Inimroti askeldused elegantses paberlabürindis

Silvia Soro

27. novembril esietendus Viljandi kultuuriakadeemia black box’is Tallinna ülikooli koreograafi-lavastaja eriala magistrandi Helena Ehrenbuschi (tants ja koreograafia) ja kunstiakadeemia graafika eriala magistrantide Jaanus Samma, Ave Teeääre ja Kertu Ehala (paberlõige, lavakujundus) koostöös sündinud lavastus “!”.

Tegemist ei olnud pelgalt tantsuetendusega, kuna lavakujundus ei osalenud etenduses mitte fooni, vaid esineja võrdse partnerina ja tantsija kasutas mõtte edasikandmisel lisaks tantsukeelele ka palju näitlejameisterlikkust. Siinkohal võib vaielda, millal muutub laval vaikiv, kuid liikuv näitleja tantsijaks ja millal saab tantsijast, kes laval pigem vaikides tegutseb kui tantsib, näitleja. Kuna see etendus sündis aga nagunii mitme kunstiliigi sünteesina, sobiks žanrimääratluseks ehk pigem “tegevuskunst”.

“!” on improvisatsioon paberist lavakujunduses, mis hävib etenduse käigus pea täielikult. Seega on nii etendus kui selle kujundus kaduvad, need tuleb iga kord uuesti luua. Mitmekihiline, kaunis ja kunstiline pabermaailm pakub mitmeid ruumilahendusi.

Habras paber sobib üllatavalt hästi sellesse lavastusse. Sama rabe ja ettearvamatu nagu teda ümbritsev paberlabürint on ka selles liikuv inimene. Helena Ehrenbuschi tegelaskuju on meile küllaltki harvanähtavate tunnete ja tegevuskäikudega üllatavalt äratuntav ja samastumisrõõmu (või -ängi) pakkuv. Juba etenduse alguses näeme paberist eesriide ees kohmetut tegelast, kes tahaks meile midagi öelda, aga muutub tänu segavatele teguritele (vali muusika, eesriie, mis ei avane jne) üha kohmetumaks ja imbub viimaks vähehaaval seina sisse. Edasi rebitakse eesriie maha ja me liigume järgmisele tasandile: on see nüüd inimene ühiskonnas, omas maailmas või oma siseilmas?

Igatahes ei pööra ta meile enam tähelepanu. Resigneerunud asjalikkusega liigub ta laest alla rippuvatesse paberpaanidesse lõigatud inimkujutiste keskel. On need kaaskodanikud, keda me tegelikult ei näe, inimeste jäljed meie mäluseintel või hoopis tantsija enda unistusteminad, kellega ta vahel kontakti otsib ja keda ta ükshaaval laest alla rebib?

Nüüd tuleb tantsija juurde laps, umbes nelja-aastane asjalik tegelane. Ta ronib emale selga, ema loobib ja väntsutab teda emotsioonivabalt, mässib lapse viimaks maharebitud paberitesse ja lükkab koos ülejäänud pahnaga nurka. Seejuures jääb ema-inimene oma tegevuses asjalikuks ja tundetuks. Ainus tunne, mida võime märgata, on väike väsimus. Aga ta liigub edasi. Järgmisesse ruumi. Järgmise eesriide ette. See, mis teda eesriiet avama sunnib, ei ole ilmselt uudishimu, vaid mingi seesmine sund, edasiminemise instinkt.

Ta leiab kaks punast lehvi ja seob pabereesriide pidulikult kahele poole lahti. Akna tagant ilmub nähtavale peen, musta paberisse lõigatud luigekujutis, kes, pea ees, alla sööstab. Muusika annab seejuures veidi üledramatiseeritud vihje, kuuleme Saint-Saënsi “Surevat luike”. Esineja lahkub lavalt, jättes viimase sõna kunstile, mis annab meile aega erinevas valguses surevat luike imetleda ja nähtule tagasi mõelda. Ehk on mõtlemisaeg nähtu lühidust arvestades liigagi pikk?

Lava pimenedes kuuleme kedagi pimedas paberites krõbistamas. Inimrott askeldab veel ja kohendab pesa, aga meie teda enam ei näe. Valguse tagasi tulles mõjub sinine sameteesriie pärast õhulist pabermaailma kuidagi eriti raske ja lõplikuna. Kaks väikest last tulevad publiku sekka ja jagavad meile puupulga otsa torgatud valgeid paberlinde. Nüüd algab meie etendus: peame otsustama, mida me oma mälestusega teeme: anname edasi lapsele, torkame kodus lillepotti, paneme raamatu vahele või kaotame vaikselt ära.

Hea lavastuse üks omadusi on see, et  see on loetav, aga mitte üheselt tõlgendatav.