„Käpipuu vennaskond” – huumori musternäidis

Priit P?a

Ei tahaks vaadata lastelavastusi, kus suur mees porgandi häält teeb. Rakvere teatri „Käpipuu vennaskond” sisaldab nii lapsemeelset huumorit kui ka täiskasvanulikke krutskeid. RAKVERE TEATER

Rakvere teatri lastelavastuses „Käpipuu vennaskond” viljeletakse tõeliselt vaimukat ja sädelevat huumorit. Rünno ja Üllar Saaremäe näitemäng on tõukunud Üllar Saaremäe tütre Marii Ingriini kohtumisest kõneleva-kõndiva ja raviomadustega Käpipuuga. Hiljem on mitmed autorite lähikondlased lisanud loole ohtralt fantastilisi tegelasi. Nende ühistest toimetustest on sündinud „Käpipuu vennaskond”, mis jõudnud nii lavalaudadele, raamatukaante vahele ja jõuab loodetavasti varsti ka raadioeetrisse. Loo humoorikus peitubki tema absurdihõngulistes, kolossaalselt koomilistes tegelaskujudes. Nood tegelased on muhedalt lastepärased – on nad ju pärit lapsepõlvemaalt, kus nendega kohtutud ja kust nad kaasa toodud.

Tänases eesti lasteteatris on „Käpipuu vennaskond” oma huumoritunnetuse, mängulusti ja ansamblimänguga küllaltki erandlik nähtus. Nii sageli võib meie teatrite lastelavastustes kohata tülpimust ja väsimust – eks ikka siis, kui materjal pole tegijaid puudutanud, kui lavastaja pole tundnud tungivat vajadust lavastada just nüüd ja praegu just seda materjali. Või on seda küll tundnud, kuid pole suutnud oma vaimustusega köita näitlejaid. See kõik kehtib ju ka täiskasvanute teatris. Aga sageli tundub, nagu oleks trupp lastelavastuse välja toonud hoopis ilma lavastajata. Õnneks on siiski õnnelikke erandeid, lavastusi, kus lavastaja ja näitlejad näikse olevat tundnud ühist tahet midagi korda saata. „Käpipuu vennaskond” on üks selliseid lavastusi.

Lavastaja Üllar Saaremäe on lavale loonud lustaka metsamaailma. Saaremäed on teema köitnud, selge see. Kuidas muidu saanuks sündida niivõrd sõnumiselge, rõõmsameelne ja helgetooniline lavastus.

Juba saigi mainitud metsa – lavaloo tegevuspaika, kuhu autorid on värvika tegelaskonna elama paigutanud. Sestap on looduslähedusest ja keskkonnasõbralikkusest saanud selle lavastuse põnev refrään. Oi, kui valusalt lõikab me linnastuvas ühiskonnas kõrva märatseva mootorsae motiiv. Siin on asi muidugi naljast kaugel.

Kui aga vaadelda eesti lasteteatrit huumorisõbraliku vaataja pilguga, tuleb tõdeda, et see ei erine just ülemäära niinimetatud täiskasvanute teatrist. See viimane on tõeliselt rumal väljend, kuid selguse huvides ja teemast lähtudes tuleb mul teater siiski vägivaldsel moel laste ja täiskasvanute omaks liigitada. Kindlasti ei kavatse ma täiskasvanute teatri kohta kasutada väljendit „päris teater”, kuivõrd see teeb lasteteatrile suisa õõvastavalt liiga.

Niisiis, nii laste- kui ka täiskasvanute teatri huumori võib üldjuhul kaheks jagada. Esimest võiks iseloomustada kui säravat, intelligentset, nauditavate vaimukustega huumorit. Vennaskonna vaimukamaks tegelaskujuks on Veerev Munamees Liisa Aibeli kehastuses. Tema tarvitab kõneldes umbisikulist käskivat kõnepruuki, mis kuuldavasti inspireeritud Mati Undi keelekasutusest. Sellest tulenevad kummalised seosed võtavad tihti suu muigele. Üldse on Aibeli Veerev Munamees (Vemm) vahest tüki kõige huumoritundlikum tegelaskuju. Näitleja kasutab ära kõiki mänguvõimalusi ja ühendab stiilselt huumorit nukrama alatooniga. Vemmi traagilisus seisneb tema enese sõnu kasutades ta „orvuseisuses”. Huvitav, et orvud on ka peaaegu kõik teised lavastuse tegelaskujud. Kui teiste orbude puhul on sellest johtuv pidetus rohkem varjatud, siis Aibel mängib selle nähtavaks. Samuti on Vemmil esialgu raske harjuda oma uue elupaiga – metsaga. Huvitav, et raamatus on Vemmi kohandumine pigem naljakas kui kurb. Siiski annavad keelenaljad ja enamasti valdav optimism Vemmi nukrusele säravarjundi. Kahetsusväärsel kombel mängis Aibel Veerevat Munameest sel sügisel hoopis pealiskaudsemalt kui varem.

„Käpipuu vennaskonnal” puudub konkreetne peategelane. Eks viita sellele ju ka pealkirjasõna „vennaskond”, samuti trupi ühtlane koosmäng. Peategelaseks võiks ehk sobida nimiosaline Käpipuu, keda Anneli Rahkema mängib sooja siirusega. Ometi ei soodusta tema mõningane üheülbalisus, verevaesus ja krutskivabadus peategelase positsiooni, eriti seesugusel kireval taustal, mida lavastus pakub.

Viimati nähtud etendusel oli ansamblimäng pisut lagunenud ja liidriks, peategelaseks tõusnud professor Habepea Peeter Rästa kehastuses. Sellele tegelasele annab tema võrratu huumorihõngu absurdikomöödia stiil, mida autorvennad Saaremäed ja näitleja Rästas täpselt valdavad. Tema tõusmine lavastuse vedajaks pole kindlasti lavastusse programmeeritud, vaid reaetendustel sündinud, küllap ei pruugi seda näha olla mitte igal mängukorral.

Vaimukale huumorile vastandub labaste ja banaalsete naljadega maitsetu laad. Utreerides võib seda stiili nimetada huumoriks, mis põhineb jalaga-tagumikku-naljadel. Selle stiili alla mahutaksin ka poliitilised naljad, üksikud erandid välja arvatud. Seda laadi huumorit kohtab ka lasteteatris, on tükke, kus naljad panevad piinlikkusest põrandat silmitsema. Seejuures teeb nukraks asjaolu, et labased või suisa ropud naljatused panevad suure osa vaatajaskonnast siiski naeru käes vappuma.

„Käpipuu vennaskonnas” kasutavad mitmedki näitlejad toda teist stiili. Liisa Aibeli ja Peeter Rästa maitsekust pole jagunud kaugeltki kõigile osalistele. Ülle Lichtfeldt pahura poeedi Virge Külmkinga rollis mängib hoopis jämekoomilises laadis ja kipub ansambli taustal soleerimagi. Kui Lichtfeldt aga dialoogides oma kaaslase Kingaga laseb ligi lüürilisemad noodid, saab ta osatäitmine õige, parajalt nukkernaljaka ilme. Lichtfeldti jämekoomilist osalahendust võib nimetada eeskätt näitleja valikuks, teksti järgi annaks Külmkinga palju kurvemaks mängida. Samas ei tahaks osatäitmise kallal siiski väga palju norida, Lichtfeldtis pulbitsev mängulust sunnib leebeks.

Jämekoomilisusesse kaldub ka metsavaraste trio: Erik Ruusi kehastatav metsavaht Vänt, Peeter Jakobi Traat ja arg Tasku, kelle lavaelu alustas kadunud Dajan Ahmet. Tänaseks on Ahmeti asemel lavale astunud Velvo Väli, kelle Taskul jääb puudu karakteersusest ja vaimukast stiilist. Siiski äratab tähelepanu Väli nõtke liikumisjoonis, mida Ahmeti osatäitmisest ei mäleta. Üldiselt jääb metsavarastel puudu vaimukusest, seda siiski teksti süül. Kuid – kes teab – võib-olla on säärane lahendus just taotluslik, eristamaks vennaskondlasi ja vargaid?!

Kahe stiili, peen- ja jämekoomika vahel varieerub Margus Grosnõi (varem Stalte) maheröövel Rulli osas. Oma esimeses monoloogis elusolendeid ühendavast seeneniidistikust saavutab Grosnõi tihti mingisuguse stiilse humoorika tõsiduse, mis sobib tema osale ideaalselt. Paraku kipub Grosnõi seda laadi tüki arenedes kaotama ja tikkuma oma rollilahendusega jämekoomika valda.

Tihti sisaldab lastelavastus ka nalju, mis suunatud eelkõige täiskasvanuile. Selles ei ole iseenesest midagi taunitavat, on ju öeldud, et hea lastelavastus on see, mida vaadates täiskasvanul igav ei hakka. Seejuures ei tohiks lastelavastuse tegijad mingil juhul jätta unarusse ka nooremat vaatajat. Täiskasvanuile mõeldud naljadest moodustavad parima osa kirjandus- ja teatrikesksed vaimukused, mis suunatud seega erudeeritumale vaatajale. Lasteetendusel viibides olen mõnigi kord märganud, et nood intelligentsed naljad jäävad siiski arusaamatuks ka teatris viibivatele lapsevanematele või õpetajatele. Lapspublik laseb nad üldjuhul lihtsalt meeltest mööda.

Teise osa lastelavastustes täiskasvanud publikule suunatud huumorist moodustavad eespool mainitud poliitilised naljad, mida enamasti kasutatakse valimiste eel ja järel, mõningatel juhtudel ka muul ajal. Selliste naljade asetamine lastelavastuse konteksti on minu arvates siiski taunitav ja enamasti ka põhjendamatu.

Ka „Käpipuu vennaskonnas” on täiskasvanud publikule suunatud nalju. Näiteks on metsavaht Vänta mängiv Erik Ruus grimeeritud Hitleriks. Peeter Rästas professor Habepeana esitab lavalt absurdseid targutusi, kasutab ja seletab võõrsõnu ja nii edasi. Võib oletada, et see läheb eelkõige korda täiskasvanud publikule ja algklassilastele mõjub eelkõige ta kummaline välimus. Ei oska öelda, kas autorid on lootnud Habepea keelekasutusega saavutada didaktilist kasutegurit või panid nad tegelaskujule põnevaid sõnu suhu enese lõbustamiseks.

Eesti teater ja huumor põhinevad üldjuhul verbaalsel väljendusel. Veiko Märka on seda kunagi põhjendanud asjaoluga, et pimedatel õhtutel oli rehielamuis me vaarisadel lihtsam jutustada kui näidata. Küllap sellest johtuvalt põhineb ka me tänase lasteteatri huumori parim osa keelemängul. Eks ole ka „Käpipuu vennaskond” eeskätt verbaalsele huumorile rajatud tükk. Samas on „Käpipuu vennaskonnas” koht ka visuaalsel huumoril. Nimelt on Vadim Fomitševi kujundatud kostüümid ja grimm ülinaljakad, võtame või professori, Vemmi ja Rulli väljanägemise. Seda kummalisem tundub retseptsioon, mille lavastus pälvis pärast osalemist lasteteatrifestivalil „Draamake 2006”. Festivali žüriisse kuulunud Jaak Urmet nimetas Sirbi veergudel „Käpipuud” halvas mõttes lastepäraseks ja heitis sellele ette realismi puudumist. Viimane etteheide meenutab mulle küll Lenini ootusi kunstile. Kriitik Pille-Riin Purje on nii ajakirjas Teater. Muusika. Kino kui ka Sirbis avaldanud arvamust, et lavastus on teose algideele alla jäänud. Siiski, nii Peeter Rästa osatäitmine Habepeana kui ka Vadim Fomitševi kunstnikutöö kandideerisid Salme Reegi nimelisele lasteteatri auhinnale 2006. aasta loomingu eest.

Loodan, et huumoritunnetus eesti lasteteatris paraneb. Et jääks vähemaks lavastusi, kus Urmas Vadi sõnutsi „suur mees porgandi häält teeb”. Ja lisanduks „Käpipuu vennaskonna” laadis tükke, mida vaadates näed, kuis näitlejad lastetükis osalemist naudivad.  Näed, et meil julgetakse kõneleda lastelavastuse keeli tõsistest probleemidest. Mitte fanaatilises, vaid fantastilises vormis.

 

Priit Põldma õpib Rakvere eragümnaasiumi VII klassis.

Artikli aluseks on Rakveres toimunud seminaril „Lapsed. Teater. Huumor” peetud ettekanne.