Hüsteerilise headuse varjud

Teatri puhul on see hea, et juba järgmise lavastusega on võimalus ka kõige lagunenum või väsinum maailm uuesti, justkui esmakordselt kokku panna.

MEELIS OIDSALU

Teatri NO99 „Heasoovijad“, autor Jonathan Littell, tõlkija Indrek Koff, instseneerija ja lavastaja Tiit Ojasoo, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, dramaturgid Laur Kaunissaare ja Tarmo Jüristo. Mängivad Gert Raudsep ja Tiina Tauraite. Esietendus 22. XII 2017 kammersaalis.

Teatri NO99 „Hüsteeria“, lavastaja Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv ja Jörgen Liik. Esietendus 22. XII 2017 teatrisaalis.

Teatril NO99 on oskus tekitada teatrisündmus ka siis, kui lavastus ise pole kõige õnnestunum. Nii on juhtunud ka ühel õhtul esietendunud Tiit Ojasoo „Heasoovijate“ ja Ene-Liis Semperi „Hüsteeriaga“, mille retseptsioon on olnud emotsionaalne ja kohati pööranegi, sündmuslikkuse kriteeriumi täidavad mõlemad lavastused igal juhul. Seetõttu oleks ülekohtune nimetada neid ebaõnnestumisteks.

„Hüsteeria“ ja „Heasoovijate“ puhul ongi ehk retseptsioon huvitavam kui lavastused ise. Müürilehe kriitik Piret Karro arvustus 10. jaanuari Eesti Päevalehes oleks kui Ene-Liis Semperi lavastuse veider moonutatud jätk kultuuriajakirjanduses – Karro teeb just seda, mille eest Ene-Liis Semperi lavastus hoiatab. Andrei Hvostovi „Heasoovijaid“ käsitlev artikkel 3. jaanuari Eesti Ekspressis on aga üks ägedamaid arvustusi, mida olen üle tüki aja lugenud. Hvostovi tekst tõstatab muu hulgas asjakohase küsimuse, miks eestlased suhtuvad holokausti teemasse nii üleolevalt.

„Hüsteeria“ puhul avaldub miski, mis mind juba mõnda aega on teatri NO99 puhul häirinud: nende mängus pole lusti ega üllatamisvõimet, on vaid puhas, tehniliselt filigraanne, aga igavalt ennustatav programmilisus. See programmilisus väljendub ka Tiit Ojasoo „Heasoovijate“ dramaturgias, selles, kuidas ilmselt Kaur Kenderi „Untitled 12“ protsessist hoogustatuna õe ja venna intsesti piinava detailsusega tarbetult kaua kirjeldatakse. Nii umbes poole etenduse pealt ütleb Tiina Tauraite publikule: „Küllap mõtlete nüüd: lõpuks ometi on see lugu läbi. Ei sugugi – see läheb veel edasi.“ Ojasoo on võtnud publikut meelega piinata, suruda vähemalt osa sellest mentaalsest horror’ist, mis Jonathan Littelli 900-leheküljelise romaani vahele pakitud, vaatajale näkku. Ainus häda oli selles, et nähtu ei valmistanud piina.

See leidlikkusest pakatav NO99, keda mäletame lavastusist „Perikles“, „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, „Eesti tõus ja langus“, on praegu kadunud. Ma ei ole kindel, kuhu täpselt, aga mingi vihje andis mulle hiljuti Harju tänaval kohatud NO99 turundusplakat, millel olid loetletud välismaa linnad, kus teater on käinud esinemas, ning selle loetelu all ilutsev loosung „Eesti kõige rahvusvahelisem teater“. Tol hetkel seal Harju tänaval seistes tundus see sama veider kui Eesti Draamateatri kunagine kihk tituleerida end rahvusteatriks või Tartu ülikooli kinnisidee rahvusülikoolist. Justkui omamoodi teade, et sorry, aga me oleme mentaalselt ära kolinud, hakanud tootma festivaliteatrit, tegema midagi sellist, mille üle Henrik Kalmet ja Kinoteater oma lavastuse „A festival piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“ pealkirjas irvitavad. Võib-olla on asi minus, selles, et mul endal on NO99 pikaaegse austajana kriis, aga ju siis tuleb ajuti ka seda taluda.

Kui ameeriklase Jonathan Littelli prantsuse keeles kirjutatud „Heasoovijad“ 2006. aastal avaldati, sai raamat kriitikat selle eest, et natsikurjategijale anti nii mahukas kirjandusteoses hääl, sellel fiktiivsel natsil lubati enda eest üldse kõnelda. Ojasoo lavastuse puhul on lisaks Piret Karrole ka Kadri Karro tõstatanud 3. jaanuari Eesti Ekspressis küsimuse, kas millegi lubamatuga hakkama saanud loojal on üldse õigus oma häälele. Kadri Karro vastus sellele küsimusele tundub märksa mõistlikum. Kaua juhtunust veel jahuma peab ja kas need, kes selle juhtumi kohta häälekalt sõna võtavad, üldse teavad, mis ja miks täpselt ning kelle süül juhtus? Piret Karro läheb oma artiklis suisa nii kaugele, et nõuab Ene-Liis Semperilt kunstiliste vahenditega selget seisukohavõttu oma abikaasa tegude suhtes ning kuulutab boikoti tervele teatrile, justkui Semper polekski täiskasvanud naine, kes ise oma eraelu ja kunstiliste valikute üle otsustab.

Olen kindel, et nii Piret Karro kui ka need sadakond inimest, kes kirjutasid presidendile avaliku kirja seoses teatri NO99 valimisega vabariigi aastapäeva vastuvõtu lavastajaks, soovivad südamepõhjas head, aga ma pole kindel, kas selline hüsteeriline heasoovlikkus teeb kellelegi head. Mõni aeg tagasi raputas kirjandusavalikkust samalaadne juhtum kirjanduskriitik Mihkel Kunnusega. Ka siis nõudsid agaramad hukkamõistjad Kunnuse lintšimist. Mu meelest on imetlusväärne, kuidas Kunnus ja ta elukaaslane endaga juhtunut, sealhulgas osaks saanud avaliku lintšimise kogemust rahulikult, kannatlikult selgitasid. Taavi Rõiva Malaisia-juhtumi puhul sai selgeks, miks paljud ohvrid ei soovi avalikkuse tähelepanu: meedia sööb nad elusalt.

Sellises olukorras nõuda (eriti tuntud) kannatanult üksikasjalikku aruannet vahejuhtumi kohta, mis NO99s aset leidis, on ilmselgelt liigne. Ohvreid tuleb julgustada ahistajaist teatama, aga kellelgi, ka avaliku elu tegelasel, pole kohustust traumaatilisi isiklikke teemasid avalikkuse ette tirida. Äkki jätaks nüüd Tiit Ojasoo ja teatri NO99 lõpuks rahule? Mis ei välista loomulikult teatri kunstiliste valikute küsimuse alla seadmist.

„Hüsteeria“ ja „Heasoovijate“ juurde naastes: neist kahest soovitan ära vaadata Ene-Liis Semperi „Hüsteeria“, kus trupp suudab raske lavalise ülesande – ammendada lõbusus kui lavaline olek, nii et see juhataks ka vaataja lõbujärgsesse hüsteerilisse tardumusse – veatult täita. Veidi pikale venivas lavastuses on oma helged huvitavad hetked. Ka kunstnikutöö on Semperi lavastusile omaselt viimase peal.

Tiit Ojasoo „Heasoovijaid“ on mul aga ausaks jäädes raske soovitada. Mingil arusaamatul põhjusel mängib Gert Raudsep ebakindlat, justkui karistuseks, vastumeelselt nüüdisteatri klišeesid esitama sunnitud natsikurjategijat. Publiku seast lavale käsutatud Andrei Hvostov ja Tõnu Kaljuste, kes „risti löödud“ Gert Raudsepa käsi köisi pidi ülal pidid hoidma, tundsid end seal ilmselt kasutuna, sest nad olidki seda. Tiina Tauraite oli märksa enesekindlam ja hingestatum, aga ka tema ei suutnud seda kummalist, letargia ja naeruväärsuse piiril veiklevat kompositsiooni päästa. Teatri puhul on see hea, et juba järgmise lavastusega on võimalus ka kõige lagunenum või väsinum maailm uuesti, justkui esmakordselt kokku panna.