Ja kaigub kõrvu vere hääl

Jaanus Kulli

Oskus jutustada autori lugu sellele karniise ja sambaid lisamata viitab küpsele meistrile.        Rakvere teatri „Leenane’i kaunitar”, autor Martin McDonagh, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe, kunstnik Mae Kivilo. Mängivad Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Velvo Väli ja Mait Joorits. Esietendus 2. IV Rakvere teatri väikeses saalis.  Tõenäoliselt on paljud „Leenane’i kaunitari” vaatamas käinud küsinud: on sellised ema ja tütre vahelised suhted üleüldse võimalikud. Sama küsimusepüstitust reetsid ka esietenduse vaheajal pillatud repliigid ja pilgud. Võib-olla  tõesti seal kuskil Iirimaa kolkakülas, sest omamoodi on ju iirlased hull rahvas. Vähemalt mingil ajal olid neil keelatud kirjanduse hulgas peaaegu kõik Erich Maria Remarque’i teosed ning kuskil panevad nad üksteisele tänini pomme alla. Pole siis imestada seegi, kui nad oma pereliikmeid keeva õliga üle valavad. Samas oleme iirlasi justkui rohkem naabriteks pidanud kui näiteks lätlasi või leedukaid. Oleme üksteist hingesugulasteks arvanud, kuigi mõelnud,  et võime IRA kombel tegutseda puudub meil täiesti. Ja palun väga! Neil pritsitakse üksteist õliga, meil aga oskavad lapsed koera kombel ulguda ja jalga tõsta!       

Tosin aastat tagasi, kui McDonaghi näidend etendus Vanemuises pealkirjaga „Mägede iluduskuninganna”, kirjutas Margus Kasterpalu: „No ei ole olemas selliseid ema ja tütre suhteid, mis me siin räägime! Aga tegelikult ju on! 

On selliseid, teistsuguseid ja hullemaidki, ja muidugi mitte ainult emade ja tütarde vahel. Me lihtsalt ei tea neist midagi. Või kui teame, teeme, nagu ei teaks. Me ei tee neid lihtsalt märkama.” Kõige mõtlemapanevam ongi, et 12 aastat hiljem, kui me ka ise oleme juba Euroopa Liidus, kõlab Kasterpalu kirjutatu meie väikelinna laste saatuse taustal endiselt realistlikult, üldsegi mitte ülepingutatult ja paraku – väga päevakajaliselt.         

Seega tulebki McDonaghi sageli morbiidseid, pessimistliku alatooniga tekste, kus ometi kunagi ei puudu ka huumor, elu helgemad hetked, võtta üksüheselt kui reaalsust, kui elu ennast, mitte kui kirjanduslikku liialdust.  McDonagh lihtsalt esitab ekstreemseid suhteid ja olukordi täiesti tavaliste pähe – et nii ongi. Kuivõrd seda lavalt üks ühele vastu võetakse, sõltub suuresti juba lavastajast, tema oskustest. Lähemal vaatamisel on muidugi selge, et ei selles tema näidendis ega ka teistes („Inishmaani igerik”, „Inishmoori leitnant”, „Connemara, üksildane lääs” jt) räägita tegelikult väärastunud inimsuhetest, kuigi olukord on kohati ülimalt julm, vaid lõputust võimatusest  kõrvalise külakoha vaikelust välja rabelda, ole sa nii ilus, andekas, julge ja vapper kui tahes. Selles mõttes on MacDonaghi paralleeliks Eestis hoopis vahepealsete aastate menulaul „Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Selle väikese lisandusega, et tänapäeva Leenane, aga ka kogu Connemara tükkis Inishmaani ja Inishmoori saartega, on muutunud turistiparadiisiks ja loomeinimeste lemmikelupaigaks, kuhu kodu ostmiseks peab olema juba kenakesti varandust.  Nii et nende lugude üksinduse ja ääremaa aspekt pole justkui enam päevakohane. Pealegi elab ju tuntuim iiri dramaturg MacDonagh ise Inglismaal (mõnede väitel pole ta kunagi Iirimaal käinudki!) ning näeb seetõttu dramaatilise alusmaterjalina ennekõike iiri ängi – selle kõikvõimalikes kehastustes.   

Tegelikult räägitakse ju „Leenane’i kaunitariski” hoopis armastusest, sellest, kuidas armastuse habras taim õhutamata ruumis lämbub ja kängub. Ja sellest, et üks tühine juhus võib käima lükata sündmuste ahela, millest saab lõpuks mäng elu ja surma peale. Vastasseis, kas mina või sina … Nii MacDonaghi näidendites juhtubki.   

Olgu kohe öeldud, et sellise dramaatilise   asjakäigu juures on alati oht libastuda, kuid lavastaja Üllar Saaremäe on suutnud selle kohati lausa võika ema ja tütre loo ilma liigse sentimendita edasi anda, jäädes elegantselt  n-ö dramaturgi nivoole. Esmapilgul võib see ju tunduda ainuvõimalik ja kõige lihtsam tee, kuigi ma kahtlustan, et tegelikult on see kõige raskem. Oskus jutustada autori lugu sellele karniise ja sambaid lisamata viitab küpsele meistrile. Jüri Järvet olevat öelnud, et tõeline näitleja ollakse alles siis, kui hakatakse laval rääkima oma häälega. Samas pole McDonaghi dramaturgia, tema stseenide ülesehitus, kohati ka dialoog sugugi nii realistlikult lihtne, nagu tundub. Ilmselt oskab Iirimaad tundev ja armastav Saaremäe MacDonaghit lugeda. Ühelt poolt on McDonaghi näidend kuskil kolkaküla servas elava ema Magi (Ines Aru) ja tema tütre Maureeni (Ülle Lichtfeldt) lugu. Selgelt kahe naise lugu. Kahe eri põlvkonna ja saatuse lugu, kus eredalt kerkivad esile küsimused: kuivõrd vabad me oleme oma valikutes, kui jutt on kohustustest lähedase inimese ees ning ühtlasi õigusest ja vabadusest oma elule? Maureen  on 40aastane ning terve elu teenindanud kapriisset ema, kes mitte millegagi hakkama ei saa. Maureeni igapäevased emale pudingu- ja pudrukeetmised ning tema pissipoti tühjendamised on saanud samasuguseks tüütuks rituaaliks nagu Magi kamandamised. Samas on need rituaalid justkui elu pärisosa, ilma milleta oleks see veel vaesem ja ilmetum. Kui mängu tuleb sama küla poiss Pato (Velvo Väli), muutub aga väga palju. Maureen  saab aru, et on saabunud tema tund, tema hetk, arvatavasti viimane võimalus. Seni suurte lohmakate kummikutega kanasita sees patseerinud Maureenist saab taas kord see Leenane’i kaunitar, kes ta kunagi oli. Kellele ta ise ja küllap ka teised ennustasid kõrget ja kauget lendu, mis jäi tulemata.     

  Mag mõistab, et kui ta lubab tütrel laia ilma lennata, on ta ise kadunud hing. Siis jääb ta siia  tuhmunud tuppa üksipäini. Kes oskab täpselt öelda, mis niisuguse inimese peas toimub. Rakvere teatri lavastuses on armas ja inimlik see, et kumbki naistest pole iseenesest julm, et nende teguviisi (suhetes Mag-Maureen, aga ka Maureen-Pato) ajendab hädavajadus klammerduda, mis on ju esimene armastuse tapja. Tulemuseks etteaimatav katastroof: oma rutiinse heaolu, vähemalt näilise võimu ja tuleviku kindlustatuse nimel hukutab Mag Maureeni  õnne. Ja tütar hukutab ema. Sellepoolest ongi MacDonaghi tekst nii võluv, et näiliselt argiste sündmuste najal tõstatab see elusuuruseid moraalseid ja eetilisi küsimusi, millele pole ühist ja ühte vastust. Nii lahkubki publik saalist, jäädes pikaks ajaks juurdlema, kas tütrele mõeldud kirja lugemine ja selle hävitamine ning seega tema ainukese õnnevõimaluse kustutamine on väiksem kuritöö kui ematapp.