Hüppelaud ja koht, kus kõvasti tööd teha

Kalev Kudu: „Minu arust võiksid harrastajad teha küll kõike muud, mitte jäljendada kutselist teatrit. Pigem olgu see naiivne, aga nende endi nägu.“

RAIT AVESTIK

Tartu Üliõpilasteater (TÜT) tähistas oktoobri keskel A-festivaliga oma tegevuse 20. aastapäeva. Teatri looja ja kunstilise juhi Kalev Kudu sõnul on ta tudengitele ikka öelnud, et TÜT pole vaba aja veetmise koht, kus käib klubiline tegevus, vaid seal tehakse kõvasti tööd.

Milline on praegu TÜTi vaimne ja füüsiline seis?

Hea. Kümme aastat tagasi oli probleeme mängukohaga, polnud oma statsionaari, ent nüüd on juba viies hooaeg, mil oleme saanud mängida Kalevi tänaval endises Tartu noortemajas Sõprus ehk Sõbra­majas, praeguses üliõpilasmajas. Tasapisi oleme seal saali üles ehitanud, muretsenud valguse, tuleval aastal on plaanis hankida statsionaarne heli­süsteem.

Ka trupi liikmetest pole puudust, kõiki soovijad ei saagi vastu võtta. Teatrit tegema tullakse küllaltki teadlikult: uued tulijad juba mõistavad, millised on TÜTi nõudmised ja mis hakkab toimuma – meie tase on teada. Juhuslikke tulijaid ei ole, ollakse enamasti kooliteatri või draamaklassi taustaga.

Üks osa vastu võetud noori tahab minna edasi teatrikooli ning Tartu ülikool ja meie üliõpilasteater on neile lihtsalt vahepeatus – TÜTis hoiavad nad ennast n-ö soojana. Mingis mõttes on TÜT hüppelaud: paljud noored on läinud siit teatrikooli ning tegutsevad nüüd kutselistes teatrites näitlejate ja lavastajatena. Seega, vaimse seisundiga on meil kõik korras, rohkem korras, kui on füüsilise seisundiga.

Kümme aastat tagasi, kui TÜT sai kümneseks, ütlesid intervjuus,* et tudengitega teatrit tehes köidab sind nende eelarvamusvaba ja avatud mõtlemine. Ilmselt on see nii ka praegu. Aga kuidas erinevad harrastusteatri kontekstis toonased ja praegused üliõpilased?

Suurim vahe on selles, et praegustel tudengitel on vähe aega, neid vaevab totaalne ajanappus. Kui noored tulevad TÜTi sooviga hakata teatrit tegema, siis on nende esimene küsimus, kui palju peavad nad kohal käima, kui palju röövib see tegevus neilt aega. Noored käivad paralleelselt kooliga ju ka tööl. Nii hullu ajapuudust polnud isegi veel viis aastat tagasi.

Jään iga aastaga vanemaks ja pean juba pingutama, et tulla noorte ette millegi uuega. Tuleb mõelda, kuidas neid sütitada, et proovid oleksid huvitavad ja raske teatritöö neid ära ei hirmutaks. TÜTis on hea tava kasutada oma tegevuses nii palju kui võimalik vilistlasi, kes ei ole läinud teatrikooli. Nemad on meie raudvara, kellele noored saavad toetuda.

Kalev Kudu: „Tähtis on, et teatril oleks omas ajas, siin ja praegu, midagi öelda.“

Kudrun Vungi

Mul on unistus, et saaksime mängida oma statsionaaris korraga vähemalt kahte lavastust. See sõltub aga peaasjalikult inimestest, trupist. Noored on praegu väga liikuvad: järgmisel semestril võib mõni vajalik osatäitja olla juba teises koolis või üldse välismaal.

Miks inimesed tulevad teatrit tegema?

Mõni on öelnud otse, et tuli TÜTi ajutiselt, sest ei saanud lavakunstikooli sisse või ei olnud seal sel aastal vastuvõttu. Teised seda ei ütle, aga on näha, et nemadki tahavad minna edasi teatriga tegelema. Olen noortele ikka öelnud, et TÜT pole vaba aja veetmise koht, vaid siin tehakse kõvasti tööd. Seda neilt ka nõutakse. Esimese kursuse tudengeid, kes teatrisse tulevad, ei lasta alguses üldse lavale, nad teevad esimesel semestril ainult stuudiotööd. Parimaid ja aktiivsemaid noori innustatakse võimalusega pääseda juba teisel semestril lavale. Selleks ju teatrisse tullaksegi, et minna lavale ja mängida. Teine stiimul, vähemalt TÜTi puhul, on välisfestivalid: iga lavastusega käime aastas paaril-kolmel festivalil.

Ajast aega on harrastusteatrid enamasti ikka matkinud kutselisi teatreid. Kuidas ja millega peaks aga harrastusteater kutselisest eristuma? Millised on harrastusteatri eelised?

Minu arust võiksid harrastajad teha küll kõike muud, mitte jäljendada kutselist teatrit. Pigem olgu see naiivne, aga nende endi nägu. Ajaloolistes kostüümides raske psühholoogilise draama mängimine nõuab väga head käsitöö­oskust, mida õpitakse teatrikoolis aastaid. Harrastusteatri lavastaja peab olema nii tark, et lähtub lavastades eelkõige inimestest, kes tal trupis võtta on. Ta peab nägema, mis on igas inimeses peidus, kas see roll sobib talle või mitte. Mina olen alati olnud selle poolt, et harrastusteatrid rohkem riskiksid. Võiks lavastada autoreid, kes ei ole populaarsed ega tuntud, mängida igal pool, mitte ainult teatrilaval. Võiks korraldada provokatsioone. Tähtis on, et teatril oleks omas ajas, siin ja praegu, midagi öelda.

Aga et kõike seda korraldada, peab olema harrastusteatril tugev ja tark juht. Olen seda meelt, et harrastusteatri juht peab olema professionaal, mitte omade hulgast. Muidu on tegemist rohkem vaba aja veetmisega, käiakse klubis koos. Kõige tähtsam: juhil peab olema nägemus oma teatrist. Kuigi kriis tuleb nii või teisiti, nii kutselise teatri kui ka harrastusteatri lavastajal. Aga kriis viib inimest edasi. Kui mõnes proovis on mul mõtted otsas, ei tea enam, mida teha, kuidas edasi minna, ja mul on piinlik, et ei suuda noortele ülesandeid anda, siis ma lihtsalt lõpetan proovi ja ütlen, et äkki homme olen targem. Ei ole mõtet tühja punnitada. Kui ei ole asja vastu enam huvi ja oled ükskõikne, teed seda lihtsalt kohuse või raha pärast, siis on selle teatriga varsti lõpp.

Olen pannud 20 aastat oma karjäärist TÜTi, kuigi ilmselt oleksin võinud lavastada ka Eesti kutselistes teatrites. Viimased neli aastat olen ka kutselistes teatrites töötanud, seda küll välismaal: Venemaal, Gruusias ja Valgevenes. Lätis ja Belgias olen lavastanud tudengi­teatrites.

Mille poolest professionaal ja harrastaja ennekõike erinevad?

Professionaalile ei pea rääkima elementaarseid asju, ta tuleb proovi ja on ette valmistunud. Teinekord on ta ka laisk, kuigi väga andekas. Mõni on jällegi väga töökas, aga ei saa rolliga hakkama, ei saa asjale pihta. Kui pean võõras keeles selgitama, siis võtab see veel rohkem aega ja energiat. Kõige suurem vahe on selles, et kui proff teeb endale lavastuse idee selgeks ja saab aru, mis roll on temal selles lavastuses, siis ei kuku ta sellest enam välja. Harrastajad võivad tihtipeale rollist välja kukkuda, isegi siis, kui etendused juba käivad. Aga profid ongi sellepärast profid, et nad valdavad oma oskusi küllaltki korrektselt. Nad on ökonoomsed, ei kuluta asjatult oma jõudu. Harrastaja annab endast aga kõik välja ja kipub pahatihti üle mängima.

Vaatamata kõigele on harrastajatega iga etendus suur rõõm. Ka proovides on palju suuri avastusi ja leide. See on loominguline töö: tekib sünergia ja loomulikult annavad ka nemad mulle, mitte ainult mina neile. Lavastajale on kõige suurem rõõm ikkagi see, kui kogu trupp on täielikult asja juures ja ühistöö õnnestub.

Kümme aastata tagasi ütlesid juba viidatud intervjuus, et TÜTis oled oma lavastustes käsitlenud ikka üht ja sama ehk üksikisiku ja ühiskonna vägivalla teemat, seda, kuidas jääda inimeseks ja vabaks ükskõik millise vägivallavormi puhul. Kas see teravik on TÜTis säilinud?

See teravik on kindlasti alles. Võib-olla mitte küll kõigis lavastustes, 20 tegevusaasta jooksul oleme toonud lavale ikkagi üle 40 lavastuse. Aga just see teema on endiselt aktuaalne: kuidas jääda inimeseks nendes raamides, mida ühiskond inimesele peale surub. Näiteks aasta alguses esietendunud Pavel Prjažko „Saak“ on sotsiaalkriitiline lavastus nutipõlvkonna ja n-ö lumehelbekeste endasse kapseldumisest. Minu viimane lavastus, mis põhineb Piret Jaaksi näidendil „Näha roosat elevanti“ ja mille tegin Minskis professionaalsete näitlejatega, on aga perevägivallast.

Uus teema ühiskonnas on minu meelest uuspuritaanlus: meeste-naiste suhted, enesetsensuuri vohamine, teiste peale „koputamine“ jne. See tekitab ühiskonnas ja inimsuhetes pingeid.

Kümme aastat tagasi olid sinu põhiautorid Harms, Kane, Heinsaar. Kes on praegu?

Vene ja valgevene autoreid olen ka viimastel aastatel palju lavastanud. Daniil Harmsist edasi tuli Aleksandr Vvedenski, kelle draamatekste oleme TÜTis toonud nüüdseks välja kolmel korral. Pavel Prjažko näidendeid olen lavastanud viiel korral, neist kolm TÜTis. Valgevene autori Viktor Krassovski näidendi „Olukord 2222/…“ (TÜTis mängiti seda pealkirja all „Pärast kaldkriipsu/“) lavastamise, see on Valgevene dramaturgia välismaal tutvustamise eest sain Minskis Valgevene teatriliidu eriauhinna.

Head materjali, mis mind köidaks, on raske leida, raskem kui kümme aastat tagasi. Kuigi TÜT on harrastusteater, tundub mulle, et paistame silma just huvitava repertuaari poolest.

* Rait Avestik, Kalev Kudu: mulle meeldib amatööride juures amore – armastus oma töö vastu. – Sirp 8. V 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht