Kadeduse lõpp, hämmastuse algus

Laur Kaunissaare

Teiste püsikülastajate hulgas oli Moskva teatrifestivalil „Kuldne mask” ka Viini Festwochen’i teatrifestivali kunstiline juht ja Christoph Marthaleri pikaajaline ihudramaturg Stefanie Carp.  

Otsite Moskvast lavastusi, mida kutsuda Viini festivalile?

Eks muidugi.

 

Käite te Venemaal tihti?

Käin. Aga ma ei ole just spetsialist – ma ei oska vene keelt.

 

Mis muljed teil seekord Vene teatrist on jäänud?

Mis mind praegu hämmastab (ja eriti on mul see mulje sel aastal) – väga vähe on teatreid, mis suhestuvad praeguse olukorraga. Inimesed on muutunud, nad näevad teistmoodi välja, käituvad teisiti kui varem, aga teatris näeb peamiselt asju, mis suhestuvad mineviku minevikuga. Isegi mitte kommunistliku, vaid veelgi varasema minevikuga. Palju on mingisuguseid kostüümidraamasid ja vähevõitu kaasaegset teatrit. Ma ootasin ehk, et riigis, mis on viimase viieteist aastaga nii palju muutunud, suhestub ka teater siin sel ajal elanud inimeste kogemusega – et seda oleks laval näha.

 

Aga kui võrrelda teiste postkommunistlike riikidega, kus ehk ühiskonna vaimne olukord on pisut sarnane?

Ma arvan, et mujal on suhestuvat teatrit rohkem: Poolas on Warlikowski, Lätis Hermanis, ka Eestis. Nendes riikides on olukorda kujundanud ilmselt asjaolu, et kapitalism on tulnud väga kiiresti, Venemaal on aga demokraatlik traditsioon nüüd juba jälle läbi lõigatud. Küll on nimetatud riikide puhul pisut tunne, et nad on vaimustunud rahateenimisest ja tarbimisest. Ja et seda ei seata kahtluse alla. Läänes on see ehk rohkem kahtluse all kui idas.

 

Ma olen märganud, et paljud head lavastajad läänes on pärit Ida-Euroopast… Hermanis jne.

Jah, aga neid on siiski väga vähe.

 

Kas Ida-Euroopast pärit teatril on lääne omale midagi sellist lisada, mida seal ei ole?

Ei. Nii oli see varem. Varem oli küll suur uudishimu, sest see oli „teine” ühiskond – 60ndatel-70ndatel-80ndate alguses. Siis oli ida mingi „teistpoolsus” ja toimis mingi ideede vahetus.

Läänes oli meil heaoluühiskonnas tihtilugu tunne, et idas on mõõtmatult rohkem tragöödiat ja elu. Idas polnud sugugi mitte kõik lubatud, samas kui läänes oli kõik lubatud. Omaaegse Venemaa puhul oli tunne, et teatril on põhjendus: see oli märk, et ollakse veel elus ja tsiviliseeritud inimesed. Teataval määral me kadestasime seda. Loomulikult polnud see kadedus mitte Ida-Euroopa eluolu pärast, vaid ikka erialane: teie näitlejail oli ehk rohkem põhjust lavale minna. Vajadus olla laval. Seda me ehk alateadlikult kadestasime.

 

Kuidas on vajadusega praegu? Frank Castorf rääkis aasta eest, et just nüüd televisiooni supervõimu ajastul on teatril eriline roll…

Jah, teater saab ehk lahendada tekkinud olukorda, kus meil on infot üleliiagi ja samas ei ole meil seda üldse. Infot on palju, aga see on filtreeritud. Sellest ka viimase aja dokumentaalteatri arengusuund, kus üritatakse pakkuda teistsugust infot ja pilte. Sest praegune televisioon on ju igav! Paljud viskavad oma teleka minema. Milleks telekas – parem siis juba kohe unerohtu võtta ja magama keerata.

 

Milline on teie meelest praegu Ida- ja Lääne-Euroopa maade teatri suhe? Varem domineeris teie sõnutsi lääne uudishimu idaeuroopa teatri vastu. Mis on nüüd?

Pärast kommunismiperioodi lõppu tekkis muidugi suur loomingulisuse puhang nagu Poolas või Vene teatris 90ndatel. Aga praegu tundub mulle, et nende endiste sotsmaade teater kaldub mainstream’i poole, sest neil on kas liialt tegemist eluspüsimisega või naudivad nad tarbimist. Enam ei ole nii huvitav kui varem.

 

Te valisite tänavuse Wiener Fest­wochen’i läbivaks teemaks tuleviku?

Jah, sest tulevikule mõtlemine on väljakutse – mõelda olevikust. Tulevik aitab mul olevikku näha selgemalt, arenemises.

 

Mis on lavastusi valides oluline rahvusvahelisele festivalile?

Hea maitse. Oskus näha kunsti. Oskus näha professionaalselt, arvestamata kuulujutte.

 

Kuidas jõudis Viini festivalile NO99 lavastus „GEP”?

Ma nägin nende „Naftat” ja sain teada, et nad teevad uut lavastust, mistap  kutsusingi „GEP-i”. „Nafta” puhul meeldis mulle, kuidas on viidud kokku poliitiline teema (mis muidugi seostub selgesti tulevikuga), revüülikkus, väga head näitlejad ja power. NO-teater osaleb „GEP-iga” Viini festivali eriprogrammis (Forum Festwochen), mis ei eelda suuri läbi töötatud šedöövreid, vaid kus noored lavastajad saavad näidata oma isiklikku teatrit.

 

Kas teiega juhtub tihti, et üllatute teatris, näete midagi seni kujuteldamatut, täiesti uut, arusaamatut, aga veenvat vormi?

Jah, sellisel juhul tekib heas mõttes šokk – kui ei suuda nähtut määratleda. Aga ei, muidugi mitte liiga tihti. Nii oli näiteks alguses Alvis Hermanise töödega – kuidas kasutada argielu teatritegemiseks.

 

Ehk kujunevad suured rahvusvahelised teatrifestivalid naftahindade plahvatuse järel luksuseks, mida tuleviku põlvkonnad vaatavad kui dinosauruste skelette, ja rahvusvahelise teatri koju kätte toomine on absurd?

Võib-olla tõesti. Aga seda enam on meil praegu põhjust neid korraldada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht