Hirm, üksindus ja nõusolek

VAT-teater on ühiskonnakriitilise ja julge teemakäsitlusega teatri väike lipulaev ning Helen Rekkori uus lavastus „Kiskja“ teeb selle repertuaarile ja trupile au.

AURI JÜRNA

VAT-teatri „Kiskja“, autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Sander Põllu, helilooja Villem Rootalu, koreograaf Siim Tõniste. Mängivad Kaisa Selde, Liisu Krass, Maarja Tammemägi, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. Esietendus 24. IV rahvusraamatukogu tornisaalis.

Keset korduma kippuvaid uudislugusid mässudest, koolitulistamistest, riigijuhtide ärplemisest ja vältimatust kliima­katastroofist võivad sellised teemad nagu teater, alkohol ja „väikesed öised patud“ tunduda tühistena. Ometi on kõik omavahel seotud: rumalus ja kius, kaastundetus ja ülekohus, uim ja võim, hirm ja vägivald. Ühiskonna suured ja aeglaselt muutuvad mustrid peegelduvad kiirelt argiolukordades ja suhetes ning annavad vihje, millises suunas elu liigub. Kuni sõna on vaba, saab neist vaiksetest allhoovustest rääkides selgemat aimu suurtest ohtudest. Ajal, kui naise sõna kaal ühiskonnas on ootamatult jälle vähenemas, on naiste sõnu aina rohkem vaja. Ja kuigi lavastaja ameti puhul mängib sugu väikest rolli, on naise vaate­nurga esiletõstmine äärmiselt vajalik täna, homme ja ka järgmistel valimistel.

Lugedes Eero Epneri pikka, teravalt avameelset artiklit* lähisuhtevägivallast, sattus silm peale ka esimestele kommentaaridele, mis see lugu ühismeedias kogus. Enamik kogenud internetikasutajaid teab, et kommentaare ei maksa oma vaimse tervise huvides lugeda, aga vahel saab uudishimu võitu. Nagu aimata võib, oli tänu- ja kaastundeavalduste hulka sattunud üleolevat kohtumõistmist, nagu lasuks süü vägivalla ohvril ning meedia liialdab lihtsalt pulli pärast. „Miks ta sellise mehe juurest ära ei tule?“ ja „Ise tahtis ju“ on nii naljana kui ka tõsiselt mõelduna õõvastavalt elukauged ja ignorantsed seisukohad, mis esindavad paraku põhjusi, miks on isegi #minaka liikumise tuules lähisuhtevägivallast avalikult rääkimine ja selle teadvustamine nii raske.

Samasugune üleolev osatamine hoiab ka vägistamise ja korgijoogi lugusid vaka all, sest alati on mõni, kes uurib, mis oli naisel seljas, kui palju ta jõi ja äkki ikka natuke tahtis ise ka. Nii kasvabki häbi ja süütunde sunnil põlvkondade kaupa naisi, kes õpetavad teineteisele mitte jooke järelevalveta jätma, mitte üksi tänaval käima, taskus võtmekimpu pihku pigistama ja sõbra kätt hoidma, kui ta lõpuks ärkab.

VAT-teater on ühiskonnakriitilise ja julge teemakäsitlusega teatri väike lipulaev ning Helen Rekkori uus lavastus „Kiskja“ teeb selle repertuaarile ja trupile au. Kiskjalik käitumine ja hambutud seadused on aga valusa teema puhul ühiskonna häbiplekk. Selle asemel, et aktiivselt kasvatada inimesi, kes suudavad empaatiliselt ja avatult rääkida nõusolekust, vastastikusest naudingust ja ohutundest, jäetakse ohvrid jätkuvalt üksi, sest tõendeid pole piisavalt, süüdistatava sõna on aga liiga kaalukas.

Kirjanik Sass Henno, kes teeb ühismeedias sageli korgijoogi probleemi teadvustavaid postitusi, kirjutab „Kiskja“ kavalehel: „Isegi kui proov on puhas, ei tähenda see, et tüdruk valetab või et kuritegu ei toimunud. Tahtevastane vahekord on kuritegu ka siis, kui pole tegu GHBga, vaid tüdruk on uimastatud telliskivi, puuhalu või alkoholiga. Mida me saame teha, on mõista ja ohvrit toetada. Ja meestena võtta vastutus oma sookaaslaste ees. Jah, kõik mehed ei ole vägistajad. Aga kõik korgivägistajad on mehed. Ja „mis ta siis jõi nii palju“ asemel peaksime kuulutama normaalseks, et mitte ükski mees ei seksi ilma naisepoolse nõusolekuta. Ja peolkäimine või silmavaatamine või lühike seelik ei ole kohe kindlasti nõusolek.“

„Kiskja“, mille teksti on loonud trupp koos Rekkori ja dramaturg Mihkel Seedriga devising-meetodi abil, toob teravalt meelde Tallinna Linnateatri 2012. aasta lavastuse „Lantimiskunstnikud“ (autorid ja lavastajad Paavo Piik ja Diana Leesalu). Selles käsitleti tollal ainult lantimiskunstnikke (pick-up artists) ning sedagi situatsiooni- ja karakterikoomika kaudu, sama mündi vägivaldne pool jäeti puutumata. Tegelikult on aga teema laiem, sest kui lantijad alustavadki „mängu“ õppimist inimlikust punktist (hirm üksinduse ees, igatsus läheduse ja kaaslase järele), muutuvad ihaldatavad inimesed „mängu“ jooksul nimeta ja individuaalsuseta subjektideks ning sealt on vaimse ja/või füüsilise vägivallani vaid väike samm.

„Kiskjas“ lähenetakse klubielu lihaletile terviklikumalt ja realistlikumalt, küll huumorikildude ja kunstiliste üldistustega, kuid siiski halastamatu aususega. Kuigi nii küti kui ka sihtmärgi vaatenurk ja motiivid on laval olemas, jääb kõige enam meelde ohvri ehmatus ja kättemaksuiha. Maarja Tammemäe ja Kaisa Selde valus stseen, kui järgmise hommiku armutus valguses ja vaikuses neile toimunu järsku kohale jõuab, pani mõtlema, millal või kas üldse on eesti lavalt vägistamisest nii ausalt räägitud. Sellest, mida see ohvriga teeb ja kuidas ta edasi elab. Trupi kolm naist (peale mainitute Liisu Krass) annavad selle püsiva, parandamatu valu edasi võimsalt ja valusalt, rohkem keha ja miimikaga kui sõnades, mis väheräägitud teemale omane.

Ma ei taha publikut liialt hirmutada ja kinnitan, et „Kiskja“ on palju rohkem kui pelgalt ühiskonnakriitika. Loona on see põnev, kaasahaarav ja isegi etteaimamatu. Veidi annab tunda, et tegu on grupiloomega (tekst on kohati ebaühtlane ja rohke, isegi kirjanduslik), kuid filmilik visuaal ja terav konflikt hoiavad raugematut tempot ka siis, kui midagi tekstist kaduma läheb. Leebe ja humoorika ohudraamana alanud lavastus moondub unenäolise sümbolismi kaudu horror’iks ning peale õõvastava teema jääb meelde ka killuke adrenaliini. Kõige olulisem on aga siiski fakt, et see teema on laval, nähtaval ja kuuldaval, aruteluks ja teadvustamiseks valmis.

Dramaturg Mihkel Seeder kavalehel: „Minuga vestelnud mehed suhtusid korgijoogi-teemasse skeptilisusega (üldiselt leiti, et probleem on – Eestis eriti – ülevõimendatud); naised aga teadsid alati mõnda tuttavat, keda oli peomelus (arvatavasti) mürgitatud – või oli see kuri saatus neid ennast tabanud. [—] Trupiga lugu analüüsides jõudis mulle üha enam kohale, et olin lavastuseks ette valmistades keskendunud valele asjale. Minu peamine mõte oli olnud leida mingi viis, kuidas sellise teema puhul meessugu mitte demoniseerida ning leida üles n-ö hallid alad – lood, kus kellegi uimastamine pole vaid paadunud retside ja seksuaalkurjategijate pärusmaa. Jah, vahel satub droogide ohvriks ka mees, kuid üheksal juhul kümnest on sihtmärgiks (kaunis) naine ja eesmärk sirgjooneline – temaga vahekorda astuda. [—] Mida kaugemale me prooviprotsessiga oleme jõudnud ja mida rohkem on lugu Heleni peast valgunud lavalaudadele ja atmosfääri, tundub mulle, et „Kiskja“ pole mitte niiväga teavitusdraama roofie’tamisest, vaid lugu toorest emotsioonist: (irratsionaalsest) hirmust jääda ilma, jääda hammasrataste vahele, jääda üksi, jääda lõksu, jääda ilma õigluseta.“

*Eero Epner, Sest nad saavad. – Eesti Ekspress 8. V 2019.