Hullumeelsete fatamorgaana

Tühjajooksnud elud, sumpamine kujutelmades, meeleheitlik püüd hoida sidet reaalsusega, kuigi reaalsustaju kaob – kõik need gogollikud teemad on Dmitri Krõmovi „Hullumeelsete märkmetes“ olemas.

MARIS JOHANNES

„Hullumeelsete märkmed“, idee autor, dramatiseerija, lavakunstnik ja lavastaja Dmitri Krõmov, lava- ja videokunstnik Pjotr Voznessenski, kostüümikunstnik Tatjana Dolmatovskaja. Mängivad Tšulpan Hamatova ja Maksim Suhhanov. Esietendus 18. X Riia filmistuudio paviljonis LED Unit.

Keda kohtan? Kui Riia filmistuudio hoovile jõuan, vaatab vastu palju tuttavaid nägusid, keda mäletan Moskva festivali „Kuldne mask/Russian Case“ ajast. Dmitri Krõmovi lavastus on publiku kokku toonud Saksamaalt, Iisraelist, Ameerikast. Eesti teatri hea sõber Adolf Šapiro on Riiga jõudnud otse Moskvast Pihkva kaudu, sammunud jala üle Luhamaa piiripunkti.

Tšulpan Hamatova ja Maksim Suhhanov, mõlemad näitlejad, keda lavale ootame, on olnud Moskva teatrielu tipus. Nüüdseks on nad Venemaalt lahkunud, üks Riiga, teine Saksamaale, nagu ka lavastaja, kes jagab ennast Ameerika ja Euroopa vahel. Krõmov ise lehvib publiku seas ringi, tervitab kõiki ja on elevil. Toimuv on kui vene teatri­inimeste paraad parimatel päevadel. Selline ridade ülevaatus, et kes on veel elus ja meiega, kes alla vandunud või poolt vahetanud. Inimesed embavad üksteist, jällenägemisrõõm on suur. Mitmega neist kohtun järgmisel päeval Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Meistri ja Margarita“ etendusel Riia Kunstiteatris (Dailes teātris).

Krõmov võtab saalis lavastajalaua taga istet. Satun ühte ritta Vene dokumentalisti Vitali Manskiga, kes on oma Põhja-Korea filmiga võitnud PÖFFil auhinna, olnud Putini algusaastate ihuoperaator, nüüd aga resideerub Lätis. On teatriinimesi Alvis Hermanise Riia Uuest teatrist. Näen publiku seas Elmo Nüganeni ja Anne Reemanni. See, kuhu koguneme, on nime poolest „Hullumeelsete märkmete“ läbimäng, algab esietenduse mõõtu teatriõhtu.

Mida vaatan? Näen toauberikku. On hommik, mees loivab jalgu järele vedades hambaid pesema ja habet ajama, ta pole just kõige paremas füüsilises vormis. Tuba, kus ta ärkab, on kitsas ja kola täis. Mängib pateetiline muusika ja midagi kaebelaululaadset kõlab pärastpoole mu kõrvu. Võib-olla ma kujutan seda kõike lihtsalt ette? Publiku ja lava vahel oleks nagu mingi võrk või segav miraaži moodi valguspeegeldus. Puhastan prille, ikka udune. Teekond kušetilt kraanikausini ja sealt kasimata kööki muna praadima võtab mehel terve igaviku.

Hakkan pikkamisi aru saama, et see, mida vaatan, on videopilt. Polegi elus näitleja laval, täpsete proportsioonidega petab ära. Kitsikus, umbne õhustik ja väsinud mees dressipükstes on kui stagna­aja maamärk, mis minu emotsionaalses mälus seostub 1980. aastatega, kui elu oli pausile pandud ja tuba sodi täis kogutud tarkusega, et asi olgu, tarvis ärgu tulgu. Teada puha: ümbrus kipub asjade ja kultuurkihi all lämbuma, kui seda ei korista ja oma mõtteid ei korrasta.

Mees langeb diivanile tagasi, et järgmisel hommikul samas vaimus päeva alustada. Läbi udu meenub Krõmovi omaaegse lavastuse „Kaasavaratu“ ekraanipilti, kus nõme kasukaga vanamees ennast teo aeglusega ühest platsinurgast teise lohistab, et lõpuks roomata lavale noort neidu ahistama. Ei peagi seekord järgmist tegelast kaua ootama: pildile pressib ennast naine kimpsude-kompsudega, näeb välja nagu nõukaaegne kaubareisija. Tal on palju varandust kotiga kaasas, ta on ettevõtlik, leiab ekraani vaikelus ukse ja vupsab pildilt välja meie ette lavale – Tšulpan Hamatova elusuuruses. Dressipükstes maamärk jääb esialgu ekraanivangi.

Mida mõtlen? Kas see õhustik, mis minule meenutab 1980. aastate stagnaaega, on nüüdseks kodumaalt emigreerunud vene haritlase argipäev? Või jutustab Krõmov hoopis lugu nendest, kes on jäänud Venemaale argimulli oma habet ajama. Ei saa veel aru, vaatame edasi.

Mees on hangunud ekraaniellu, naine seisab pisut kohmetuna meie ees ja hakkab oma kinnisideid kuulutama nagu robot päheõpitud tooteesitlust. Kontekst ei toeta juttu, kõik mõjub napakalt. Krõmov on halastamatu. Kord on Hamatova kaamerahullu näitlejana lepatriinu kostüümis, siis fanaatiline kaktusekollektsionäär, infantiilne õpetaja. Võib-olla on tegu mingite meemidega vene meediapildist, mida mul pole au ära tunda. Puhtalt lehelt vaadates mõjub see kui üks suur asendustegevus ja jobujutt. Puhutakse vaid sooja auru suust välja, takerdudes ebaolulistesse detailidesse ja sõgedatesse olukordadesse.

Aga ühel hetkel õnnestub naisel oma partner hangunud olekust üles raputada ja põgenema ahvatleda. Nad vupsavad ekraani serva alt välja. Kui Tšulpan Hamatova on väike ja väle, siis tema partner Maksim Suhhanov tõeline Ilja Muromets. Uues elus publikuga silmitsi hakkavad nad endale uusi rolle otsima ja sobitama. Taas on mees skeptilisem ja naine entusiastlikum. Romeo ja Julia stseen kipub liiva jooksma. Mees on eriti kohmetu – mis Romeo ma selline olen. Antigone ja Kreoni vestluses pole pinget, meenutab pigem kohvinurga juttu. Lugu suubub hullumeelsesse kirjutamishüsteeriasse, hambad ristis ängi, mis tõukub Anne Franki päevikust. Mängus on närvilisust. On see rolli sõnum või esietenduse ärevus? Ei suuda lendu tõusta see lind, kelle tiivad on viga saanud. On see lavastuse sõnum?

Mida tunnen? Millegipärast olin Riiga sõites vaimu valmis pannud Gogoli „Hullumeelse päeviku“ uueks versiooniks. Esimese hooga ei tulnud midagi tuttavat ette, aga lõpuks settisid välja kokkupuutepunktid: tühjajooksnud elud, sumpamine kujutelmades, meeleheitlik püüd hoida sidet reaalsusega, kuigi reaalsustaju kaob – kõik need teemad on lavastuses olemas. Nii et Gogolit ja Krõmovit ei ühenda mitte ainult pealkiri.

Võib väita, et pole vahet, kus elada, kui hing sees ja esmavajadused rahuldatud. Aga mõttekaaslased on üle ilma laiali, rahastajaid tuleb otsida, rääkimata sellest, et oma publik on kaugel ja hajali. Sul on oskused, suur teadmiste pagas, rikas kultuuritaust, aga see kõik on järsku tarbetu kaup, sest pole neid, kellega seda jagada. Hullem veel: sul on olnud Moskvas oma koolkond, aga nüüd napib su ümber neid, kes valdavad su lava- ja emakeelt. Ka näitlejatel on olnud lai imetlejate ring. Nüüdseks on kadunud need, kes su imet tabasid. Krõmovi fatamorgaana „Hullumeelsete märkmed“ kannab seda meeleolu ja mõtet, suubudes tragöödiasse. On intelligendi teravat pilku olukorrale, aga kurb on ka. Müts maha Krõmovi ja näitlejate ees, et nad pole püssi põõsasse visanud.

Mida tean? Krõmov peab Ameerikas teatrilaboratooriumi, ta on lavastanud Lätis ja Leedus, Eestis ei saanud asjast asja. „Hullumeelsete märkmed“ on esimene lavastus pärast Venemaalt lahkumist, mille ta on teinud oma emakeeles. Sellestki tõusis Läti pealinnas paks pahandus, kuna Riia Kunstiteater ütles üles rendilepingu, sest vene keel ei või kõlada lätikeelse teatri laval niikaua, kuni käib sõda.

Hiljutisel Tallinna kohtumisel meenutas Krõmov oma Moskva teatrilaboratooriumi aegu ja tööd üliõpilastega. „Siis ma lausa lendasin neid lavastusi tehes,“ ütles ta. Meil Eesti on olnud õnn ja rõõm sellest lennust osa saada. „Talveöö unenäo“ festivalil näidati 2010. aastal viit Krõmovi lavastust. Viimati mängiti tema „Anna Kareninat“ Tallinnas „Kuldsel maskil“. Nüüd jääb lavale kummitama murtud tiivaga lind, seda nii otseses mõttes kui ka kujundina ja kaude.

Aga meile on tema kujundiloome ikka sobinud. Septembrikuine Krõmovi festival Tallinnas leidis oma vaataja, veel kord kinnitades, et tal on Eestis oma publik. Kas tal on siin ka õpilasi, ei julge väita, aga kui vaatasin Eesti Draamateatris Hendrik Toompere jr „Totalitaarset romaani“, meenutas liivale kirjutatud ajalugu oma mängulisuses, intiimsuses ja kujundlikkuses paljuski Krõmovi lavastajakäekirja tema helgete lendude ajajärgust.

Hoopis teistsuguses tonaalsuses lavastus „Hullumeelsete märkmed“ jõuab Tallinna 19. detsembril, Alexela kontserdimaja suurde saali. Kindlasti on Hamatova ja Suhhanovi duett mängukordadega Lätis, Gruusias ja Iisraelis jõudu kogunud ning kurbuse ja rõõmu doosi täpsemaks kaalunud, kui see sünnihetkel võimalik oli.

Lavastuse lõpp on korraga koomiline ja traagiline. Näitleja keerleb nagu vurr, elab sufitantsus välja oma ängi. Loodame, et ta on teel sisemise rahu, jõu, selguse, tasakaalu, kerguse ja rõõmu poole – ja kui mitte muud, siis parandab vähemalt koordinatsiooni ja füüsist.