Identiteet ja kuvand – valgus või vari?

Nukuteatri uuslavastus „Vari“ on sisutihe ning mõttetööd ergutav imeilusate varjunukkude ja lavakasutusega lugu, puhas ja aus jutustamiskunst.

AURI JÜRNA

Nukuteatri „Vari“, autor Hans Christian Andersen, dramatiseerija ja lavastaja Leino Rei, kunstnik Marion Undusk, helilooja Liina Sumera ja valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Leino Rei ja Jevgeni Moissejenko. Esietendus 7. X ovaalsaalis.

Kas panen väga puusse, kui üldistan ja ütlen, et lasteteatrilt ootab keskmine vaataja lihtsaid ja helgeid lugusid, mitte keerukaid ja süngeid teemasid, ning täiskasvanute teatrilt tõsisust ja filosoofilisust, mängulisus aga üllatab? Kuna vaatasin lapseeas enamasti nn täiskasvanutele mõeldud teatrit, ei ole ma veendunud teatri sihtrühma vanusepõhise vahetegemise vajalikkuses. Lugu ei diskrimineeri. Iga vaataja tõlgendab nähtut omamoodi ja kunsti emotsionaalne puudutus ei sõltu vanusest. Maitse ja intellektuaalsete seoste loomine on muidugi eraldi teemad, aga teose esmane tunnetus on piirangutest puhas.

Selles mõttes on Nukuteatris tore käia, sest ainus, mis seda teistest teatritest eristab, on publiku keskmine vanus. Noor vaataja toob aga kaasa vahetuse ja aususe – viivitamatult reageeritakse naljale, selgusetusele või igavusele –, mis võib ka kogenud vaataja vabastada liigpüüdlikust viisakusest ja vaoshoitusest. Valguse ja varju piiril sünnib asju, millest kõik aru saavad, olgu vanus, haridustase, teatrikogemus või keeleoskus milline tahes.

Hans Christian Anderseni muinasjutud, nagu lavastaja Leino Rei on „Varju“ tutvustades korduvalt rõhutanud, pärinevad lasteteatrieelsest ajast. Seega on „Varju“ pessimistlik eksistentsialism igati mõistetav, aga eriti tuleb lavastajale au anda painava ja lahenduseta identiteediküsimuse toomise eest (igas vanuses) publiku ette just praegu. Ajal, mil e-kodanikud peavad interneti kasutamist inimõiguseks ja tõsimeeli olulisemaks toimivast keskkonnakaitsest, on küberkuritegevus, identiteedivargus ja ühismeediasõltuvus järsult tõusnud. Ei, lapsed, kes on kasvanud, näpp puutetundlikul ekraanil, pole ainsad, kelle elu see mõjutab. Naiivsusest, oskamatusest, juhusest või mõõdutundetust kasutamisest tingitud identiteediprobleemid on digi- ja pärismaailmas levinud laiemalt, kui tahaks arvata.

Venekeelne „Vari“ on teatraalsem, Jevgeni Moissejenko jutustamislaad liikuvam, emotsionaalsem ja värvikam.

Sabine Burger

Anderseni 171aastane lugu ja Rei lavastus pole mitte ainult häbenemata ja nämmutamata sünge ja filosoofiline, vaid on ka harukordselt aktuaalne. Rei rääkis intervjuus ERRile, et „identiteet ja väline kuvand peaksid olema omavahel orgaanilises kooskõlas. Kui inimene ja tema vari – soov kuidagi välja paista – on väga erinevad, siis tekib konflikt. [—] Näiteks on inimesele antud hea lauluhääl, ta läheb kuskile saatesse ja tal läheb seal saates hästi. Inimene ei ole veel isiksusena välja kujunenud, aga tema vastu tekib laiem avalik huvi, ta on moodustanud endast juba mingi kuvandi. Nüüd hakkab see kuvand meedias oma elu elama, sest ajakirjanikud tunnevad tema vastu huvi, tekivad väikesed legendikesed. Inimene ei olnud võib-olla ise mõelnudki, et ma olen nüüd selline ja selliseks ma jään. Aga kuvand liigub kuskil oma teed ja inimene, vaesekene, püüab tal sabas sörkida. Võib juhtuda, et see kuvand, ettekujutus, millele inimene püüab vastata, läheb nii suureks, et inimene kukub kokku“ (kultuur.err.ee, 2. X).

Huvitav, kui mitmel vaatajal saalis tekkis seos varju ja e-identiteedi vahel? Kui mitu inimest tajub koju minnes ohtu oma pärisminale või väsimust oma varjule järelejooksmisest? Kes vaatab kinos filmi või sööb sõpradega õhtust – pärismina või Instagrami-mina? Rei „Vari“ viskab õhku hulga intrigeerivaid küsimusi ega tee katsetki neile vastata või lahendusi otsida. Polegi vaja, sest „me ei ole haridusasutus, me oleme pigem väikesed õrritajad või ergutajad, kes tõukavad mõtlema“. Parem ongi, sest igaüks võib Facebooki sirvides teha teste stiilis „Vasta kümnele küsimusele ja saad teada, kes sa tegelikult oled!“ või „Vali oma lemmiktoit ja vaata, kui palju Google su kohta teab!“. Muidugi võib ka Anderseni „Varju“ ja selle tähendusi guugeldada, aga see pole asja iva.

Rei lavastus on võrratult lihtne kombinatsioon vanast fantaasiast, traditsioonilisest varjuteatrist ja nüüdisaegsest allegooriast, mis varjab puhta ja stiilse esteetikaga väga edukalt sisulist provokatsiooni. Rei dramatiseeringus on jäetud palju aega ja ruumi visuaalile ning klassikaline varjuteatri vorm annab publiku fantaasiale tohutu tõukejõu, kannustab tegelasi ellu ärkama. Eks lavastuse vaikne, aeglane rütm võib panna suurema ühismeedia-sõltuvusega vaataja kohati proovile, kuid kolmveerandtunniks on asi seda väärt. Kui juba mõttemaailma puhastamine ette võtta, siis pigem sellise, lärmi ja vilkumiseta teatriga.

Võrreldes Leino Rei eestikeelset etendust Jevgeni Moissejenko venekeelsega, tuleb tunnistada, et kuigi need sisuliselt ja tehniliselt peaaegu kattuvad, on emotsionaalne ja mänguline erinevus suur. Nagu ka publiku reaktsioon: vene noored on altimad häälekalt vastama ja kaasa rääkima. Eesti­keelne „Vari“ on algusest peale üsna melanhoolne ja sisse­poole, rõhk on pigem illustratsioonidega jutustamisel ja mõtisk­lusel. Venekeelne „Vari“ on teatraalsem, Moissejenko jutustamislaad liikuvam, emotsionaalsem ja värvikam. Ta kasutab valgust ja varju tehnika­võttena, aga ka sisulise mänguvahendina, mis on viimse detailini ja teadlikult jutustaja teenistuses. Kui Rei on eelkõige loovestja ja maag, kelle sõna kaudu sünnib lugu vaataja peas, siis Moissejenko kehastub ümber ja viib endaga kaasa, kutsub kaasa elama ja hingama.

Mõlemal esietendusel läks ühel hetkel pinge kaduma – eri ajal ja põhjustel –, kuid mõlemal korral püüti publik uuesti enne lõppu kinni. Eriti huvitav on, et eesti- ja venekeelse versiooni fookuses võib täheldada väikest erinevust. Nüanss küll, aga selgelt tajutav: kui esimene on eelkõige lugu inimesest, kes kaotab oma varju ja identiteedi, siis teine on pigem inimeseks saanud varju lugu. Seetõttu on see aktiivsem ja sihikindlam, veidi agressiivsem, aga ka elujaatavam.

Üldiselt on „Vari“ suurepärane digitaalsest puhastumine: sügavalt sisutihe ja mõttetööd ergutav lugu, puhas ja aus jutustamiskunst, imeilusad varjunukud ja lavakasutus. Ehk ei pane lavastaja Rei pahaks, kui soovitan vaatama minna eelkõige just venekeelset versiooni, sest keelebarjäär on sellises teatris müüt, mis loo tunnetamist ja mõistmist kuidagi ei mõjuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht