In memoriam: Kaarin Raid

Kaarin Raid 22. X 1942 – 29. VII 2014

29. juulil lahkus meie hulgast Kaarin Raid, lavastaja, kes on loonud terve rea kõige säravamaid lavastusi Eesti viimase poole sajandi teatrikunstis.
Kaarin Raid sündis 22. oktoobril 1942. aastal. Lõpetanud Rakvere teatri õppestuudio, asus ta juba 19aastaselt samas teatris tööle.
Edasi siirdus Kaarin Raid õppima Moskva Teatrikunstiinstituuti ehk
GITISesse. Oma esmalavastuse tegi ta üliõpilasena just Rakvere teatris, milleks oli lavastus Saint-Exupery’ „Väikese printsi” ainetel Siina ja Aarne Ükskülaga peaosades. GITISes sai Raid suurepärase kooli Maria Knebelilt, kes oli Konstantin Stanislavski otsene õpilane ning Voldemar Panso õpetaja. Raidi diplomilavastuseks oli Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed”, mida etendati Moskvas Jermolova-nimelises teatris ning milles mängisid vene teatri suurnimed Aleksandr Kaljagin ja Jekaterina Vassiljeva.
Järgnes kümme aastat tööd Pärnu Endla teatris, kus sündis palju psühholoogilise realismi stiilis ning meeldejäävate näitlejatöödega lavastusi („Hirmsad vanemad”, „Armunud lõvi”, „Tramm nimega „Iha””, „Puhu, tuul!” jt). Seejärel lavastas Raid julgelt ja eksperimentaalselt Peet Vallaku novellil põhinenud Mati Undi lavateksti „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974) ning samal aastal Eesti Draamateatris Rein Saluri „Külalised”. Nendest lavastustest said Evald Hermaküla ja Jaan Toominga tolleaegsete lavastuste kõrval tähised 1970. aastate teatriuuenduses. 1977. aastal kohtusid kõik kolm ka ühises töös Vanemuises, kui Raid lavastas Ion Drutse näidendi „Pühamast püham”.
1974. aastal kutsus Voldemar Panso Kaarin Raidi TRK lavakunstikateedrisse, teatrikooli VIII lennu (Rein Oja, Aivar Tommingas, Toomas Suuman, Enn Keerd, Raivo Rüütel jt) juhendajaks. Nende julgelt vallatu diplomilavastusega „Me otsime Vargamäed” algas suveteatritraditsioon Vargamäel.
Töötanud 1974–1977 lavastajana Noorsooteatris ja 1977–1982 Vanemuises, asus Kaarin Raid 1983. aastal tööle Viljandi teatrisse Ugala, kus tõi veerand sajandi jooksul lavale 33 lavastust, nende seas eesti teatri kullafondi läinud tööd: Tammsaare „Juudit”, O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” (1984), Williamsi „Kass tulisel plekk-katusel” (1990), Nashi „Vihmameister” (1990), Tšehhovi „Kirsiaed” (1993), „Kajakas” (2001) ja „Onu Vanja” (2003), Rozovi „Vend Aljoša” (2003) jt. Tema viimaseks tööks Ugalas jäi Weskeri „Neli aastaaega” (2005).
Ugalas sai alguse ka Raidi vastastikku rikastav koostöö noore Elmo Nüganeniga. Raidi lavastustes „Kajakas” ja „Charley tädi” hiilgas Nüganen näitlejana. Publikule on kindlasti jäänud meelde aga ka Raidi osatäitmised Antoni „Laudalüürikas” (Vanemuises), Dudaravi draamas „Üle läve”, Simoni näidendis „Peame elama, mutikesed” jm lavastustes. Ugala kõrval jõudis Raid lavastada ka paljudes teistes Eesti teatrites ning juhendada mitme lennu üliõpilasi nii Tallinnas kui ka Viljandis.
Kaarin Raidi proovid olid alati mõtestatud ning täis improvisatsioonilusti. Oma töödes lähtus ta eelkõige näitlejatest. Ta oli neile targaks, tähelepanelikuks ning täpselt suunavaks abistajaks, millega pälvis mitme põlvkonna teatriinimeste üksmeelse armastuse ning tänu. Just elutark professionaalsus oli see, mille eest Raidi hinnati ning kutsuti taas ja taas nii lavastama kui ka õpetama, seni kuni tema tervis seda lubas.
Kaarin Raidi lavastusi on korduvalt ära märgitud Eesti teatri aastaauhindega, ta oli Ants Lauteri nimelise režiipreemia laureaat 1978. aastal ja kandis teenelise kunstniku aunimetust (1990). 2013. aastal pälvis ta Eesti Vabariigilt pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest elutööpreemia.

Sõbrad ja kolleegid saadavad Kaarin Raidi viimsele teekonnale laupäeval, 2. augustil kell 13 Ugala teatrimajast Viljandis.

Ugala teater
Eesti Lavastajate Liit
Eesti Teatriliit
Kultuuriministeerium