Jumalaga, Kokkola!

Leea Klemola ja Ingomar Vihmari „Arktilised mängud“ on nii kurb lugu, et naeru kätte võib surra.

TIIT PALU

Endla teatri „Arktilised mängud“, autorid Leea ja Klaus Klemola, tõlkija Maimu Berg, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Ivar Piterskihh. Mängivad Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld ja Priit Loog. Esietendus 3. IX Endla teatri suures saalis.

„Arktilised mängud“ on juba kolmas lavastus Endla teatris, kus laval toimetavad Marja-Terttu Zeppelin (Andrus Vaarik), Martti Piano Larsson (Sepo Seeman), Arijoutsi Prittinen (Ago Anderson), Harri Lömmarkki (Lauri Kink) ja nende kaasteelised.

Leea Klemola on Soome teatraal ja arvamusliider, keda nägin esimest korda Helsingis Q-teatteri „Hamleti“ nimiosas 1995. aastal, kui Tuglase selts Eesti noorele teatrirahvale näitas, mida on Soomes head. Ta on asutanud ja juhtinud teatreid, mänginud laval ja ekraanil ning kirjutanud näidendeid, milles vaatajad armu ei leia. Teda huvitavad äärealad nii geograafias ja keelekasutuses kui ka soorollides, näidendeid käib ta kirjutamas Gröönimaal ja Mongoolias ning lavale kutsub amatöörid koos elukutseliste näitlejatega.

Kui Klemola kirjutab ja lavastab, siis teatrijuhi jalg väriseb, sest mingit arvestamist sihtrühmade või tädide ootustega ei maksa oodata. Sellest värinast võib sõltuvusse jääda, sest kuskilt mujalt meie aina kultuursemas ümbruses sellist ürgtunnet leida on üha raskem.

Ingomar Vihmari lavastajaloomingus moodustab Soome uusdramaturgia selgroo, mille külge kinnituvad Skandinaavia, inglise ja vene klassikud. Vihmarit huvitab inimene kui igakordne ainukordsus, kelle hääl tuleb kuuldavale tuua.

Tema lavastustes pole tegelaste tähtsuse järjekorda ilmumiste või sõnade arvu järgi. Vihmar mitte ei juhenda, kuidas laval või rollis olla, vaid julgustab olema nii, nagu näitleja pill on loodud. Ehkki see võiks olla teatris kõige lihtsam, on see näitlejale sageli kõige raskem, sest mängu tuleb panna iseend. Seda suurem on jagatud rõõm, kui selleks jõuprooviks on särtsu ja mõtet jätkunud.

„Kokkola“ ja selle järjed. 2004. aastal esietendus Tampere teatris „Kokkola“, sellele järgnesid samas teatris „Külmale maale“ (2008) ja „New Karleby“ (2011). Näidendite kaasautor on Leea vend Klaus Klemola, kes alglavastustes Martti Piano Larssoni rolli oma kaaluka isiksusega täidab nii rõivis kui ka alasti.

2019. aastal tuli Tamperes välja ka neljas lavastus „Arktilised mängud“, mis Kokkola-sarja otsad kokku võtab. Autorid nimetavad neid nelja lugu aga kindlameelselt triloogiaks. Endla teatris on praeguseks ainsana lavastamata „New Karleby“ (Karleby on Kokkola linna rootsikeelne nimi). Loodetavasti parandatakse see auk repertuaaris siiski juba sel sajandil.

Olen selle neljaosalise triloogia kolme esimest lavastust näinud ka Soomes. Meeles on šamanistlik-nihilistlik-homeeriline õhkkond, milles kõik oli võimalik, sest miski pole hetkekski võimatu. See on totaalne teater Soome versioonis. Kokkola sarja puhul on tegemist looga, milles on samad persoonid ja probleemid, kuid mille üksikud sündmused kaovad atmosfääri nagu uttu, kust nad ootamatutes kooslustes ja proportsioonides aeg-ajalt mälupiltidena välja ujuvad.

Seepärast pean pöörduma ajalooliste dokumentide poole ning selgitama nii lugeja kui enda tarvis välja, millised sündmused siis õieti eelnesid „Arktilistele mängudele“.

„Kokkola“ tegevus hargneb samanimelises Põhja-Soome väikelinnas, kus Martti Piano Larsson pööritab bussifirmat, mille missioon on hättasattunud inimeste aitamine, neist aga selles kandis puudust ei tunta. Kohaliku baari šveitseriks on Marja-Terttu Zeppelin, kes armastab pööraselt oma kaksikvenda. Kogeda saab erilist vastastikuse sõltuvuse elulaadi, kus ainult alkohol, üksteise kindlameelne alandamine ja omaenda näriv häbi liidavad inimesi selles kõledas ja pimedas kliimas.

Teises osas kolib kirju seltskond Marja-Terttu Zeppelini juhtimisel Gröönimaale, kuhu püstitatakse maailma põhjapoolseim grillbaar. Marja-Terttu soovib nimelt põgeneda oma tunnete ja seksuaalsuse eest sinna, kus oleks võimalikult külm. Seltskond kohtub neandertallaste ja ürgveistega ning püüab päästa maailma kliimakatastroofi eest. Lõpuks võetakse suund Kuule.

Kolmandas osas, mida ainsana pole Eesti publikule veel esitletud, pöördub Martti Piano Larsson tagasi Kokkolasse, sest purunenud on nii tema abielu kui ka lootus rajada uuelaadne ühiskond. Raske on täpselt öelda, kas ta tuleb Kuult või Gröönimaalt ning kellega ta abielus oli (on arvatud, et Marja-Terttu Zeppeliniga), kuid see polegi vahest esmatähtis. Oluline on jätkuv usk kaasinimesse kui mõistusega varustatud olendisse. Selles osas kohtame ka Kokkolasse võõrtöölisteks saabunud Aafrika tähnikhüaane.

„Arktilistes mängudes“ on Martti Piano Larsson jätnud maha joomise ja täiendanud oma firma tegevuste nimekirja filmiteenusega. Neis filmides osalevad eeskätt juua täis inimesed, kelle kohta teame juba esimesest osast, et Kokkolas on seda eluviisi igati soodustav kliima. Heaoluühiskonnas ongi kasulik teada, mis nippidega filmide tegemiseks fondidelt ja omavalitsuselt raha saab: häbi, alandus ja alkohol annavad siin vastuvaidlematu eelise.

Gröönimaalt naaseb sünnilinna Kokkolasse ka Marja-Terttu Zeppelin. Ta on väga purjus, seljas hülgenahksed rõivad, rinnas aga tükk. Ta põgeneb taas kliimasoojenemise ja keeruliste inim­suhete eest. Pealegi pole ta enam 60, nagu esimeses osas, vaid juba 75aastane. Tal on plaan siseneda kohalikku muusika­ärisse, et sellega teenitud raha eest rahumeeles elu lõpuni juua. Vähemalt plaani esimene osa poolikult ka teostub, kuigi läbi tuleb teha väsitav haiglakuur. Marja-Terttu saabumise auks korraldab Kokkola Šveitserite Vennaskond tervituspeo vennaskonna esimehe Vili Autio Tiippanaise kodus.

Kokkola on Gröönimaa pealinna Nuukiga samal laiuskraadil. Kui liustikud sulavad ja vesi tõuseb, tuleb inimestel otsida paiku, kus oleks veel piisavalt külma. Sest vaid seal, kus on veel tõeliselt külm, tuleb hoida tihedalt kokku, et üldse ellu jääda. Seda ellujäämise ja ühtehoidmise viimast lähedust need inimesed otsivadki sel hõredal asustusalal. Ja kõige külmem on siin kõige kallima süles, seal võib rahus kas või surra.

Marja-Terttu Zeppelin, kes oma elu jooksul on pidanud tundma nii palju alandust ja häbi, et ükski kogus alkoholi pole sellest saadud ülendust hetkekski suutnud labastada, sureb oma sõpradest ümbritsetuna mootorpaadis. On detsember ja väljas on kaheksateist kraadi sooja. Kliimasoojenemine on omadega jõudnud Kokkolasse, kuid inimeste külmus on sellest hoolimata veel kauaks päevakorral. See annab lootuse, mis on ka teatrikunsti pealispealisülesanne.

Kahtluseta võib väita, et kui teatrigurmaan on näinud neist Ingomar Vihmari lavastustest ühte, siis oskab ta juba hästi hinnata, millest on tulnud ilma jääda teisi nägemata.

Inimesed. Endla teatris on esietendused toimunud aastatel 2007, 2010 ja 2021. Selle aja jooksul on külalislavastajast Vihmarist saanud Endla kunstiline juht, Andrus Vaarik liitunud Endlaga ja Sepo Seeman sealt lahkunud.

Nii seob Kokkola taastulemine ajad ja inimesed. Ajad muutuvad, mõni jaburus polegi enam nii mõeldamatu, sest Soome ja kliimasoojenemine on meile lähemale jõudnud. Inimestel on aga kalduvus vananeda, mis „Kokkola“ jätkulugudele lisab ka teatrivälist tõsidust ja mõtteainet.

Ei tahaks „Arktiliste mängude“ puhul rääkida tegelastest, vaid inimestest. Miks üldse peaksid näitlejad „mängima tegelasi“, kui nad võivad olla inimesed? Teater ju selleks ongi, et seal end inimesena tunda. Siin ongi võti lavastuse juurde: kõik need teatrikvaliteedid, mis tavapäraselt seisnevad põnevas süžees ja ootamatutes sündmustes, kahvatuvad „Arktilistes mängudes“ inimlikkuse kvantiteedi ees.

Need inimesed siin elavad nii sajaprotsendiliselt, et näitlejat võib peale etenduse lõppu tabada tühja ruumi tunne, mis seisneb pealetükkivas kurbuses ja enesehaletsuses ning igatsuses ainult heas lavastuses teostuva täidetuse tunde järele.

Andrus Vaariku Marja-Terttu Zeppelin on elus nii sees, et elu võtab kohati kuju tema järgi. Kahjuks on Sepo Seemani Piano Larsson ja vist ka Ago Andersoni Arijoutsi Prittinen nüüd kained, olles ses mõttes erandlikud kogu Kokkola-sarja galeriis. Seetõttu nad küll askeldavad pidevalt, kuid nendega juhtub vähe meeldejäävat. Iga elu näinud inimene teab omast käest, et olla ainus kaine purjus seltskonnas on saatus, millega ei kaasne teiste tänu ega isiklikku õnne.

„Arktilistes mängudes“ kohtame ka uusi tegelasi, kes kasvanud välja Kokkola igikeltsast, mis sulades oma gaasid vabastab. Nende hulgas on Kadri Rämmeldi ja Priit Loogi kongeniaalsed kokkolalased, vastavalt Vili Autio Tiippanainen ja Intijani Mikkola. Vili Autioga on pika mäluga teatrisõber kohtunud ka varasemalt, siis veel Jüri Vlassovina.

Kadri Rämmeld annab mõnuga hoogu 70aastasele pensionil šveitserile, kes armastab nagu grusiin ja kes au nimel on valmis ka oma auasja ära külmetama. Priit Loog on tõusnud aga sellisesse tippvormi, et tema töötu šveitser mõjub kui kõige toimekam inimene üldse, tema pääseb alati kuiva jalaga. Rämmeldi ja Loogi ühised stseenid, milles ka kõige tühisemast teemast saab hetkega polaarpiirkonna põhiprobleem, annavad veendumuse, et elu Kokkolas saab jätkuda ka pärast jääaega.

Igas näitlejas polegi nii palju inimlikkust, et Kokkola laadi teostes lavale minna. See, kes oskab igat klassikarolli enda järgi painutada, ei pruugi „Arktilistest mängudest“ üldse aru saadagi. Ta ei näe, mida seal on talle mängida. Tema sõidaks jõulupuhkuse ajal lõunasse, kui muidugi raha oleks. „Arktilistes mängudes“ paistavad aga silma need, kes veedavad jaanipäeva pigem põhjanabal kui Pühajärve rannapeol. Õnneks Endla teatris asi inimeste taha ei jää.

Keel. Keel, mida need inimesed kasutavad, täidab kõneaktiteooria ideaaltingimused, kus öeldu on ühtlasi ka tegu. Nii on „Arktiliste mängude“ õhk paks plaanidest, mis on sõnastatud niivõrd otsekoheselt, et nende täitumist ei pea enam kontrollima. See, mis on öeldud, jääb igaveseks püsima.

Leea Klemola on juhtinud tähelepanu, et Kokkola murrakus kannab iga sõna mitmekordset raskust ning sõnade järjekord lauses määrab tähenduse lõplikud nüansid. Dialoog selles maailmas pole mingi ajaviitmine, vaid kalevalalikult aktiivne maailmaloomine. Ses mõttes pole õhk paks mitte ainult roppustest, vaid ka optimistlikust elutunnetusest. Kõik on sama oluline: nii surmaks valmistumine kui ka hamstri toitmine. Arktilistel aladel teisiti ei saakski, sest igal teol ja tegemata jätmisel ning ka sõnal ja ütlemata jätmisel on oma tagajärg.

Tänu tõlkija Maimu Bergile on Kokkola-lood eesti keeles oma elurikkuse säilitanud. Kust ta kõiki neid sõnu õppinud on, selle üle võib ainult imestada ja aukartust tunda.

Noa laev. „Arktiliste mängude“ lõpu­stseenis asuvad kõik need inimesed, keda oleme selleks ajaks juba armastama hakanud, Martti Piano Larssoni mootorpaadi pardale. Jää sulab, vesi tõuseb, aeg on liikide esinduskujud üleujutuse eest päästa.

Marja-Terttu Zeppelin sureb, kuid jääb igavesti elama näitlejate ja teatrisõprade mälus. Koos Marja-Terttu Zeppelini surmaga oleksin tahtnud kuulata Pink Floydi lugu „Wish You Were Here“, mida armunäljas Marja-Terttu Zeppelin Kokkola esimeses lavastuses Põhjalahe jääväljadel kõlaritest lasi ja mis selle absoluutselt kurb-ülendava stseenina on jäänud eesti teatri ajalukku.

Selle asemel mängib Marja-Terttu Zeppelini surmastseenis aga Gyllene Tideri „Sommartider“ („Suveajad“), mis on mõttetuse tipp ning seega kahtlemata osutab autori ja lavastaja soovil ka inimelu kaheldavale väärtusele. See tegu on õigustatud ainult sel juhul, kui järgneb veel üks osa, milles Noa laev randub Ararati mäel ning Marja Terttu-Zeppelin tõuseb Laatsarusena.

Senised lavastused annavad lootuse, et see võib peagi sündida. Seni tasub osaleda „Arktilistel mängudel“ ja teha palverännakuid tegevuskohtadesse.

„Arktilised mängud“ koos eelnevate osadega on tavapärasest teatrist palju suurem nähtus, sest hõlmab inimesed ajas.