Udused klantspildid troopikast

Sigrid Savi lavastuse „Troopika“ huvitavaim külg oli liikumine, tähelepanu vääris, et kogu koreograafia oli üles ehitatud lõdvestunud kehale.

IIRIS VIIRPALU

„Troopika“, lavastaja-koreograaf Sigrid Savi, valguskunstnik Rommi Ruttas. Tantsivad Hanna Junti, Pääsu-Liis Kens, Maryn-Liis Rüütelmaa ja Elle Viies. Esietendus 8. X Tartus Alexela loomelaval beta black box’is.

Koreograaf Sigrid Savi tantsulavastuses „Troopika“, mida oktoobris etendati Tartus endise Tallinna klubi ruumes, esitati abstraktseid küsimusi lõdvestumisest ja ükskõiksest nautlemisest, kuid tervikuna jäi ka lavastus abstraktseks ja hägusaks.

Lavastuse atmosfääri luues kehtestas end tugevalt ruum: must saal, mille keskel olev trepistik ja süvendatud põrandaosa ühes sammastega maalis juba enne etenduse algust silme ette pildi kabereest või butiikklubist, mitte tavapärasest puhtast ja minimalistlikust lavaruumist. Nõnda hakkas toimima ka omapärane vastuolu ruumi ja meediumide vahel: rikkalikumale saalile sekundeerisid minimalistlikud kostüümid, väiksema ulatusega leebe koreograafia ning skemaatilised steriilsed visuaalid. Sümpaatsena mõjus nurgas ventilaatori abil lehvima pandud kunstpalm, mis rõhutas lavastuses niigi õhukeseks lihvitud piiri kitši vahel ning tõi saali väljanägemist arvestades meelde retrolikud astmestikega lääne disaininterjöörid 1960.-70. aastatest.

Lavastuse huvitavaim külg oli liikumine ja vääris tähelepanu, et kogu koreograafia oli üles ehitatud lõdvestunud kehale. Isegi mõne põrandal suuremat jõudu ja keharaskuse hoidmist nõudva liikumisjada sooritamisel oli läbivaks jooneks pehmus ja nõtkus, mis oli kõige paremini märgatav etendajate käsivartes ja randmetes. Tantsijatest oli oma kehatöö uneleva ja laisa atmosfääriga kõige paremini sobitanud Pääsu-Liis Kens, kelle puhul torkas voolavus ja pehmus iseäranis silma.

„Troopika“ stseenid mõjusid rohkem eraldi piltide kui seostatud tervikuna, sestap jäi lavastus nii kontseptuaalselt kui ka vormiliselt uduseks.

 Pressifoto

Ka etendajate miimika oli paigas ning hõljuvat kehatööd toetasid vastavalt vajadusele kas ükskõiksed või kunstlikult naeratavad näoilmed. Asjaolu, et tänu valitud koreograafilisele stiilile olid näiliselt laisad ja nii otseses kui kaudses mõttes lõdva randmega sooritatud stseenid siiski lavastaja-koreograafi kureeritud, jäi meelde ühe õnnestunuma lavastusliku nüansina.

Lavapiltide klanitus ja üldine tonaalsus muutis situatsioonid pildilikuks, isegi ajakirjalikuks. Sinna juurde käivad mantrana lausutud fraasid lõid üldmulje düstoopilisest maailmast, kus väljanägemine on tähtsam kui sisu ja võltsnaeratuse taga laiub tühjus. Etendajate loodud kord liikuvaid, kord staatilisi pilte vaadeldes tekkis paralleel tarbijamentaliteediga, kus igaüks võib võtta nagu poeriiulilt erisugustest filosoofiatest või paradigmadest just talle sobiva kontseptsiooni.

Taustal jooksvad kaadrid mitmesugustest toiduainetest ja esemetest olid samuti stock-photo äärmuseni steriilseks taandatud versioonid: spagetitaldrik või õun täiusliku valge tühjuse taustal nagu vaateaknal säramas. Lavastuse tutvustuses esile toodud külluse ja ükskõiksuse atmosfääri peegeldus lavalt küll. Küll aga ei aimunud stseenidest visuaalide, liikumise ja ruumikujunduse läbitöötatust ja dramaturgilist ühtlust ning üldmulje jäi ebalevaks. Põhiliselt valitses kogu lavastust distants – distants nii etendajate ja publiku vahel kui ka stseenide üleminekutes.

Veidi arusaamatuks jäi ka lavastuse tutvustustekstis sisse toodud märksõna zen, sest laval nähtav oli küll rahulik, lõdvestunud ja leebe, ent siiski fassaadile üles ehitatud. Zen kui mõtlusele keskendunud budistlik meetod ja märksõna viitab lisaks rahule ka teadlikkusele, kaastundele ja virgumisele, sealhulgas materiaalsest loobumisele. Lavalt peegeldati publikuni aga vastupidist ehk ükskõiksust ümbritseva suhtes ja materiaalsust rõhutavat maailma.

Tutvustuses kirjeldatud rahu pakkuva ruumi asemel näidati publikule klants­likkuseni kureeritud pilte, kus alati naeratavad inimesed liiguvad mannekeenide kombel lõdvestunult läbi sisutühjade žestide ja liikumismustrite. Ventilaator aeg-ajalt juukseid laiali puhumas, silmad unelevalt kinni. Kui tahta mõelda teoreetiliselt kaugemalegi, sobiks lavastus illustreerima Jean Baudrillardi simulatsioonikontseptsiooni või teles reklaamima tooteid. Miks mitte ka kogu elustiili: osta see toode, loo selline keskkond, et tunda end lõpuks ometi õnnelikuma, ilusama, väärtuslikuma ja õndsamana.

Stseenid mõjusid rohkem eraldi piltide kui seostatud tervikuna, sestap jäi lavastus nii kontseptuaalselt kui ka vormiliselt uduseks. Vaateakna klaas saalis istuva publiku ja etendajate vahel jäi alles ning nii oldigi tunnistajaks tund aega pelgalt slaididena kuvatud piltidele.