Jälituskäik Tallinnas

Uitamine kui kontseptsioon on lavastuse „Sammud“ oluline impulss: tegijad on soovinud pakkuda inimestele kiires tormlemises eristuva vabama hetke.

MADLI PESTI

Eesti Draamateatri „Sammud“, lavastaja Mari-Liis Lill, lavastusdramaturg Paavo Piik, helikujundaja Pille-Riin Langeproon. Mängivad Henrik Kalmet, Helena Lotman ja Kaie Mihkelson. Esietendus 13. V Tallinna linnaruumis.

Jalutuskäigu vormis lavastus „Sammud“ on fiktiivne lugu kahest omavahel tõmbuvast-tõukuvast armastajast (osatäitjad Helena Lotman ja Henrik Kalmet). 26-liikmeline publikukamp jälitab paari nende jalutuskäigul Tallinna vanalinnas ja kuulab kõrvaklappidest pealt nende kolmetunnist isiklikku jutuvadinat. Seekord ei tasu oodata Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi varasemale koostööle iseloomulikku ühiskonnakriitikat. Suisa vastupidi: „Sammud“ on kahe inimese fiktiivne suhtelugu, kus neljas sein jääb vankumatult püsti ning püsitakse peamiselt ühe peo meenutamise juures.

Enne „Sammudele“ kaasa sammumist ma nimme ei lugenud-kuulanud-vaadanud mitte midagi lavastusega seonduvat. Alustades teekonda Eesti Draamateatri kõrvalt revolutsioonimonumendi eest, tabas mind neljanda seina vastu põrkumine suure üllatusena. Näitlejad tõepoolest esitasid fiktiivseid karaktereid, said monumendi ees kokku, et arutada reedeõhtuse peo suudluse anatoomiat, ega näinud teisi inimesi, publikut enda ümber. Üks suhtelugu oli publikule jälgimiseks tõstetud linnaruumi. Peagi mõistsin, et tegemist polegi rännaklavastuse kui ühe nüüdis­etenduskunstide alaliigiga, Eesti Draamateatri ajalehes nimetataksegi „Samme“ täpsemini rännakuvormis lavastuseks.

Mida polnud? Rännaklavastustel on etenduskunstide maailmas juba oma kindel koht ja traditsioon. Ka Eestis on hakatud kõndides toimuvaid ja ümbrust mängu võtvaid performatiivseid-refleksiivseid lavastusi järjest rohkem looma – eesmärgiks enamasti avardada publiku tajukogemusi. Näiteks meenub kohe ühe teise riigiteatri rännaklavastus, eelmisel suvel esietendunud ja selgi suvel kogetav Ugala teatri mänguline ja informatiivne „Viljandi lood. Jaan“ (autorid Marika Palm ja Liis Aedmaa).

Rännaklavastustele on omane publiku osavõtt ja tegutsemine, protsessile suunatus ja improvisatsioonilisus, uurimuslikkus ja kogukonna loomine. See kõik ei iseloomusta aga „Samme“. Neljas sein jääb vankumatuks ega teki ka publikust ajutist kogukonda. Vaatajad esitatud loost osa ei võta ning ka näitlejate improviseerimishetked on rangelt piiritletud.

Rännaklavastused mängivad sageli osavõtjatele üllatuslike elementidega: avardavad ruumikogemust ja raamistavad varem tuntut uuel moel. Mingil määral võis „Sammud“ seda teha inimesega, kes Tallinna vanalinna ja selle ümbrusega nii tuttav pole, üllatuslikku momenti ei saa välistada (teekonnal peatuti mulle kahes uudses paigas). Rännak­lavastuste loojatele on harilikult oluline publiku meelte mõjutamine: „Sammudes“ sai mugida kummikomme. Eks meeli mõjutas jalutuskäik sedavõrd, kuivõrd linnaruum ongi intensiivne müra- ja inforikas paik.

Veel on rännaklavastused olemuselt eksklusiivsed ja isiklikud. „Sammud“ on eksklusiivne (paari saab jalutuskäigul jälitada vaid 26 inimest), aga mitte eriti isiklik: kuna neljas sein seisab püsti algusest lõpuni, siis on lavastuse vastuvõtt samavõrd isiklik ja subjektiivne nagu ükskõik millist teist traditsioonilisemas vormis lavateost kogedes.

Sageli on rännaklavastused informatiivsed ning publik saab midagi uut teada ajaloo või külastatud paiga kohta. „Sammudes“ palju uut teada ei saa, sest tegelasi huvitab rohkem suudluse meenutamine, kuid ühe uue teadmisekillu sain siiski: kuni 1930. aastateni oli meie pealinna nimena kasutusel ka Tallinna –omastavas käändes nagu kõikide Eesti linnade nimed. Praegu on Tallinn ainus Eesti 47 linnast, mille nimi on nimetavas käändes.

Uitamine. „Sammudes“ liigub rühm inimesi armastajapaaril sabas ning kuulab nende omavahelist jutuajamist kõrvaklappidest. Kõrvaklappide ainus funktsioon on helivõimendi (lavastuse alguses saab kuulata ka rootsi meeleoludžässi). Tegelikult ei ole see jutt, mida paar ajab, eriti sisukas ega sügav, kuid teksti autori Paavo Piigi eesmärk ongi ehk olnud tabada jalutuskäigu suvalist juttu ja meeleolu. Kui paari omavaheline vestlus läheb potentsiaalselt sügavamaks ja isiklikumaks (näiteks küsimused: millal sa viimati nutsid? mida sa kardad? millal olid sa õnnelik?), siis need küsimused jäävad pooleli või vastatakse neile pealiskaudselt. Jällegi, eks seegi ole eluline situatsioon. Ka lavastuse liikumisskeem ja sündmustik on mõneti etteaimatav (väikese üllatuse osaliseks saab siiski eelviimases punktis, mille jätan jalutuskäigu kogejatele avastamiseks).

Muidugi on uitamine kui kontseptsioon lavastuse oluline impulss: tegijad on soovinud pakkuda inimestele kiires tormlemises eristuva vabama hetke. Uitamine on tõesti eesmärgita tegevus, kuid lavastus on selleks liiga struktureeritud, et see kontseptsioon saaks täielikult avalduda.

Vormi ja sisu omavahelise seotuse taotlus on küll kogedes ilmne. Lavastaja Mari-Liis Lill sõnab: „See sihitu kõndimine on seotud ka sihitusega nende tegelaste omavahelises suhtes. Nii nagu nad täpselt ei tea, kuhu nad kõnnivad, siis ega nad ei tea ka seda, kuhu nad jõuavad oma suhtes. Kuhu need sammud lõpuks viivad.“¹ See mõte tuli tegelaspaari vaadates esile küll, kuid selleks et uitamine jõuaks ka publikule päriselt naha vahele, poleks lavastuse fookus pidanud olema nii tugevalt tegelastevahelisel lool.

Näitlejad ja juhus. Mis oli tegijate eesmärk „Samme“ luues? Lavastaja Mari-Liis Lill sõnastab: „Mulle tundub põnev, kas meil õnnestub tekitada lavastusega tunne, nagu oleksime kogemata sattunud peale kahele inimesele ja tekkinud on harukordne võimalus salaja pealt kuulata kahe inimese väga isiklikku vestlust.“² Lugesin seda mõtet pärast etendust. Etenduse ajal olin pealt­kuulamise tunde endale just sellisel viisil sõnastanudki. Jah, tõepoolest, salaja pealtkuulamise tunne jalutades tekkiski, aga tekitas pigem ebamugavust ja tõstatas küsimuse, miks ma pean seda vestlust kuulama.

Selles pealtkuulamise mängus oli näitlejate loodud fiktiivseid tegelasi mõneti keeruline uskuda. Mitte et nad poleks hästi mänginud. Distants tekkis küllap sellest, et näitlejad Kalmet ja Lotman on vaatajatele tuttavad, nad on kogenud ja pika rollislepiga. Võimalik, et noorte, väiksema kogemusega näitlejatega oleks eluläheduse ja usutavuse saavutamine lihtsam.

„Sammudes“ osalemisega on näitlejaile antud võimalus kohtuda juhusega, kuid mulle tundus, et päris juhus oli sel jalutuskäigul pigem taltsutatud. Vähesel määral näitlejad muidugi improviseerida saavad (näiteks kui mündiautomaat ei tööta või kui näitleja kommenteerib mööduvaid inimesi), kuid juhus on raamidesse surutud.

Linn kui lava. Muidugi esineb „Sammudes“ linn ise lavana ning teksti autor Paavo Piik tõdebki: „Mind käivitas võimalus kirjutada tõeliselt suurele lavale ehk kogu linnale, aga selliselt, et seome topograafia, milles liigume, kahe inimese isikliku topograafiaga. Meid huvitab, kuidas siduda reaalne maastik tegelaste sisemiste maastikega.“³ Dramaturgiliselt tõuseb jalutuskäigu ajal katusteemaks mälu selektiivsus: paar jalutab vanalinnas ja põikab sisse mõnda sisehoovi, kus naistegelane meenutab noorusjuhtumeid, mis on dramaturgiliselt seostatud mälu, selle selektiivsuse ja peol juhtunud suudlusega. Vanalinna hoovid on kui ajusopid, kuhu ebausaldusväärne mälu sisse põikab.

Linn kui lava võib „Sammude“ vaatajale toimida filmilikult, võimalusena valida oma kaader.⁴ Mõnes linnaruumi rohkem teemaks võtvas lavastuses on selline isiklike kaadrite loomine rohkem toimima hakanud. Seekord jäi filmilikkus pigem taustale küllap fiktiivsele loole keskendumise tõttu. Neljas sein kõrgus liiga paksult ees, et leida impulssi spetsiaalselt linnaruumi kadreerida.

Kokkuvõtteks: „Sammude“ kogemine võimaldab rahulikku vaatlushetke sagivas linnakäras. Kui ka ilmaga veab, saab nautida imelist päikeseloojangut ning igas mõttes aja maha võtta. Kindlasti on lavastus põnev kogemus neile, kellele sobib gramm üllatuslikkust ning kes tulevad Tallinna külla kaugematest Eesti paikadest.

1 Kairi Kruus, Kuhu viivad sammud. – Draamateatri leht, kevad 2023.

2 Samas.

3 Samas.

4 Helena Lotman: lavastus „Sammud“ on kohaloleku harjutus. – ERRi kultuuriportaal 12. V 2023.