavaks, et nad on head mehed, kes oskavad kaasinimesi märgata ja ka tunnetada. Mart Toome vuntsipuhmaga Peremees on vahest kõige kitsimate mänguvõimalustega roll, veidi naljakas ja veidi ähvardav, küllap täitsa mõistlik boss, ainult oma võsukese kasvatamine on isal luhta läinud. Märt Pius mängib Curleyt vastiku riiukukena, see lähtub ebakindlusest, ta armukadedus ja naise järele passimine reedab usaldamatust. Absurdne, et Curley kannab nahkkinnast ja on käe kindas vaseliiniga kokku määrinud, et hoida kätt naise jaoks pehmena – võrratu on vaadata, kuidas Indrek Ojari Lennie, silmis hämmeldus, püüab vaseliinikätt ette kujutada! Pehmest käest naisele ei piisa, kui macho-mehe tundeelu on kalk või küündimatu. Ilus naine külvab meeste maailma segadust, Maiken Schmidt mängib Curley naist (kellel pole isegi nime!) pidetuse ja õrritamise, allasurutud meeleheite ja nukker-naiivsete unistuste piiril.

Sügavalt puudutab Aleksander Eelmaa lavaelu: vigase käega vana mees Candy, kelle üksilduse variatsioon on lavastuses oluline. Eelmaa on delikaatne vaatleja, valdab sekundeerimise kunsti, mängib suurde plaani partnerid, ilma et oma rolli siseelu katkeks. Väärib lähiplaanis jälgimist, mismoodi Candy annab järele survele, et on aeg tappa tema vana väeti koer: kuidas ta pinevalt ootab lasku ja pärast selle kuulmist heidab voodile, näoga seina poole, sulgub endasse. Ja mismoodi vana mehe kurb selg hakkab kuulatama George’i pajatust Lennie’le – kuni Candy, kes seni olnud nagu nähtamatu, keerab järsku ümber, siseneb lootusrikka küsimusega teiste unistusse. Ka valusaks lõpplahenduseks, kus lootusetus põimub halastusega, saab George inspiratsiooni või kinnitust ühest Candy vaiksest lausest: tunnustus lavastajale ja näitlejale, et see lause kõlab nii lihtsalt ja rõhutamata. Finaali stoppkaadris Candyt ei ole, teda otsekui säästetaks, vaataja hinge poeb aga küsiv lootus: ehk saavad vana Candy ja noor George tulevikus teineteist kaitsta?

Äärmiselt täpse nullstiilis rolli loob Henrik Kalmet (Carlson). Vana Candy vana peni käib Carlsonile närvidele, ta on liigagi innukalt valmis teise mehe koera hukkamist enda peale võtma. Kõhedust tekitab Carlsoni asjalik, emotsioonivaba olek, kus paras annus tapahimu. Teised mehed püüavad Carl­sonit peatada, aga väga vahele ei sega, andes Candyle otsustamisõiguse. Hinge paneb kinni hetk, kui semu ulatab Carlsonile labida, sest koer tuleb ju maha ka matta – Carlson, adrenaliin veres, ärritub vahelesegamise peale, siis järsku taipab, taltub ja võtab labida kaasa. Sama kõhklematu hasardi ja moraalse veendumusega on Carlson valmis tapma inimest. Õhus püsib võimalus, et Carlson võiks kujuneda kamba liidriks – ehk võikski, aga sõjasituatsioonis, kus vaenlane ja rindejoon ühesed. Sellel mehel puudub rahuaja elu pooltoonide taju, mis kaasa antud Slimile ja Whitile, puudub empaatia.

Vallo Kirsi lavastusest „Hiirtest ja inimestest” jääb mällu kumisema lihtne, aga avara tähendusväljaga lause, et kaks meest rändavad harva koos. Selles lauses peitub ajaülene, mõtlemapanev, just siin ja praegu ehmatavalt ohutundlik sõnum: kui karmis olelusvõitluses ja konkurentsis on iga inimene ainult iseenda eest väljas, saabki elunormiks kale enesekehtestamine, šlikerdamine, demagoogitsemine, vaimne terror, kättemaksuhimu, vägivald. Nii võivad kaotada tähenduse sedavõrd lihtsad ja inimlikud mõisted nagu vastutus, ligimesearmastus, kaastunne, halastus.