Käiatud ja käiamata mõtteid hommikusest „varjuteatrist”
Põhiküsimus on endine: kuidas ja mida teha, et head teatrit näeksid kõik lapsed, juba täna või vähemalt homme? Igasuguse häda ja jama taustal, mis toimub praegu – ja ilmselt ka edaspidi – meie riigis ning kohalikus „linnriigis”, tundub kultuuriteemadel kirjutamine kuidagi põõsas istumisena, samal ajal kui kedagi kolgitakse. Vaatamata sellele tundele ning valmidusele põõsast välja hüpata, olen kindel, et tuleb „käia oma kitsast rada” ja seda ikka oma usu järgi. Ma usun, kui teater on üldse inimestele kasulik, siis eelkõige lastele (teatri vajalikkus on muidugi laiem teema). Usun, et varases nooruses saadud teatrikogemus võib mõjutada ka täiskasvanueas (lapseeas on mõju niigi nähtav), ent seda polegi nii lihtne mõõta. Seega olen jätkuvalt seda meelt: nagu paljudes arenenud riikides, peab ka meil lastele ja noortele suunatud „kultuuripakettide” kõrge kvaliteet olema mööndusteta norm. „Kultuuripakettide” alla ei mahu näiteks telefonifirmade „lastepaketid” ja muud selletaolised Lotte-rikkad „vastutulekud”. Meie kiiresti muutuvas ühiskonnas ei muutu ometi kõik, sestap kordan üle mõned iseenesestmõistetavused, mida tuleb ikka ja jälle laste eest otsustajatele – kas ja millist teatrit nad näha tahavad ja saavad – sõnastada. Seda enam, et aeg tegeleda ka mõningate teraapiliste küsimustega on lasteteatril ammu käes. Kuidas panna lastele lavastama targad lavastajad, kes saavad aru, et lastele lavastades on põhiküsimus „kuidas lavastada?” (mitte „mida lavastada?”), sest tegelikult pole teemat, mida lasteteatris ei saaks käsitleda. Lavastaja peaaegu ainuke kitsendus on see, et publiku elukogemus on vähene ja sellega tuleb arvestada.
Kindlasti oli nii eelmistele, on praegustele, kui on ka tulevastele kultuuri- ja haridusministritele teada, et lasteteatril on ühiskonnas täita oluline ülesanne riigi, kultuuri ja inimeste kujundamisel nende emotsioonide kaudu, mida teater pakub. Teater, eriti laste puhul, on efektiivne vahend empaatia kasvatamiseks. Teater on sobilik vahend selleks, et laps hakkaks kasvades nägema oma maailmapildi avardamiseks kunstilisi võimalusi. Hästi tehtud lastelavastus võib innustada õppima kõiki neid kunste, mida nähtud etenduses on rakendatud: tantsu, muusikat, kujutavat kunsti, arhitektuuri jt. Teater on kogu kunstihariduse süntees, koht, kus lapsed õpivad, tahavad nad seda või mitte. Kuigi lastele suunatud teater peaks sündima eelkõige soovist pakkuda noorele publikule teatrikunsti, on lasteteatris juba vaikimisi sees pedagoogiline aspekt, ja on selge, et see kõik annab täiskasvanu kätte võimsa tööriista. See võib olla nii poliitiline kui ka moraalne tööriist, osatagu seda ainult kasutada. Öeldakse ju, et ühiskonna vajadus lasteteatri järele sõltub paljuski selle liidrite väärtushinnanguist.
Lasteteatrist rääkides ollakse tavaliselt pisut kaastundlikud: tuntakse kaasa nii tegijale kui ka vaatajale, millega justkui rõhutatakse levinud arusaama lasteteatri teisejärgulisusest. Tõsi, kui veel kümme aastat tagasi kultiveerisid lasteteatri teisejärgulisuse müüti nii tegijad ise kui ka riiklik ignorants, siis praegu on vähemalt tegijate vaade oma tegevusele märksa helgem. 1997. aastal loodud Salme Reegi nimelise teatriauhinna olulisust selles ei saa alahinnata. Kuigi üldine suhtumine on paranenud (siin ei saa alahinnata ka lasteteatrialaseid kriitilisi artikleid), pole siiski põhjust rääkida mingist kvalitatiivsest plahvatusest. Suurte ja/või majaga teatritega paistab asi niivõrd-kuivõrd korras olevat: lavastusi ju tehakse ja ega meelelahutus olegi kurjast, lihtsalt oleks tore, kui missiooni ja meelelahutamise vahel valitseks arukas tasakaal.
Mõnevõrra üllatuslikult kerkib siin esile Pärnu Endla „Põrrr …!!!”, näitleja Kaili Viidase debüütlavastus. Tegemist on lavastusega, mis on igas mõttes sobilik kõige väiksemale vaatajale, Eesti teatrimaastikul (kui Eesti Nuku- ja Noorsooteater välja arvata) sihtrühma mõttes praegu seega haruldane lavastus. Selguse ja koloriidi abil viiakse vaataja talle mõistetavasse maailma: maale ja muru sisse. Samas võib tänapäeval olla reis „maale vanaema juurde” paljudele juba retkeks tundmatusse ja panna tõesti imestama, kuidas putukatel pole mitut elu.
Praeguse lasteteatri arukam pool peaks pakkuma asendust arvutile, kinole ja telerile. Võistelda ja võidelda ei maksa, aga alternatiivi on mürale vaja. Teater saab tänu oma spetsiifikale olla koht, kus lapsel on võimalik kuulda korrektset emakeelt – ja vahel ka vaikust. Kuidas teha nii, et praegusele visuaalsusekeskses maailmas kasvanud lapsele see teraapiline lähenemine ei mõjuks vastupidi, peletavalt? Et ei korduks stsenaarium, mis leidis aset üle kümne aasta pühendunult tegutsenud ja 2000. aastal Tartu linnavalitsuse otsusega kinni pandud Tartu Lasteteatriga, mille tegevus ei toonud linnale „piisavalt” sisse ega köitnud tähelepanu.
Kuigi eeldaks, et lasteteatris mängitakse valdavalt ärakäiatud kujul muinasjutte, siis viimase aasta repertuaar näitab hoopis vastupidist suundumust. Kuigi ärakäiatus on endiselt alles, polegi see lastevanematele lavastamine (sest nemad toovad ju lapse teatrisse) enam nii hüsteeriline. Muinasjutud on väärt materjal, sealhulgas ka „Tuhkatriinu”, mille läinud aasta lõpus dramatiseeris ja lavastas Rakvere teatris Toomas Suuman. Suuman on püüdnud seda muinasjutustamise kaanonit küll kuidagi väänata, toonud muu hulgas sisse tänapäeva veidruste väljanaermise, ka on tegelased kuidagi värskemad, ent kas on ka avanenud muinasjutu teine või kolmas plaan, on küsitav. Ilmselt avanenuks need siis, kui lavastajal olnuks karm kohustus lavastada „Tuhkatriinu” täiskasvanutele. Aga miks üldsegi Tuhkatriinu, Karlsson või muumitrollid? Arvan, et Suuman ja paljud teised lavastajad saaksid hakkama ka lastelavastusega, mille idee või lausa tekst pärineks näiteks Shakespeare’ilt. Miks ei ole meie lasteteatrilavadel eesti, vene või üleüldse „teistmoodi” muinaslugusid (näiteks Jaan Kaplinski „Kaks päikest”)? Miks ei lavasta Nüganen, Pedajas, Võigemast, Toompere, Peterson, Ojasoo, (Roman) Baskin, Koldits jt lastele? Ega ei peagi, aga nendest mittetegemise mõtetest võib kooruda midagi olulist neile, kes lastele lavastavad.
Merle Karusoo „Sünnipäev” Eesti Draamateatris on vajalik eelkõige oma idee poolest, ühtlasi torkab see lavastus silma dramaturgilise tugevusega. Dramaturgia ongi lastele tehtava teatri üks suuremaid nõrkusi (see nõrkus laieneb muidugi kogu eesti teatrile). Kuna see teema on nii üldine, siis ei taha ühtegi lavastust eraldi selle posti külge naelutada, küll aga ei saa mööda vaadata viimase aja suurimast dramaturgilisest küsimärgist, mille püstitajaks Eesti Televisioon. Kristiina Kassi raamatu „Nõianeiu Nöbinina” kogupereseriaaliks dramatiseerinud ja lavastanud Elo Selirand on ilmselt üritanud kõnetada oma tööga võimalikult laia auditooriumi. Pealiskaudsel vaatamisel see võibki toimida, ent vähegi süvenenum pilk (nii lapse kui ka täiskasvanu oma) avastab kiiresti küündimatu dramatiseeringu ja pikaks veninud muusikavideo stilistika. Pole dialoogi, pole ideed, on aga näha suurt tegemislusti. Kahju näitlejaist, kellele pole leitud väärilist rakendust, ka Mari Pokinenil tuleb Nöbininana piirduda üldjuhul grimasside tegemise ja lausejuppide loopimisega. Ehk on tegemist kavala metalavastusega? Aga ei, pigem on see hundinuiade langetamine mootorsaega.
Suurem – ja tundub, et püsiv – probleem on seotud lastele mängivate väiketeatritega. Kui me oleme nõus mõnegi eespool välja käidud mõttega, siis on selge, et väikesel teatril on suurega võrreldes suurem võimalus olla selles vallas „efektiivne”. Ent teatril, mis mängib vaid lastele ja noortele ning teeb seda kunstilistel eesmärkidel, on peaaegu võimatu olla isemajandav. Ilma riikliku toetuseta tehakse seetõttu teatrit eelkõige majanduslikel kaalutlustel ja mingist kõrgest kvaliteedist ei saa siis rääkida. Küllap on paljud täiskasvanud lapsele „teatripäeval” lasteaeda varem järele sattudes pidanud nägema nn libatruppide „estraadipalu”. Eelmisel aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemias kaitstud magistritöös „Lastele mängimise tõsine kunst. Rändnäitleja märkmeid” tõdeb Miksteatri näitleja ja lavastaja Kaido Rannik, et aastate jooksul on lastele mängivate rändteatrite areng peaaegu olematu: puudub erialane väljaõpe, puudub lavastaja, dramaturgia on nõrk ja lokkab publiku alahindamine.
Lasteteatriga lähedalt seotud inimesed eesotsas ASSITEJ Eesti keskuse (ülemaailmne lastele ja noortele mängivate teatrite organisatsioon) töötajatega on kaua pead murdnud, kuidas n-ö legaliseerida neid libatruppe, kuidas muuta nende kaheldav väärtus kindlaks väärtuseks? Kuidas üldse motiveerida noori (alakasutatud) näitlejaid looma lastele mängimiseks uusi teatreid? Ruumi neile ju on, mõtteid jagub, aga ilma riikliku toetuseta ei tee midagi ära. Miksteater ise on hea näide, kuidas võimekad ja haritud inimesed, kes tahavad ja ka oskavad lastele teatrit teha, peavad riigi leige suhtumise tõttu ilmselt tegema oma kunstilistes valikutes mööndusi.
Uue teatri (loomise) teema tuleb esile näiteks Tartu ja Vanemuise kontekstis. Võib-olla tundub mu retooriline küsimus esmapilgul paradoksaalse ja teatrivälisena, aga siiski: miks Tartu mänguasjamuuseumi juures tegutsevat Teatri Kodu (väike, teatritegemiseks tegelikult mitte just kõige parem, aga ilus ja lastepärane saal) sisustab valdavalt Vanemuine? Kui muuseum peaks üleval oma truppi, julgen arvata, oleksid tulemused märksa ootamatumad (hetkel toetun vaid Vanemuise „Kessule ja Tripile”). Huvitavat ja tänuväärset tööd paistab tegevat ka Võru Linnateater: mängukavas on Hiri Müüripeali ja Tarmo Tagametsa „Pegasus, sõpradele Paul” ning Alex-Sander Kasaku „Ümmargune null”, mis peaks kõnetama eelkõige kuni kuueaastasi lapsi. Äramärkimist väärib Haide Männamäe ja Toomas Trossi teater Piip ja Tuut, mis on oma žanris ilmselge liider.
Kui eespool sai mainitud, et kuvand lasteteatriga tegelejaist kui hädistest teatraalidest tegelikult siiski enam ei valitse, siis selle kuvandi hävitamisele on suuresti kaasa aidanud Meelis Pai juhitav Eesti Nuku- ja Noorsooteater. Kui veel kümme aastat tagasi oli justkui kohustus seda teatrit sõimata, ja seda asja eest, siis nüüd, vähemalt kõige selle eest, mis otseselt teatrikunsti ei puutu, tuleb Paid ja nüüdset peanäitejuhti Vahur Kellerit kiita. Täitsa ilma tagamõtte ja irooniata. See teater paistab praegu välja võimas ning ainult sealsed inimesed teavad, kui palju higi, verd ja pisaraid on tulnud valada, et realiseerida Pai ja tema meeskonna ideid.
Kõik on tore aga sinnamaani, kui süüvida seal pakutavasse teatrikunsti. Tegelikult ongi kõik justkui korras, kuid ilma lisa- või välisjõududeta ei teki Eesti Nuku- ja Noorsooteatris veel teatriimet, või nukužanri silmas pidades pigem hirmu, et nukk hakkab elama, kuigi kõik teavad, et ta pole elus. 60. sünnipäeva pidava teatri viimaste hooaegade kohta tuleks teha pikem uurimus, sest muutusi on olnud palju. Eelmisel aastal naasid noored näitlejad Turu kunstiakadeemiast nukukunsti õppelt. Alguses mõjus nende näitlejameisterlikkus, õigemini selle puudumine, üsna ehmatavalt, skepsis süvenes aga veelgi Kadri Kalda „Rapuntsli” lavastuse puhul. Võib-olla libastusin oma ootushorisondil, kui lootsin näha geniaalsetest leidudest kubisevat ja muinasjutu eri tahke avavat karget lavastust, kõike seda aga ei näinud. Võib ju andeks anda nukukunsti tehniliste oskuste puudumise, seda tuleb tõesti kaua harjutada, andeks ei saa aga anda ideede puudumist. Mirko Rajase „Metamorfoos” Kafka põhjal oli märksa tugevam töö ning seda au tuleb lavastajal kahtlemata jagada peaosalise Mart Müürisepaga.
Jäägu neile siiski aega atra seada, nagu ka Taavi Tõnissonile, kes õpib praegu nukukunsti Peterburis ning kes „Cosette’i” lavastajana on asunud end tõestama. Ja kuigi Helle Laasi lavastused võivad meeldida või mitte, on tema kohalolek nuku- ja noorsooteatrile tõsiseks toeks.
Märkimisväärne on seegi, et lasteteatrialase õppega on hakatud tegelema (küll veel idee tasandil) nii Viljandi kultuuriakadeemias kui ka Tallinna kõrgemas lavakunstikoolis. Kuigi lasteteatri tegemist ei saa küll otseselt õpetada, on mõtlemissuunad intrigeerivad. Peaküsimus on aga endine: kuidas ja mida teha, et head teatrit näeksid kõik lapsed juba täna või vähemalt homme? Kas tõesti taaraautomaadid aitavad?